Mailis Reps: PISA tulemused pole ainus eesmärk
Haridus- ja teadusminister Mailis Reps tõdeb, et praegune koolielu korraldamine mõjutab otseselt ka seda, kas noored otsustavad minna tulevikus õpetajaks õppima või mitte. Foto: Eero Vabamägi / Postimees / Scanpix
Haridustöötajatelt kogutud küsimustele vastab haridus- ja teadusminister Mailis Reps.
Eesti on maailmakuulus digimaa – meil on riiklik Digipöörde programm, mille üle oleme uhked. Uuringutest aga selgub, et vähemalt pooled Eesti õpilased ei omanda koolis piisavat digipädevust ei huvi- ega ainetunnis. Kuidas siis tagada vajalikud teadmised, sh küberturvalisuse kohta, kõikidele õpilastele?
Õpilaste elementaarsete digioskuste, sh kriitilise tähtsusega küberohutuse arendamine infoühiskonnas toimetulekuks on koolidele riiklike õppekavade järgi kohustuslik. Kõikides koolides ei ole seda täismahus rakendatud eri põhjustel: kas siis teadlikkuse, õpetajate oskuste või seadmete puudusest tingitult.
Oleme elukestva õppe strateegia raames kutsunud ellu mitmeid meetmeid, mis koole nendes väljakutsetes toetavad – õpetajatele on tasuta täienduskoolitused, juhendmaterjalid jne. Hiljuti aitasime põhikoolidel digiseadmeid või e-hindamiseks vajalikke seadmeid soetada. Selle jaoks pidid koolid hindama nii õpilaste kui ka õpetajate digioskuste arengut ning seadma eesmärke edaspidiseks. Võin öelda, et teadlikkus digioskuste vajalikkusest on kasvanud. Samuti on kõikide koolide enesehindamise tulemused digiplaanis avalikult väljas nii lapsevanematele tutvumiseks kui ka parimate kogemuste ja ideede jagamiseks.
Et pakkuda koolidele veelgi mõjusamat tuge õppe ja õppevahendite nüüdisajastamisel, viisime 2017. aastal läbi taotlusvooru seadmaks sisse uuenduslikud õpiklassid, mis muuhulgas peavad toetama õpilaste digipädevuste arendamist. Mul on hea meel näha meie koolide valmisolekut uut ja uudset arendada – konkursil osales üle 150 kooli.
Meie kindel soov on, et kõik õpilased mõistaksid infotehnoloogia vajalikkust kui võimalust ise midagi näiteks programmeerimise, robootika või 3D-disaini abil luua. See laseb õpilastel katsetada, kas sellest võiks kujundada nende tulevane elukutse või tegevusala.
Tahame lasta õpilastel katsetada võimalikult paljudes valdkondades. IT vallas pakume seda võimalust ühe võimalusena Progetiigri programmi kaudu. Koolitame õpetajaid ja loome õppematerjale ning toetame koole ja lasteaedu seadmete soetamisel.
Tunneme praegu, et Eesti edu jätkumiseks on vaja toetada ettevõtlikku mõtteviisi juba lapsest peale. Sama signaali saame PISA tulemustest: Eesti on koostöös esirinnas. Samas on koolis ikka veel põhiained ja toetavad valikained. Kas õppekava sel moel jaotamine ei ole igand, millest edukad maad on juba loobunud või loobumas?
Millal on plaan loobuda muutunud õpikäsitust piiravatest numeratsioonidest õppekavades ja anda koolidele senisest enam vabadust otsustada, kuidas seatud eesmärkideni kiiremini jõuda? Usume, et edukatel koolidel on juba ideid, kuidas oma ressursse paremini rakendada, õpilasi pädevamaks muuta, kui neile selleks rohkem vabadust antakse.
Me ei õpi ega õpeta koolis üksnes PISA tulemuste nimel. Eestis on kujunenud välja süsteem, milles igas kooliastmes õpitav põhineb eelmises kooliastmes õpitud teadmistel ja oskustel. Selline põhimõte võimaldab otstarbekat kordamist ja teadmiste kinnistamist. Kuna kõik koolid lähtuvad riiklikest õppekavadest, pole erilisi raskusi ka üleminekul ühest koolist teise.
Teisalt on Eesti edukuse alustala koolide ulatuslik autonoomia, mis tähendab, et koolidel ja õpilastel on võimalik täpsustada õpisisu. Õppeainete jagamine õppekavades kohustuslikeks aineteks ja valikaineteks või -kursusteks ei ole kaugeltki igand, vaid tasakaalustatud lähenemine riiklikule eesmärgiseadele ja kooliautonoomiale. Valikained, mida koolides on võimalik õppida, olenevad kooli traditsioonidest ja võimalustest. Valikainete eesmärk on eelkõige toetada õpilaste huvidele vastavaid õpivõimalusi, aga ka omandada teadmisi, mis on seotud tulevase kutsevalikuga.
Eesti koolis on õppimise üks eesmärk kujundada üldpädevusi ja selle eesmärgi teenistuses on kõik õppeained oma võimaluste piires. 2017. a suvel tehti teatavaks EL-i uued soovitused kaheksa üldpädevuse ehk võtmepädevusena (key competencies). Kuigi need kujunevad noore kooliõpingute ja elust õpitu koosmõjus, tähendab see eelkõige õpetajate tarka koostööd. Ka praegu on koolidel endal võimalik otsustada, kui palju mingi aine õpetamiseks aega planeeritakse. Tingimus on, et õppekavades sätestatud õpitulemused saavutatakse, ja see omakorda paneb paika kooli igapäevatöö korralduse aluse.
Millal kaotatakse ära raha ja aega raiskavad põhikooli lõpueksamid, riigieksamid ja tasemetööd?
Riigieksamite korraldamise ja eksamitulemuste avalikustamise eesmärk on hinnata, kas ja millisel määral abiturient on koolis õpitu omandanud, ning peegeldada tema taset teiste koolilõpetajatega võrreldes. Aga kõik elab teatavasti omas ajas. Kunagi korraldati 14 aineeksamit, nüüd on neid kolm. Riigieksameid tuleb edasi arendada koos arenevate riiklike õppekavadega ning koostöös ülikoolidega.
Riigieksam on gümnaasiumi lõpetamise tingimus, mis on kindlaks määratud seadusega ning mille muutmine eeldab riigikogu otsust seadusemuudatusena.
Koolidel ja õpetajatel on mure kasvava töökoormuse ja aruandluse ees, mis puudutab näiteks HEV-õpilaste suunamist tavakooli. Praegu on tugiteenused ja vajalik toetus pigem kohalike omavalitsuste mure ja sellest ei piisa õpilastele sobivate tingimuste loomiseks. Erivajadusega õpilane tavaklassis on õpetajale suur lisakoormus. Millal on plaan alandada õpetajate kontakttundide normkoormust, et neil oleks võimalik pöörata kõikidele õpilastele piisavalt tähelepanu, pakkuda neile tuge, ümber õppida jne?
Muutuvad seadused ja suurenev rahatugi annab võimaluse vähendada õpetaja töökoormust. On võimalik palgata abiõpetajaid, korraldada õppimist paindlikumalt eri vormis ja keskkonnas, näiteks väikestes rühmades, muuseumis, õues jm. Konkreetne õppekorraldus ja õpetajate tööülesanded, sealhulgas õppetundide arv, pannakse paika koolis – see on koolijuhi vastutus.
Riigieelarveline õpetajate tööjõukulude toetus võimaldab õpetajate palku diferentseerida. Nn klassi ees seistud tunnid pole kõik töötunnid, mida õpetaja teeb: lisandub tundide ettevalmistamine, tööde parandamine, individuaalne järeleaitamine ja lastevanematega suhtlemine.
Õpetaja töö on väga mitmetahuline, seetõttu näeb iga kool ise paremini, kuidas töökoormust õiglaselt jaotada.
Mida arvate kujundava hindamise rakendamisest oskusainetes (kehaline kasvatus, kunst, käsitöö ja kodundus, muusika, tööõpetus, informaatika) riigi tasandil? Millal muutub see koolidele kohustuslikuks?
Igasugune hindamine peab olema kujundav: peab kujundama õpilase maailmavaadet ning andma tagasisidet tema õppimise ja arengu kohta. See põhimõte kehtib mitte üksnes nn oskusainete, vaid kõikide õppeainete puhul. Kujundavat hindamist rakendati juba 2010. aastal.
Kui aga arutatakse seda, kas panna hinded numbritega, tähtedega, protsentidega või anda tagasisidet kirjeldavalt (sõnaliselt) või mingil muul viisil, siis see diskussioon on vaid jäämäe tipp. Sõltumata hindamise viisist, peab õpilasel ja lapsevanemal olema võimalus saada tagasisidet õpilase koolijõudluse ja arengu kohta. Samuti peab kirjeldama, kas õpilane on midagi vaid „ära õppinud” või suudab ta õpitut iseseisvalt rakendada ja probleeme lahendada.
Hindamine peab olema arusaadav ja kõikidele õpilastele ühetaoline ning õiglane. Nii õpilased kui ka lapsevanemad peavad teadma, mida ja kuidas hinnatakse ning mil moel kujunevad kokkuvõtvad hinded.
Meil on hulk koole, kus juba antakse tagasisidet viiepallisüsteemist erineval viisil, kuid need koolid peavad teisendama oma tulemused sätestatud raamistikku. Kuidas ja mil määral koolides kasutatav praktika jõuab õigusaktidesse, sõltub sellest, millal ja kuidas on haridusavalikkus ja laiem üldsus selleks valmis. Muudatus on suur, selle üle peab diskuteerima ka õppekavade nüüdisajastamise käigus.
Millal jõuame Eestis nii kaugele, et uue ministri tööle asudes vanad põhimõtted kohe ei muutu ega unune? Et ei peaks rääkima, et Kreitzbergi aeg oli nii, Maimetsa aeg nii, Aaviksoo ajas hoopis seda joont jne. Taoline hüplemine muudab asjaosalised, eelkõige koolitöötajad, ebakindlaks ja närviliseks. Selliste äkiliste muutuste ritta võib kirjutada ka ministeeriumi soovi muuta erivajadustega õppurite rahastamissüsteemi. Aastaid on käinud ju arutelu selle ümber, millised erivajadustega laste koolid riik pigem täiendavalt riigikoolideks muudab.
Hariduslike erivajadustega õppurite riigieelarveline rahastamine – nii õpetajate tööjõukulude kui ka täiendav tegevuskulude toetus – kasvab 2018. aastal kohalikele omavalitsustele ja koolidele enam kui 23 miljoni võrra. Seda saab kasutada nii suurema arvu tugispetsialistide palkamiseks kui ka õppe korraldamiseks väikestes rühmades kuni üks ühele õppimiseni välja.
Paraku on lapsi, keda saabki vaid individuaalselt õpetada. Peame arvestama ka sellega, et erivajadustega laste arv kasvab, suureneb ka erivajaduste spekter, ning tuge vajavaid lapsi on vaja toetada.
Õppekavasid ei muudeta, seega võimaldab suurem toetus juba praegusi sisulisi tegevusi õpilase huvidest lähtuvalt koolipraktikas paremini rakendada. Kõigi huvides on eesmärk, et seaduses saab paika selge vastutus põhihariduse kättesaadavuse eest.
Eraalgatuslikud koolipidajad on tänulikud, et minister oskab hinnata mitmekesisust haridusmaastikul ja on võtnud enda hooleks selle perspektiivi kindlustada. Kuidas see ikkagi nii läks, et eelmine minister, kes sildistab end parempoolseks ja peaks justkui soosima eraalgatust, kavatses lõpetada erakoolide rahastamise ja vasakpoolseks peetava erakonna minister soosib eraalgatuslikku haridust?
Erakoolid on väga vajalikud, sest nad pakuvad kohalikele omavalitsustele ja riigile partnerlust hariduse mitmekesistamisel ja koostöövõimalusi koolivõrgu planeerimisel.
Meie eesmärk on, et Eesti hariduse kvaliteet ja paindlik hariduskorraldus vastaksid jätkuvalt meie haridusnõudlusele. Õpiteede valikud peaksid olema just sellised, mida kohalik kogukond vajab. Iga õppija oma eripäraga on oluline ja parima võimaliku tulemuse saavutamiseks peab sellega arvestama. Tähtis on kindlustada laste vajadustele ja pere soovidele vastav haridus kodukohale võimalikult lähedal.
Kas ja millal on plaanis kinnitada huvialade raamõppekavad? Raamõppekavad annavad võimaluse keskastme koolidesse ja kõrgkoolidesse ühtlasema ettevalmistusega õppureid vastu võtta. Eriti muusika erialadel, kus edasiõppimise eeldus on pilliõppega alustamine varajases lapsepõlves. Raamõppekavad annaksid riigile võimaluse toetada omavalitsuste huvikoolide õpetajaid sarnaselt alushariduse toetamisega.
Huvialade viljelemiseks ei ole praegu plaanis raamõppekavu kinnitada. Ka ilma nendeta võivad huvialade õppekavad olla huvikoolides kehtestatud ühistel alustel – siin on oluline roll esindusühingutel. Seda on juba tehtud muusika valdkonnas. Eesti muusikakoolide liitu kuuluvad huvikoolid on omavahel kokku leppinud. Riigi täiendav palgatoetus huvikooli õpetajatele ei eelda raamõppekavasid – aluseid ja võimalusi täiendava palgatoetuse kehtestamiseks on teisigi.
Miks ei kohelda huvikooli õpetajaks tööle asuvaid noori kõrgkoolilõpetajaid võrdselt üldhariduskooli õpetama siirduvate noorte õpetajatega? Näiteks muusika- ja teatriakadeemia lõpetanu, kes asub muusikakooli tööle instrumendiõpetajana, ei kvalifitseeru noore õpetaja riiklikule toetusele, kuid üldhariduskooli tööle asudes on tal sellele õigus. Sisuliselt teeb muusikakooli (huvihariduses) tööle asuv noor just oma erialast tööd. Üldhariduses võib ta tegutseda lihtsalt ringijuhendajana.
Siin on vaja täpsustada, mida küsija noore õpetaja riikliku toetuse all silmas peab. Eeldan, et mõeldud on õpetaja lähtetoetust. Et vähendada kvalifitseeritud õpetajate puudust ja muuta õpetajakutse atraktiivsemaks, rakendati ligi kümme aastat tagasi õpetajate lähtetoetuste süsteem. Lähtetoetus ei ole mõeldud üksnes noortele õpetajatele, küll aga peavad selle saajal olema täidetud mitmed teised nõuded, näiteks koormus, töö asukoht jms. Seega ei kvalifitseeru lähtetoetuse saajaks mitte kõik üldhariduskooli või kutseõppeasutusse tööle asuvad õpetajad. Samuti ei saa lähtetoetust taotleda üldhariduskoolide ringijuhendajad.
Loovainete õpetajate järelkasv tuleb suuresti huvihariduse baasilt. Huvikoolide õpetajate kaader väljaspool Tallinna vananeb ülikiiresti. Noori õpetajaid asemele ei tule, sest palgad ei motiveeri, st palk ei väärtusta tööpanust ega anna võimalust arendavatest hüvedest osa saada. (Enamik kõrgel tasemel kontserte toimub Tallinnas või Tartus. Pärnus toimub küll Järvifestival, kuid selle piletite hinnad ei ole tavalisele huvikooliõpetajale taskukohased.)
Noored on valmis tunniandjatena kooli kohale sõitma, kuid selline olukord ei edenda kohalikku elu. Läbisõitjad ei aita arendada stabiilset loomingulist keskkonda.
Kogu eesti kultuuri jätkusuutlikkuse on riik pannud kohalike omavalitsuste õlule, kellel on niigi koorem kohustusi. Tänased noored ei ole valmis vaid missioonitunde pärast töötama. Nemad teavad, et väärilise töö eest peab saama ka väärilist tasu. Hea sõna eest ei saa kõhtu täis ega riiet selga.
Millal hakkab riik huvikooliõpetajaid üldhariduskooli õpetajatega võrdselt kohtlema ja omavalitsusi toetama?
Ma pole päris nõus terminiga „loovainete õpetajad”. Iga õppeaine õppimisel/õpetamisel on võimalik jõuda loovuse tasemele, aga kui jutt on huviharidusest, siis riik on otsustanud toetada omavalitsusi pakkumaks senisest enam võimalusi huvihariduses ja huvitegevuses osaleda. Kui seni on seda tehtud peamiselt programmide kaudu (näiteks projektikonkurss „Varaait” pakkus tuge tegevusvahendite soetamiseks, EL-i tõukefondide raha on kasutatud huvikoolide ehitamiseks jne), siis 2017. aasta septembrist käivitus süsteem, millega omavalitsused said kokku ca 5,7 mln eurot ja 2018. aastast hakkavad saama 14,25 mln eurot aastas noorte huvihariduse ja huvitegevuse laiendamiseks.
Uuringute järgi on huvihariduse ja huvitegevuse peamised kitsaskohad halb kättesaadavus ja valikute kesisus. Olukorra parandamiseks on plaanis uued tegevused ja antakse lisaraha senistele tegevustele, sh tasutakse vajadusel täiendav palgakulu. Samaväärse töö eest võrreldava palga tagamine on oluline.
Omavalitsusel on kõige parem ülevaade huviharidusest ja huvitegevustest oma piirkonnas, mistõttu on tema otsustada, millises ulatuses ja kuhu ta oma eelarveraha suunab ning mida prioriteetseks peab. Riigi osa noorte huvihariduse ja huvitegevuse rahastamisel on ca 10%. Riik toetab ka omavalitsuste koostööd noorsootöö arendamisel.
Pärnu linn on paljudele omavalitsustele eeskujuks oma kuue munitsipaalhuvikooli, HEV-lastele suunatud integreeritud õppe ning huvi- ja üldhariduskoolide integreeritud õppega. Sellise lastele-noortele suunatud tegevuse hind on huvikooliõpetajate kesine töötasu. Uus huvihariduse toetussüsteem kahjuks karistab linna selle eest, et loodud on võimaluste paljusus. Miks ei toetata huvihariduse toetussüsteemiga jätkusuutlikkust, vaid oodatakse üksnes innovaatilisust ja uusi tegevusi?
Noorsootöö, sealhulgas huvihariduse ja huvitegevuse korraldamine vallas või linnas on vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seadusele omavalitsusüksuse ülesanne, kuid riik on otsustanud omavalitsusi nende ülesannete täitmisel senisest enam toetada.
Nii käivitus septembrist huvihariduse ja huvitegevuse täiendav toetusskeem. Täiendava toetuse abiga peab igal 7–19-aastasel noorel olema võimalik osaleda huvihariduses ja -tegevuses vähemalt kultuuri, spordi ning loodus- ja täppisteaduste ja tehnoloogia vallas.
Huvihariduse ja huvitegevuse täiendava toetuse raha on võimalik kasutada töötasu tõstmiseks, kuid omavalitsus peab säilitama oma senise panuse. Töötasu suurendamine peab muutma huvihariduse ja huvitegevuse mitmekesisemaks ja paremini kättesaadavaks. Kõige lihtsam näide: 0,5 koormusega töötaja saab nüüd täiskoormuse ja selle tulemusena korraldab rohkem tegevusi suuremale arvule noortele. Sellisel juhul lisanduva kulu töötasu maksmise võib katta täiendavatest vahenditest.
Kas riigi tasandil on aru saadud, et 10−15 aasta pärast võib koolides (kaasa arvatud huvikoolid) olla suur puudus loovainete õpetajatest, sest huvikoolides õppivad noored ei lähe valitud erialal edasi õppima?
Muusika erialadel, nt pilliõppes, on juba praegu tung pigem pärimus- ja rütmimuusika erialadele. Klassikaline pilliõpe huvitab väheseid, kuid just sealt peaks tulema muusikakoolidele noored õpetajad.
Kahtlemata jälgime ka riigi tasandil õpetajate keskmist vanust, ülikoolides õppima asujate ja lõpetajate ning õpetajakoolitusse suundujate arvu jms. 10–15 aasta pärast tööle asuvad noored õpetajad on praegu põhikoolis. Kuidas me praegu põhikoolis koolielu korraldame ja eri õppeaineid õpetame, mõjutab otseselt seda, kas noored otsustavad minna õpetajaks õppima või mitte.
Kõrgkoolid lähtuvad eri erialadele vastuvõttu kujundades tööturu vajadustest, sh OSKA raportite tulemustest. Paraku pole gümnaasiumilõpetajad piisavalt motiveeritud neile õppekavadele õppima asuma.
Noorte valikute suunamiseks on riik käivitanud näiteks stipendiumisüsteemi nn nutika spetsialiseerumise valdkondades ning mitmetel õpetajakoolituse õppekavadel õppivatele üliõpilastele. 2018. aasta esimeses pooles valmib hariduse ja teaduse valdkonna raport, mis peaks andma meile väärtuslikku infot valdkonna täpsemate vajaduste kohta.
Mis puudutab huvikoole, siis nende lõpetanutel ei ole kohustust edasi õppima minna – huviharidus on mitteformaalne õpe, mis toimub vaba tahte alusel väljaspool formaalharidust. Huvihariduse eesmärk ei ole valmistada noori ette jätkama valitud huvialal õpinguid kõrgkoolis. Huvihariduse eesmärk on luua võimalusi isiksuse mitmekülgseks arenguks ja toetada noore kujunemist hästi toimetulevaks ja positiivse eluhoiakuga ühiskonna liikmeks.
Aasta õppejõu nominent Maido Merisalu küsib: „Seoses uue valitsuse võimuletulekuga vähenes 2017. aastal teaduse populariseerimise toetus neljandiku võrra. See on selge sõnum, et haridus ja teadus võimulolevale valitsusele eriti korda ei lähe ja raha suunatakse valedesse taskutesse. Mida teeb haridusminister, et olukorda parandada?”
Vastupidi: pean teaduse populariseerimist väga oluliseks ning oleme selle tegevuse rahastust suurendanud. Näiteks 2017. aastal korraldasime teaduse populariseerimise avatud taotlusvooru „Teeme+”, milles rahastati 23 uut projekti kogumahus 1,2 mln eurot. Projektide kaudu toetatakse noortele suunatud loodus- ja täppisteaduste ürituste sarju ja mahukaid mitmeaastaseid teaduse populariseerimise tegevusi ja teadusringe.
Muuseas – PISA…
Et Eestis oma ARUKATE inimeste seisukohad ei maksa suurt midagi, siis toetugem välismaistele… Just eile vahendas YLE kahe soome haridus- ja psühholoogiaprofessori Osmo Kivineni (Turu) ja Jarkko Hautamäki (Helsingi) seisukohad PISA testide osas – need ei näita midagi KOOLIS TOIMUVA ja haridussüsteemi kohta tervikuna… Standardiseerituna annavad nad vaid võimaluse LAPSI mingil määral VÕRRELDA.
Seepärast – ametnikud ja ajakirjanikud, kellele PISA tulemused on jätkuvalt ülemuslikud, suunavad meie kooli üha enam allakäiguteele…