Archimedes 20: Milleks Eesti kutseharidusele rahvusvaheline koostöö?

26. jaan. 2018 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit

Kerli Liivak (keskel) SA Archimedes juhatuse esimehe Rait Toompere ja endise juhatuse liikme Eve Sillaga aastal 2017 sihtasutuse aastaseminaril. Foto: SA Archimedes

 

Juba 80 aastat tagasi pidas toonane haridusministeerium kutsehariduse üheks tähtsamaks ülesandeks vajadust „luua toetusfond õppejõudude täiendamiseks välismail”. „Seega polnud juba siis küsimus, kas teha koostööd. Välismaa meistrite juures on ikka õppimas käidud,” ütleb SA Archimedese üld-, kutse- ja täiskasvanuhariduse büroo peaspetsialist Kerli Liivak.

 

Milline oli Eesti kutsehariduse rahvusvahelistumise seis kakskümmend aastat tagasi? Mis ajast olete teie valdkonnaga seotud?

Alustasin aprillis 1997 tööd sihtasutuses Eesti Kutsehariduse Reform. Kui seni oli Eesti olnud välisabi programmides ja projektides saaja rollis, siis nüüd hakkasime ette valmistama liitumist kutsehariduse edendamisele suunatud EL-i koostööprogrammiga Leonardo da Vinci.

Meile oli teed sillutanud Phare projekt, kuhu oli välja valitud viisteist kutsekooli. Need koolid olid lisaks muule arendustööle juba saanud võimaluse osaleda õppereisidel välisriikidesse. Ülejäänud koolidel sellist võimalust ei olnud. Leonardo programm oli aga avatud kõigile.

Alguses oli muidugi raske rahvusvahelise õpirände ja arendustegevuse sõnumit edastada, sest koolijuhi esmased probleemid olid mujal: näiteks koolimaja katus vajas vahetamist ja raha oli vaja hoopis selleks.

Kahekümne aastaga on Eesti kutseharidus läbi teinud tohutu arengu, see on olnud suurte muutuste aeg. Tolleaegsetest koolidest on alles jäänud vähem kui pooled, koolivõrgu korrastamisel on tehtud raskeid otsuseid, kuid nüüdseks on koolihooned moderniseeritud, loodud suurepärased võimalused praktikaks ja õppetööks. Ka rahvusvaheline koostöö on läinud üle Eesti väga laiaulatuslikult käima.

Kas praegu on veel üldse vaja teha selgitustööd, miks peaks Eesti kutseõppeasutus osalema rahvusvahelises koostöös ja õppijad välismaal praktikal käima?

Mulle tundub, et see on juba muutunud iseenesestmõistetavaks. Ajaloost teame ju, et sellid on ikka käinud välismaa meistrite juures õppimas. Kuidas sa muidu oma erialal paremaks saad, kui parimatelt ei õpi!

Meie kontori riiulis on kaunis nahkköites raamat aastast 1938 „Kutseharidus Eestis”, kus rahvusvaheline tegevus on olulise teemana välja toodud. Raamatus on 25 punktist koosnev nimekiri kutsehariduse lähematest üldülesannetest. Punkt 21 all on kirjas: „Luua toetusfond õppejõudude täiendamiseks välismail.” Seega ei olnud juba aastal 1938 Eestis küsimus, kas rahvusvahelist koostööd on vaja.

1998. aastal hakkasime projekte rahastama Leonardo da Vinci nime all, praeguseks on sellest saanud Erasmus+ programm. Enamikus kutsekoolidest käib rahvusvaheline töö süsteemselt ning paljudel koolidel on olemas rahvusvahelistumise strateegia. Seitse kutseõppeasutust on akrediteeritud Erasmus+ kutsehariduse õpirände hartaga, mis tagab neile õpirände rahastuse aastast aastasse ja toetab strateegia eesmärkide saavutamist.

20 aastaga on tänu koostööprogrammidele saanud õpirände kogemuse 85 000 Eesti inimest. Kui paljud neist on kutseharidusega seotud? Kuhu kõige enam minnakse?

85 000 õpirändes osalenust on umbes 7000 kutseõppijat ja 3000 õpetajat. Sihtriikide eelistus on aastati püsinud üsna sarnasena. Õpilasi saadetakse meilt enim Soome, Saksamaale, Hispaaniasse, Ühendkuningriiki, Itaaliasse, Prantsusmaale, Portugali, Taani, Lätti, Hollandisse. Ka õpetajate õpirände puhul on esikümnes enam-vähem samad riigid.

Erasmus+ programmi mahud on tohutult suurenenud, õpirände eelarve on märkimisväärselt tõusnud. Selle aasta eelarve prognoos on selline, et Eesti kutsekoolid saavad õpirändesse saata rohkem õpilasi kui esimese kümne aastaga (1998–2007) kokku.

Kui kirjeldada, milline on keskmine Erasmus+ õpirändur, siis õpilasena on ta 23-aastane ja tema praktika kestab ühe kuu. Samas on kutsehariduses üldiselt tõusnud täiskasvanud õppijate osakaal, ka meie statistikast on näha, et kesk- ja vanemaealiste õpirändurite hulk kasvab: üle 30-aastaseid on juba 16%, kõige vanem välispraktikal käinud õpilane on olnud 64-aastane.

Õpirändes osalenud haridustöötajate keskmine vanus on 44 ning välislähetus kestab kaheksa päeva. Kui õpilaste puhul osaleb mehi-naisi üsna võrdselt, siis õpetajate seas on naiste osakaal suur (71%).

Kui palju käivad teiste riikide kutsekoolide noored ja nende õpetajad meil kogemusi saamas?

Sissetuleva õpirände kohta on meil andmed kahjuks ainult viimase nelja aasta kohta. Praeguse seisuga on Erasmus+ raames teistest riikidest Eestisse tulnud 2420 õpilast ja õpetajat. Meie oleme selle nelja aastaga välja saatnud 2741. Seega on mahud täiesti võrreldavad. Ka saatvate riikide loetelu esikümme on üsna sarnane meie sihtriikide omaga – kõige rohkem tullakse meile ikka Saksamaalt ja Soomest, kolmandal ja neljandal kohal on üllatuslikult Leedu ja Läti.

Statistika näitab, et need koolid, mis saadavad rohkem õpirändureid välja, võtavad neid ka usinamalt vastu. Enamasti teevadki koolid õpirände korraldamisel koostööd, leides õpilastele sobivad praktikakohad oma partnerettevõtetes.

Archimedes korraldab praktikalugude konkursse õpirändes osalenutele. Kas olete analüüsinud, mida noored oma välispraktika puhul enim esile tõstavad?

Osalejate tagasisidest ja praktikalugude konkursitöödest hakkab silma, et väga paljude kutseõpilaste jaoks on see üldse esimene kord viibida välismaal, lennata lennukiga, elada pikemat aega iseseisvalt eraldi oma perest ja majandada üpris suure summa rahaga. See on noorele kasvamise ja täiskasvanuks saamise kogemus.

Koolide projektijuhid ütlevadki, et kui noored tagasi tulevad, on nad muutunud. Silmad säravad, nad on enesekindlad. Nagu üks projektijuht just hiljuti tabavalt märkis: välja saatsin poisi, tagasi tuli mees.

Täiskasvanud õppijad vaatavad oma õpirändele ja saadud kogemusele juba analüüsivama pilguga. Paljud neist on koolipingis juba mitmendal ringil, nende valikud on teadvustatud, nad on väga motiveeritud õppima, aga ka palju nõudlikumad.

Ma tahan tunnustada koolide projektijuhte, kes iga päev tegelevad ühelt poolt eri vanuses ja erineva taustaga õpirändurite ning nende probleemidega, teisalt välissuhete loomise ja hoidmisega.

Millised edulood on teie südame kõige rohkem põksuma pannud?

Kõik need 20 aastat kokku on üks suur edulugu. Praegu osalevad Erasmus+ programmis juba praktiliselt kõik Eesti kutseõppeasutused.

Teistest eristub näiteks Kuressaare ametikool, see kool haakus teemaga kohe, esitas juba 1998. aastal nii arendusprojekti kui ka õpirände taotlused ja neil pole jäänud vahele ühtegi aastat, mil nad meile uut taotlust ei esitaks. Kool pole väga suur, aga rahvusvahelist koostööd tehakse seal suurelt.

Kohtudes kutsekoolides õpilastega, kes räägivad oma välispraktikast, näeme säravate silmadega inimesi, kes on uhked, et nad julgesid minna ja said hakkama, et nende tööga oldi rahul. Iga õnnestunud ja oma eesmärgi täitnud õpiränne on edulugu.

Mis on suuremad väljakutsed Erasmus+ programmile kutsehariduse vallas järgnevate aastate jooksul?

Väljakutseteks on võrdselt nii kutsehariduses laiemalt kui ka Erasmus+ programmis kitsamalt toimuv areng ja muutused.

Vaadates õpirände eelarve kasvuprognoosi ja võrreldes seda kutseõppurite arvuga, tekib küsimus, kas ka 2–3 aasta pärast leidub ikka piisavalt hakkajaid inimesi välispraktikatele saata.

Õpilaste õpirände puhul on Euroopa Komisjon otsustanud, et alates sellest aastast tuleb pöörata tähelepanu õpirände aja pikendamisele, et lisaks inimese üldisele arengule avalduks mõju ka erialaoskustele. Lained löövad ju algul üle pea, kultuurid on erinevad ja mõne nädalaga jõuab praktikant vaevalt kohaneda, kui juba ongi aeg tagasi tulla. Kui periood oleks pikem, jõuaks kutseoskuste arendamisele rohkem tähelepanu pöörata.

Koolide jaoks on see suur väljakutse, neil on väga keeruline õpilast nii pikaks ajaks (3–12 kuud) koolist ära lasta. Kõrghariduses on loomulik, et minnakse ära semestriks või kaheks, aga kutsehariduses veel mitte.

Üks võimalus on saata välispraktikale kooli äsja lõpetanuid. Seda on seni veel vähe tehtud.

Väljakutse on ka programmi uute tegevuste tutvustamine ja nn maha müümine. Näiteks on strateegilise koostöö all võimalik nüüd taotleda toetust hea kogemuse jagamiseks (Strategic Partnerships supporting exchange of good practices). Tegemist on palju lihtsama projektiformaadiga kui arendusprojektid, samas võib just selline projekt suurepäraselt täita mõne lünga kooli rahvusvahelistumise strateegilistes plaanides. Julgustan uurima ja üle küsima.

 


20 aastaga on kutsehariduses õpirände rahastamise maht oluliselt kasvanud.

  • Aastal 1998 oli Leonardo da Vinci programm, 108 212 eküüd, mille eest sai õpirändel käia 68 õpirändurit.
  • Aastal 2017 on Erasmus+ programm, 2 757 877 eurot ja selle eest saab õpirändel käia 1272 õpirändurit.

 


Rahvusvahelise koostöö taotlustähtajad 2018. aastal

  • Erasmus+ õpirände taotluste tähtaeg – 1. veebruar.
  • Nordplusi taotluste tähtaeg – 1. veebruar.
  • Erasmus+ strateegilise koostöö taotluste tähtaeg – 21. märts.

Lähem info:

 


Sihtasutusel Archimedes on täitunud kahekümnes aastaring.
Õpetajate Lehe artiklisarjas tutvustame asutuse tegemisi staažikamate eestvedajate kogemuste ja lugude kaudu.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!