Mida Juku ei õppinud, seda peab Juhan ikkagi teadma

Tund Tallinna Vanalinna täiskasvanute gümnaasiumis – vanad ja noored õpivad koos. Foto: Robert Ossipov

Maris Veerus: „Kuidas hinnata? Nii, et see innustaks inimest õppima.” Foto: erakogu

Kujundava hindamiseta on täiskasvanute gümnaasiumis võimatu õppijaid süvenema motiveerida.

12. klass saab kirjandid tagasi. Kevinil on kolm. Tavalisest madalama hinde teeninud noormees on pettunud. Õpetaja aga leiab, et Kevin suudab paremini. Lõpuks noormees möönab, et kirjutas seekordse töö piisava süvenemiseta, ja lubab olla järgmine kord hoolikam.

Hendrik saab samuti kolme, taga viis miinust. Töö on tõesti nõrk. Kuid õpetaja teab, et see on noormehe kolme aasta parim kirjand. Nii õpetaja töö alla ka kirjutab. Hendrik on üliõnnelik.

Need kaks kirjandit on nagu öö ja päev: üks peaaegu neli, teine tegelikult kaks. E-kooli läksid aga ühesugused hinded, mis kujunenud erinevalt. See ongi kujundav hindamine, mille puhul on tähtis innustada õppijat edasi õppima, mitte panna absoluutselt täpne hinne.

Väga kirju seltskond

Täiskasvanute gümnaasiumi jõuab väga kirju seltskond: mõni pole paarkümmend aastat koolipinki nühkinud, teine on olnud koolist eemal vaid paar aastat. Kuidas sellist kontingenti enam-vähem võrdsetel alustel hinnata? See polegi võimalik ja nii tuleb olla hästi paindlik ning kehtestada igale õpilasele individuaalsed kriteeriumid, võttes arvesse õppija seniseid teadmisi ja arengupotentsiaali.

Päevakoolist täiskasvanute gümnaasiumisse tulnud õpilastega on suhteliselt lihtne, sest nemad mäletavad, kuidas õppimine käib. Paarkümmend aastat koolist eemal olnutel pole aga enam õppimisharjumust ja neile tuleb mõnikord suuri mööndusi teha, õppimine uuesti meelde tuletada.

Kui sellised õpilased tulevad kümnendasse klassi, siis on kõik hästi, sest neil on kolm aastat aega õppida ja areneda. Kui aga kaheteistkümnendasse, siis peab paratamatult piirduma ainult ühe aasta jooksul toimuva arenguga.

Kuidas mõistavad kujundavat hindamist kahe kooli, Tallinna Vanalinna täiskasvanute gümnaasiumi (TVTG) ja Tallinna täiskasvanute gümnaasiumi (TTG) õpetajad?

Motivatsioon ja eneseusk!

Kujundav hindamine peab suurendama kõigepealt õppija usku oma võimetesse, ütleb TVTG matemaatikaõpetaja Sirje Klaos. Inimest, kes on motiveeritud ja teab, kuhu tahab jõuda, on kerge õpetada. Pärast kontrolltööd tekib sellistest õpilastest õpetaja juurde järjekord, sest nad tahavad täpsustada, mis oli valesti ja miks. Sellistele tublisti pingutavatele õpilastele saab ühel hetkel öelda, et nad on juba nii ja nii palju edasi arenenud ning kui neil veel see ja see ka selgeks saab, on juba täitsa hästi. Siis lähevad neil silmad särama ja nägu väljendab kirjeldamatut rõõmu. Sirje Klaos saab ise ka sellest suurt innustust, kui näeb, kui agaralt õpilane panustab.

Kuid iga täiskasvanute gümnaasiumi õpetaja on näinud ka õpilasi, kes lennutavad kontrolltöö otseteed prügikasti. Õppijate õpihuvi on erinev, ütleb TTG õpetaja Anneli Veeborn. Paljusid huvitab vaid numbriline hinne, mitte see, kus ja miks vigu tehti.

„Mida teha õpilasega, kellel on matemaatika juba kuuendast klassist alates peamiselt kaks olnud ja kel puudub igasugune loogika?” arutleb Sirje Klaos. Nõrk matemaatik võib samas olla andekas humanitaarainetes. Kas ütleme talle, et tema tee gümnaasiumisse on suletud? Talle peab andma siiski võimaluse areneda. Tähtis on leida üles tema kõige tugevam külg ja selle abil eneseusku tõsta. Edu tuleb õpetaja ja õpilase läbimõeldud koostöös, kus õpilane tahab areneda ja õpib oma vigadest ning õpetaja leiab aja, et koostada sellele õpilasele jõukohaseid ülesandeid ning anda julgustavat tagasisidet.

Paindlikud hindamisnormid

Hindamisjuhend sätestab, et kolme saamiseks peavad vähemalt pooled vastused olema õiged. Paraku tuleb täiskasvanute gümnaasiumis mõnegi õppija jaoks latti allapoole lasta, sest inimene on ju alles alguses. Samas lähevad tööde eest saadud punktid ikkagi kirja. Kui õpilane saab järgmisel korral rohkem punkte, on ta teinud edusamme ja püüab veel. Nii jõutakse tasapisi selleni, et kolm on saadud isegi rohkem kui 50 punkti eest ning tulema hakkavad ka paremad hinded. „Hindamise eesmärk peaks olema aidata kujundada õpimotivatsiooni,” ütleb TTG ajalooõpetaja Neeme Randrüüt.

Väga oluline on sõnaline tagasiside. Näiteks esseed ja kirjandid saavad õpilased tagasi täis kommentaare ja parandusi. Õpilased muigavad, et õpetaja kirjutab niisama palju kui nemad. Kui aga kommentaare ja parandusi ei mõisteta, mida tuleb samuti ette, siis peab õpetaja kõike täiendavalt selgitama, et vigadest saaks õppida ja järgmisel korral paremini teha.

Kujundav hindamine eeldab individuaalset lähenemist, märgib TTG eesti keele õpetaja Lea Vaaderpall. Näiteks koostatakse uusimmigrantide jaoks eraldi töölehed ja õppematerjalid ning hinnatakse vastavalt nende edasijõudmise tasemele. TVTG keemiaõpetaja Tiiu Voodla töötab uusimmigrantide ja mahajääjatega individuaalselt tasanduskursusel. „Kujundan hinnet nii kaua, kuni õpilane saab selgeks ja talle on võimalik positiivne hinne ära panna,” seletab Tiiu Voodla.

Täiskasvanute gümnaasiumites õpib väga andekaid inimesi, kel koolitee mingil põhjusel pooleli jäänud. Nad saavad teemast kohe aru, haaravad nii-öelda lennult. Õpetajal tuleb leida tasakaal nende vahel, kes taipavad, ning nende vahel, kellele tuleb uuesti ja uuesti seletada. Muidu hakkab andekatel igav ja nad ei tule enam tundi, mis tähendab omakorda seda, et nad ei arene. Selliste õpilaste hinne viis kujuneb hoopis teistmoodi kui nendel, kes samm-sammult arenedes lõpuks võidukalt hea hinde saavad.

Õppimine kui hobi

Täiskasvanute gümnaasiumis on õpilasi, kes jäävad teinekord hätta mitte ande-, vaid ajapuuduse pärast. Mõnel ei arvesta tööandja kooliskäijaga ning töökoha kaotuse hirmus jõutakse kooli harva. Või jääb laps tihti haigeks ega lase emal koolis käia. Mõnel on kodulaen maksta ja vaja palju lisatööd teha. Sirje Klaos ütleb, et üldharidus on paljudele kui hobi, mis leiba lauale ei too. Neile pole vaja anda lihtsamaid ülesandeid, vaid luua individuaalsed võimalused hakkamasaamiseks.

Sirje Klaos seletab, et kontrolltöö ajal haigeks jäänud õpilasel lubatakse teha e-kontrolltöö. Kui ta esitab kontrolltöö lühikese aja jooksul ja vastused on õiged, saab ta nelja. Kuna ta võis kodus kasutada lisamaterjali, siis viit ei saa. Mõnelgi õpilasel on selline vastamise võimalus tõstnud nii eneseusku kui ka motivatsiooni, nii et soovitakse kontrolltöö uuesti teha, et veel parem hinne saada.

TVTG ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Indrek Makki paneb kontrolltöösse muuhulgas ka kirjeldavaid küsimusi. Kui õpilasel jäi laps haigeks ja ta ei saanud kontrolltööks õppida, kuid käis kõigis tundides, saab ta võimaluse tunnis meelde jäänud teadmisi kasutades kirjeldavatele küsimustele vastata. Näiteks millised funktsioonid ja miks peavad sinu riigis tagatud olema.

Ka kuuajaline ravi psühhiaatriahaiglas ei takista täiskasvanute gümnaasiumis õppimist. Sel juhul teevad õpetajad tihedat koostööd õpilaste vanemate ja elukaaslastega, kes toimetavad õppematerjale ja töölehti haiglasse, kus õpilane neid jõudumööda täidab.

Ühe õpilase suurim tugi oli vanaema. See noormees kaotas pärast tulekahju, kus hukkusid tema ema ja isa, kõnevõime. Kooli tõi noormehe psühhiaatri soovitusel vanaema, kes käis kodu ja kooli vahet, kui lapselapse tervislik seisund halvemaks läks ning ta polnud võimeline kooli tulema. Noormees lõpetas esialgsetest kahtlustest hoolimata gümnaasiumi ja on hea näide sellest, et igal juhul tuleb anda võimalus.

Viis või kümme palli?

Lea Vaaderpall ütleb, et Eesti koolisüsteem eeldab numbrilist hindamist, sest lõputunnistusele ei saa kanda „oskab ja teab”. TVTG õppealajuhataja Krista Grau osutab, et ka VÕTA programmis kantakse üle kursuste numbrilised hinded.

Täiskasvanute gümnaasiumile numbrilised hinded sobivad, kuid mitte viiepallisüsteem. Täiskasvanud õppijate seltskond on sedavõrd kirju, et eeldab palju laiema skaalaga hindamist kui kolm positiivset (3, 4, 5) ja üks negatiivne hinne (2). Asi on ju selles, et kui täiskasvanute gümnaasiumis lastakse mõne õppija puhul hindamise latti tavalisest allapoole, siis kaovad skaala alumises otsas hindamise astmed hoopis ära, on ainult üks väga pikalt väljavenitatud kolm. Kümnepallisüsteemi puhul saab anda sellele kolmele mitu taset.

Siit meie ettepanek: riik kehtestagu kümnepalliline hindamissüsteem. Pole vahet, kas on arvud 1–10 või tähed A, B jne. Mõned koolid teevadki nii, kuid kooli vahetades tuleb ikkagi kõik hinded viiepallisüsteemi ümber arvutada.

Kui aga jääme viiepallilise hindamise juurde, võiks sarnaselt kõrgkoolidega muuta hinded üks ja kaks positiivseteks. Ka lõputunnistusel võiksid kõik hinded 1–5 aktsepteeritud olla. See annab lõpetaja tasemest praegusest märksa parema ülevaate.