Pikalt riigikogus töötanud Riina Otsepp õpetab vene koolis ajalugu
Riina Otsepp õpetab Lasnamäe gümnaasiumis viiendast üheksanda klassini ajalugu, kümnendale perekonnaõpetust ja kuuendale ühiskonnaõpetust. Foto: Heiki Raudla
Riigikogu kantselei välissuhete osakonna asejuhataja ja protokolliülem Riina Otsepp otsustas senisest põnevast tööelust hoolimata karjääripöörde teha ja kooli õpetajaks minna.
Ülikooli lõpetas Otsepp ajaloolasena, kuid õpetajana töötas vaid aasta – elu uute huvitavate pakkumistega tuli vahele. Pärast paarikümmet aastat on ring täis saanud, sellest sügisest töötab ta Lasnamäe gümnaasiumis ajaloo-, ühiskonnaõpetuse ja perekonnaõpetuse õpetajana. Kirss tordil on tagasipöördumise juures fakt, et Otsepp valis venekeelse kooli.
„Mõtlesin juba mõni aasta tagasi, et võiks koolis ühiskonnaõpetuse tunde anda. Siis jäi idee soiku, kuid mõte tiksus kuklas edasi. Mitme juhuse kokkulangemisel juhtus, et sattusin Lasnamäe kooli – kui juba uusi asju ette võtta, peab pööre olema täielik,” lausub ta.
Uus aeg, uued nõudmised
Kooli tagasi viis Otsepa missioon ja arusaam, et ta on korjanud elu jooksul kogemusi ja teadmisi, mida hea meelega jagab.
Nädalas on Otsepal 14 tundi, ta õpetab viiendast üheksanda klassini ajalugu, kümnendale perekonnaõpetust ja kuuendale ühiskonnaõpetust. „Arvan, et minu pluss on, et ma ei oska vene keelt perfektselt ning noored peavad minust aru saamiseks eesti keeles pingutama. Ma loodan, et lisaks ajalooteadmistele saavad nad suhu ka eesti keele. Kuigi vahel on tunne, et kevadeks on minul vene keel selge, õpilastel eesti keel aga mitte nii hästi,” naerab Otsepp.
Noorte õpetajate üks peamiseid muresid on lastevanemate vastuvõtt. Töötab ju tänapäeva õpetaja käsikäes kolleegide, oma õpilaste, aga ka nende vanematega. „Õppeaasta alguses kuulsin küll, et mõned vanemad olid veidike mures just seetõttu, et mina olen eestikeelne: kas lapsed saavad minust piisavalt aru ning ega seetõttu hinded kannata,” meenutab Otsepp. „Aga senini ei ole keele pinnalt suuri arusaamatusi tekkinud. Äsja toimunud lastevanemate koosolekul tuldi rääkima küll, kuid mitte minu isikust,” sõnab ta. Teisisõnu, vene kultuuriruumis on õpetaja jätkuvalt au sees.
Küll aga puhuvad uued tuuled töökultuuris ja seetõttu on just paindlikkus peamine märksõna, mis saab paljudel kaalukeeleks, kui mõeldakse, kas minna kooli tööle või mitte. „Ka mulle meeldib väga mõte uuelaadsest töökultuurist – olen oma aja peremees, teen ja toimetan nii, nagu on kõige kasulikum. Kohusetundlikud inimesed teevad ju kõik ära, hoolimata sellest, kui vaba või range kord on,” räägib Otsepp. Seetõttu näeb ta uute inimeste kooli tulemise variandina eeskätt võimalust pakkuda osaajaga tööd. „Tööandjate suhtumine peab muutuma, praegu valitseb valdavalt mentaliteet, et üks inimene, üks töö, üks tööandja. Aga maailm on muutumas − noori enam aastaid ühe ja sama koha peal ei hoia,” on Otsepp veendunud.
Uus aeg seab uued nõuded ka õpetajatele. Tuleb leida huvitavaid meetodeid, kuidas ainet selgitada. Oma põhiala ainekava vaadates arvab Otsepp, et õpetamisel keskenduks ta pigem protsessile ja ainete vahel seoste loomisele. „Faktid on meil kõigil tänapäeval ju taskus olemas,” sõnab ta selgituseks.
Kus viga näed laita …
Õpetajana naudib Otsepp võetud väljakutset. „Keelekümbluse klassis, kus noorte eesti keele tase on väga erinev, ei piisa, kui ma definitsiooni maha loen. Pean mõtlema, kuidas selgitan, mis on riigivõlg või revolutsioon,” toob ta näite. Aga samas on pingutus seda väärt, kui õpilane ütleb, et palun rääkige vaid eesti keeles või teine tuleb tagumisest pingist ettepoole istuma, et paremini kuulda.
Samas on süsteemis piisavalt kitsaskohti, millest tuleb rääkida, et lahendusteni jõuda. „Kõrvalt vaadates – olen ju alles esimest aastat koolis tagasi – näen, et õpetajatel on vaja aega enda laadimiseks ja täiendamiseks. Täiskoormus on suur, 21−24 kontakttundi, lisaks vähemalt sama palju aega ettevalmistamiseks ja tööde parandamiseks,” analüüsib Otsepp.
Õpetajate palgakasv on küll viimastel aastatel kiiduväärt olnud, kuid jätkuvalt ei ole see noorele sageli motiveeriv tasu.
Kõike ei saa siiski rahale taandada, töö õpetajana annab võimaluse anda ühiskonnale tagasi seda, mida oled omandanud. Ütleb ju Eesti vanasõnagi: kus viga näed laita, seal tule ja aita. „Mind üllatas, kui vähe vene kooli õpilased eesti keelt räägivad. Samas on tore näha, et nooremate seas on olukord parem – paljud tulevad kooli juba eesti lasteaiast. Loodan, et saan neid, kes Eestis elavad, aga siinsest elust palju ei tea, oma tegemistega mõtlema panna ja äratada neis huvi Eestis toimuva vastu,” räägib Otsepp. „Hindan kõrgelt seda, et Lasnamäe gümnaasiumis suhtutakse hästi Eesti kultuuri ja ajaloo tutvustamisse. Näiteks olen saanud võimaluse lastega muuseumides käia, suuremates – ERM-is ja Kumus – käiakse terve kooliga,” toob Otsepp välja võimaluse, kuidas õpetada eesti keelt, kultuuri ja Eesti ajalugu märksa lihtsamalt ja loomingulisemalt kui koolilaua taga istudes.
Mis on aga kõige enam muutunud aastatega, mil Otsepp vahepeal koolis ei töötanud? „Olen ise kogenum, tean rohkem. Samas on ka lapsed teistsugused ja ühiskond muutunud. Pikemas perspektiivis soovin oma töö tulemusena näha kasvamas tublisid Eesti kodanikke, kellel on siinsesse ellu palju lihtsam sulanduda,” räägib ta nii säravate silmadega, et tekib endalgi tahtmine uurima hakata, kuidas kooli tundi andma minna saab.
Selgub, et õpetaja Otsepp on juba ärgitanud tuttavaid temaga sarnast rada astuma. Mõned on ka huvi tundunud. Ise jätkab ta aga seiklust uuel aastalgi Lasnamäe gümnaasiumis.
Õpetaja Otsepa kolm mõtet
- Kui juba uusi asju ette võtta, peab pööre olema täielik.
- Paljude tööandjate suhtumine − üks inimene, üks töö, üks tööandja – peab muutuma. Maailm on muutumas, noori enam aastaid ühe ja sama koha peal ei hoia.
- Õpetajatel on vaja aega enda laadimiseks ja täiendamiseks.