Parem iseloom tagab õnnelikuma elu

Liz Gulliford: „Tunnustama peab õpilase ettevõtlikkust ja jõupingutusi, mitte tema intelligentsust või ilu.” Foto: Tartu ülikooli eetikakeskus

Kui tahame õnnelikku last, siis peame jutustama talle põnevaid lugusid, õpetama teda raskusi ületama ning kiitma teda targalt, nendib Liz Gulliford.

Tänulikkus on kõigi vooruste isa, ütles iseloomukasvatuse uurija Liz Gulliford, kui küsisin, mis on iseloomukasvatuse juures õigupoolest kõige tähtsam. Gulliford töötab Birminghami ülikooli Jubilee teaduskeskuses (www.jubileecentre.ac.uk), kus uuritakse, kuidas tagavad hea iseloom, vooruslikkus ja positiivsed väärtushoiakud inimesele parema elu.

Gulliford tõdeb, et Suurbritannias on hakatud iseloomukasvatust taas kõrgelt hindama. Selle vastu ilmutavad huvi nii leiboristid kui ka konservatiivid. Tahetakse teada, kuidas iseloomukasvatust nii koolis kui ka ühiskonnas tervikuna paremini korraldada. Lapsevanemad soovivad samuti, et koolis oleks lisaks õppimisele ka iseloomukasvatus. Nad tahavad, et nende lapsed saaksid elus akadeemiliselt hästi hakkama, kuid oleksid ka head kodanikud.

Milliseid voorusi Briti koolides püütakse kasvatada ja mida lastelt oodatakse?

Liz Gulliford: „Igas Briti koolis on töötatud välja oma missioon, kus on rõhku pandud väga erinevatele voorustele. Usun, et kõik peavad tähtsaks lahkust, kaastunnet, abivalmidust, tänulikkust. Loomulikult on kõigi koolide jaoks tähtsal kohal ka sooritusega seotud voorused: enesekontroll, meelekindlus, püsivus. Need on vajalikud, et olla tõhus õppija. Küsimus on aga selles, kas sa oled ka hea inimene.”

Kuidas Briti koolides iseloomu­kasvatust korraldatakse, kas võiksite mõne näite tuua?

Eeskuju on väga tähtis. Lapsed õpivad headust sellest, mida nad näevad: kas voorused on igapäevases koolielus tähtsad; kas nad näevad abivalmidust, lahkust ja austust.

Kuid tõhus viis iseloomu kasvatada on jutustada ka lugusid. Jubilee teaduskeskuse vooruste edendamise programmis näidatakse voorusi lugudes tegutsevate kangelaste näitel. Lapsed näevad lugude kaudu, kuidas loo kangelane käitus: vapralt, kaastundlikult jne. On tähtis, et lastel oleks raamatuid, kus räägitakse vooruslikest tegelastest, et nad saaksid teada, mis voorused üldse on. Arvan, et hea lugu on tõhus kasvatusvahend ning seda saab kohandada vastavalt keeleruumile. Lihtsalt tuleb vaadata kirjandustekste ka vooruste kontekstis.

Kas võiksite tuua mõne kasvatusliku sisuga loo näite?

Oleme töötanud välja õppevahendi, mille sisuks on tänulikkusega seotud lugu lastele vanuses 8–12. Nad loevad seda ning mõtisklevad esitatud küsimuste üle. Lugu on järgmine. Klassijuhataja palub õpilastel mõelda, kes nende klassist on väärt esitamist kooli Oscarile. Kõik peavad valmistama diplomi, kuhu nad kirjutavad oma kandidaadi nime ja selgituse, miks just see klassikaaslane väärib Oscarit. Kas ta on olnud abivalmis, on tal saavutusi spordis või muusikas jms. Või on ta lihtsalt su sõber? Lapsed mõtlevad, millest lähtuda, ja esitavad igaüks oma lemmiku.

Seejärel palutakse kõigil mõelda, kui tänulik võib üks või teine Oscari kandidaadiks esitatu olla. Kas ta on väga tänulik, üsna tänulik, mitte eriti tänulik või üldse mitte? Kas ta oleks tänulikum, kui tema esitanu oleks talle diplomit valmistades natuke rohkem vaeva näinud? Nii saavad lapsed põhjalikult mõelda, mida nad omaenda klassikaaslaste juures hindavad ja mida peab kindlasti hindama.

Praegu kirjutan ma lasteraamatut tänulikkusest ja andestamisest. Ühes loos kaalub laps kellelegi andeks andmist. Püüan vaadelda seal andestamise mõistet ja seda, kui keerukate küsimustega võib laps andestamisel kokku puutuda. Meil Suurbritannias öeldakse, et andesta ja unusta. Kuid alati pole lihtne unustada – kõik sõltub ju sellest, mis juhtus. See lugu on kirjutatud 13-aastastele lugejatele. Selles vanuses on lapsed juba võimelised mõistma, et alati polegi nii lihtne unustada.

Milliseid vigu võidakse koolis laste iseloomu kujundades teha?

Liiga sageli juhtub, et lastele räägitakse voorustest, näiteks tänulikkusest, kuid ei selgitata selle mõiste sisu. Ei tooda välja, et on olemas eri liiki tänulikkust, millest mõni pole tegelikult kuigi vooruslik.

Oleme koos kolleegidega kirjutanud ajakirjas Journal of Moral Education tänulikkuse kasvatamisest, selgitades, mida tänulikkus tähendab ja missuguste tingimuste mõjul keegi on tänulik või pole seda.

Teine probleem on, et inimesed kipuvad siduma vooruskasvatust mõne doktriini või ideoloogiaga. Kui hinge­haridust anda ideoloogilises vormis, võib see vanemaid hoopis eemale peletada. Näiteks USA-s tuntakse muret, et kasvatuses rõhutatakse liiga palju patriotismi. Mida rohkem patriotismist räägitakse, seda vähem on juttu universaalsetest moraalsetest väärtustest, millele aga patriotismgi ju tugineb.

Kuidas lapse mõtteviis mõjutab tema rahulolu koolis ja hilisemas elus?

Mõtteviis on väga tähtis ja mõjutab kogu elu. Seetõttu on vaja edendada avatud mõtteviisi, mille puhul inimene usub, et tema tulemused ja edu sõltuvad mitte niivõrd kaasasündinud võimekusest kui jõupingutustest. Mõtteviisist sõltub näiteks see, kuidas inimene reageerib piirangutele ja takistustele: kas ta näeb neid huvitavate väljakutsetena või usub, et ei saa niikuinii hakkama, sest pole piisavalt andekas. Selle probleemi puhul räägitakse kinnisest ja kasvule suunatud mõtteviisist (ingl fixed mindset and growth mindset). Kasvule suunatud mõtteviisi edenedes on lapsed eluga rohkem rahul ja neil kerkivad esile ka teised arengut toetavad voorused, nagu meelekindlus ja intellektuaalne alandlikkus.

Missuguste nippidega saab kasvule suunatud mõtteviisi toetada?

Õpilast tuleb kiita targalt. Tunnustama peab tema ettevõtlikkust ja jõupingutusi, mitte intelligentsust. „Hästi tehtud, sa oled tõesti tark tüdruk!” – kui laps kuuleb sellist tunnustust, siis kujundab see tal pigem suletud mõtteviisi. Ta ei taha enam riskida, sest ebaõnne korral võib ta paista rumalana. Lapsed, kes usuvad, et nad on targad, tahavad vähem katsetada ja riske võtta, näitavad uuringud.

Kiitkem tegutsemist ja jõupingutust. See ei pane lastele suurt survet, toetab avatud mõtteviisi kujunemist ja innustab rohkem uurima kui kinnise mõtteviisi puhul. Ka neid lapsi, kes ei saavuta kunagi häid tulemusi, on tarvis nende pingutuste eest kiita, samamoodi, nagu viielisi õpilasi, ja hoida neid intellektuaalselt hõivatuna. Kui õpilasel asi untsu läheb, on parem võtta hoiak not yet – sul ei tulnud veel kõik välja, aga järgmisel korral läheb kindlasti paremini.

Kui inimesi tunnustatakse pingutuse eest, on nad valmis rohkem pingutama – ja see on ju see, mida me õpilastelt tahame. Niisiis oleks minu nipp kiita targalt. Tunnusta tehtud tööd ja sihikindlust. Kui sa kiidad omadust, mida laps ise muuta ei saa, näiteks tema ilu, siis võid luua sellega hoopiski probleeme. Tunnustades aga lapse sihikindlust ja töökust, aitad tal üles ehitada õiget sorti enesekindlust.

Eestis on neid, kelle arvates peab last kasvatama kodu, kooli ülesanne on üksnes õpetada.

Akadeemilised oskused on elus väga vajalikud. Kuid on täheldatud, et pannes koolis teadmistele liiga palju rõhku, hakatakse andma lastele üleliia kontrolltöid ja teste teha. Tekib mulje, nagu ootaks lapsi täiskasvanunagi ees pidev kontrolltööde tegemine. Aga kool peab valmistama õpilasi ette ikkagi elu kontrolltöödeks, mitte kontrolltööde eluks (ingl for the tests of life, not for life of tests). Seega on väga tähtis arendada koolis ka laste iseloomu, anda neile koolist kaasa võimekus seista silmitsi elu proovikividega.