Sõnal sabast: Võhm
Priit Põhjala.
Enamik inimesi annab endale uueks aastaks mõne lubaduse ja enamik nendest lubadustest on seotud tervisega. Kes lubab, et jätab alkoholi ja sigaretid, kes lubab, et pruugib edaspidi lihtsalt lahjemat (siis võib ju vahel ka veidi rohkem pruukida). Kes lubab, et treenib end aastaga maratonikõlblikuks, kes lubab, et tõstab edaspidi käies lihtsalt jalgu kõrgemale (siis võib ju vahel ka veidi vähem käia).
Kõigi nende enam või vähem sportlike lubaduste ajel tekkiski mul mõte kirjutada tervise ja sportlikkusega seotud sõnast „võhm”. Eesti keele sõnaraamatute järgi on „võhma” tähendus ‘jõud, jaks’. Aga vähemasti spetsiifilisemas, spordi- või treeningukontekstis tundub tähendusvahekord muutuvat: „võhm” ja „jõud” ei ole enam päris sünonüümsed, vaid esimene tähistab pigem vastupidavust, kestvust, mida kasvatatakse aeroobse treeninguga, samas kui jõudu, mille all peetakse silmas nimelt lihaste jõudu, aitab kasvatada anaeroobne treening.
Anaeroobse treeningu tuntud omavaste ongi „jõutreening”, ja aeroobse treeningu tähenduses passib selle kõrvale hästi „võhmatreening” – sõna, mis nii levinud ei ole, aga mille leiame näiteks Maire Raadiku möödunud aasta lõpus ilmunud raamatust „Uudissõnu uue aastatuhande algusest”. Kumb sõnapaar on selgem ja täpsem, kas kreekalik „anaeroobne treening – aeroobne treening” või eestilik „jõutreening – võhmatreening” (resp. „jõutrenn – võhmatrenn”), see jäägu lugeja otsustada.
Õigekeelsussõnaraamatus peidab ennast veel üks tore temaatiline väljend, „võhmvõimlemine”, mis on mõeldud märkima aeroobvõimlemist. Aga see vist jääbki oma toredusest hoolimata vaid sõnastikusõnaks, sest kui näiteks „võhmatreeningu” pruukimist on siin-seal (ajakirjanduses, spordiga seotud portaalides) ikka märgata, siis „võhmvõimlemisest” pole tegelikus keelekasutuses jälgegi. Lihtsalt on sedasi, et mõni sõna on juba stardijoonel võhmatu …