Mind ei austata! Kui suur probleem see on?
Peegelneuronid võimaldavad teiste inimeste liigutusi ja kavatsusi aimata. Allikas: Vikipeedia
Neuroteadused ja pedagoogika
Eesti kool liigub nüüdisaegse õpikäsituse (NÕK) suunas. Räägime rühmapõhisest õppest, õppeainete lõimimisest, kujundavast hindamisest jms. Ent kuidas haakub see kõik neuroteadustega? Mil määral on neuroteadlased need uued lähenemised heaks kiitnud või ellu kutsunud? Küsimust kommenteerib Õpetajate Lehe lugejale TLÜ kultuuri- ja neuropsühholoogia professor Aaro Toomela.
Vaatluse alla tuleb kuus teemat.
- Kas mõte ikka asub peas ehk Aju-uuringud ja pedagoogika.
- Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei suudagi õppida ehk Arengu ajaaknad.
- See vana hea teadmiste andmine ehk Kuidas õpilane tegelikult õpib.
- Muinasjutupõhine NÕK ehk Kooliuuenduse teoreetiline põhi.
- Kui rumalus oleks inimesele loomuomane … ehk Kas võõrapelgus on geenides.
- Mind ei austata! Kui suur probleem see on?
1992. aastal avastas Parma ülikooli neuroteadlaste töörühm makaakide ajus peegelneuronid. Märgati huvitavat tõsiasja, et kui uurija sirutas käe pähklite järele, aktiviseerus makaagi aju niimoodi, justkui oleks tema pähkleid võtnud.
Allikas: Evolution of Neonatal Imitation. Gross L, PLoS Biology Vol. 4/9/2006
Peegelneuronid toimivad väikelapselgi. Juba kolme nädala vanune laps imiteerib täiskasvanute näoilmeid. Arvatakse, et peegelneuronite võrgustik areneb lapsel välja enne 12. elukuud ning aitab tal teiste inimeste käitumist imiteerida ja mõista, samuti keelt omandada.
Aga peegelneuronid on ka täiskasvanutel. Näiteks on televiisorist jalgpalli vaataval inimesel tunne, nagu oleks ta ise värava löönud. Väidetavalt muutuvad spordifilmi jälgijal isegi musklid tugevamaks, sest jooksu vaadates pingutavat ta tahtmatult ka oma jalalihaseid. Peegelneuroneid on püütud siduda ka telepaatiaga ehk mõtete lugemisega kauge maa tagant.
Õpetaja puhul räägitakse vajadusest olla laitmatu, et õpilased saaksid teda eeskujuks võtta, võib-olla isegi matkida. Tegelikkuses aga näeme, et õpetajat eriti ei matkita, pigem vaieldakse talle vastu. Milliseid uusi võimalusi võiks peegelneuronite avastamine õpetajale anda? Kommenteerib TLÜ kultuuri- ja neuropsühholoogia professor AARO TOOMELA.
Kas laps võib märulifilme vaadata? Äkki hakkab järele tegema?
Tavaliselt ei hakka. Samas õpivad inimesed palju imiteerides. Eriti käib see väikelaste kohta, aga teisedki inimesed hakkavad tahtmatult haigutama, kui keegi haigutab. Vahel tõstetakse ka kätt nii, nagu teine ees tõstab, või korratakse tema lauseid. Kui seda tehakse silmatorkavalt palju, võib aga tegemist olla arenguhäirega. Normaalse arengu korral kujunevad koos peegelneuronite võrgustikuga välja imiteerimist pidurdavad mehhanismid. Täiskasvanud makaak ju ei imiteeri ka kõike, vaid enne ikka mõtleb natuke.
Üks asi tuleb endale selgeks teha: lapsele on märulifilm ja tegelik elu kaks täiesti erinevat asja. Märulifilmi vaadates ei pea laps ise midagi tegema. Ta ei pea kedagi päriselt jälitama, päriselt kaklema. Filmi vaadates näeme maailma mingeid aspekte ja võimalusi, kuid sellest ei järeldu, et peame ise samu asju tegema. Võib-olla isegi olulisem on see, et ükski tegevus, sealhulgas märulifilmide vaatamine, ei mõju kõigile ühtemoodi. Mõni vaatab märulifilmi ja õpib sealt, kuidas mitte käituda, teisele võib tulla mõte ka ise järele proovida. Taolised inimesed kalduvad olema problemaatilise käitumisega ka filme vaatamata.
Hoopis teise mõju ja tähendusega on aga see, mis toimub lapse kodus ja koolis. Kodus ja koolis käitutakse päriselt ja seal saab laps konkreetseid kogemusi, mis mõjutavad kindlasti tema käitumist. Oletame, et õpetaja kiusab mõnd õpilast ja klassikaaslased kiusavad sedasama õpilast. See on reaalne kogemus, mille mõju õpilasele on mitu korda suurem kui mõnel kahtlasel filmil või raamatul.
Inimene õpib asju neid tehes. Oma tegevuse praktiline planeerimine ja ellurakendamine ning saadud kogemustest õppimine on inimeseks kujunemise läbivaid mehhanisme. Muidugi ei välista see, et psüühikahäirega laps filmi vaadates seda tõsieluna ei võta. Üldiselt saavad aga lapsed juba aasta-paariselt aru, mis on mängult ja mis päriselt.
Arvan, et märulifilmide ja meedia mõju laiemalt ei ole nii üheselt tõlgendatav ja sedavõrd otseste tagajärgedega, nagu võib tunduda. Nende filmide vältimine ei ole kindlasti lahendus. Las lapsed vaatavad, kui nii väga tahavad, aga pärast arutame, mida filmis tehti ja kuidas sellesse suhtuda.
Kas õpetajat imiteeritakse rohkem kui märulifilmi?
Jah ja ei. Algklassides mõned lapsed tõesti alateadlikult matkivad oma õpetajat, näiteks räägivad tema moodi. Ema ja isa matkivad nad niisamuti. Vanemates klassides aga õpetaja imiteerimine väheneb ja päris kiiresti. Põhikooliastmes on juba üsna tüüpiline, et paljud õpilased on leidnud endale eeskuju väljastpoolt klassi ja kooli. Ühel on eeskujuks treener, teisel vanema klassi õpilane, kolmandal mõni sugulane jne.
Vahel ei pruugi isegi õpilase enda ema või isa talle vanemas koolieas eeskujuks olla. Näiteks on teada juhtum, kus murdeealise poisi suur eeskuju ei olnud mitte tema enda, vaid hoopis sõbra isa. Kuna sõbra isa oli tubli inimene, ei näinud noormehe vanemad selles probleemi.
Põhikooli vanemate klasside õpetaja ei pea ilmselt püüdma selle poole, et olla kõigile oma õpilastele maailma säravaim täht. Õpetaja kõige tähtsam ülesanne koolis ei olegi olla õpilastele eeskujuks, piisab sellest, kui ta oskab õpilased huviga õppima panna. Kompetentne õpetaja oskab ka need lapsed tööle panna, kes teda ei austa ega pea teda oma eeskujuks.
Kas kui õpetajat ei austata, siis ei saagi ta eeskujuks olla?
See on komplitseeritud küsimus. Kõigepealt mis on austus? See on teise inimese seisukohtadest lugupidamine. Selles mõttes ei tähenda sõnakuulelikkus veel austust, isegi imiteerimine ei pruugi austust näidata.
Teiseks võib õpetaja austamine olla ka ohtlik. Küllap mäletab igaüks oma koolipõlvest mõnd juhtumit, kus austati sõna otseses mõttes nõmedat inimest ja jõuti niimoodi õnnetusse olukorda. Kujutage ette, et õpilased austavad õpetajat, kes hoiab kogu klassi oma hirmuvalitsemise all, nii et keegi ei julge teda isegi kõnetada. Paraku on teada juhtumeid, kus õpilased peavad sellise õpetaja põhimõtteid õigeks ehk siis austavad teda.
Kordan veel kord: õpetaja ei peaks seadma esikohale õpilaste austust, vaid neid korralikult õpetama.
Toon siinkohal paralleeli meditsiinist. Üks arst on pahur, vaatab patsiendile kurja näoga otsa, kuid ravib hästi. Teine arst on armastusväärne suhtleja, naudib oma populaarsust, kuid ravida ei oska. On täheldatud, et inimesed eelistavad algul seda armastusväärset arsti, tasapisi hakkavad aga minema arsti juurde, kes oskab ravida. Austuse kutsub esile professionaalsus, mitte meeldivus inimesena. See kehtib ka õpetaja puhul.
Üks põhimõtteline viga, mida austuse puhul tehakse, on pidada austusväärsust inimese sünnipäraseks ja sisemiseks omaduseks. Õpetaja kohta öeldakse ikka, et ta peab olema austusväärne, lugupeetud, karismaatiline. Aga kuidas ta seda saab olla? Kui viia õpetaja üksikule saarele, kas ta on seal austusväärne, lugupeetud ja karismaatiline? Kui õpetaja on kolmeaastaste laste hulgas populaarne, kas teda austavad siis automaatselt ka 13-aastasted puberteediealised või 30-aastased mootorrattajõugu liikmed.
Näeme, et austusväärsus sõltub teistest. Kui teised peavad sind austusväärseks, siis sa seda oledki. Kui ei pea, siis ei ole. Ka karisma on teiste inimeste hinnang, mitte inimese enda omadus. Kui ma käitun viisil, mis tundub teistele karismaatiline, olengi ma karismaatiline.
Kas õpetaja peaks manipuleerima?
Mis kahju õpilane sellest saab, kui õpetaja oskab ta mingi kavala nipiga õppima panna? Siin ei ole mõtet emotsionaalseks minna. Pigem peaks õpetaja ratsionaalselt läbi mõtlema, missugused õpetamistehnikad on ühe või teise klassiga efektiivsed.
Soovitan õpetajatel lugeda Dale Carnegie raamatut „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”. See ilmus eesti keeles juba 1940. aastatel, kuid ühtki seal antud soovitust ei ole kõige uuemgi neuroteadus seni ümber lükanud. Võtame näiteks soovituse „Kui tahad, et inimesed sinust lugu peaksid, siis tunne nende vastu huvi”.
Õpetaja võiks õpilasi vahel millegagi üllatada. Mul oli 10. klassis bioloogiaõpetaja, kes oskas seda meisterlikult teha. Mäletan, kuidas ta näitas meile slaide geenidest, kui korraga tulid seinale hoopis sürrealistide maalid ja ta luges sinna juurde luuletuse, kuidas keegi pesi verega käsi. Ta kulutas sellele kõigele vaid paar minutit, kuid kogu klass oli rutiinist väljas ja mingis mõttes puhanud. Siis jätkasime kohe bioloogia teemat. Seda õpetajat kuulasin ma palju tähelepanelikumalt kui teisi. Üllatamisega peab muidugi ettevaatlik olema. Kui kapist kargab välja kana, siis see muidugi üllatab, aga kas aitab ka õppeainesse süveneda? Üllatades ei tohi hakata silma, et õpetaja teeb seda kavalusest.
Õpetaja võiks aeg-ajalt nalja ka teha – kas või iseenda üle. See näitab, et ta teab oma väärtust, kuid ka seda, et mõnes aspektis on ta naeruväärne, nagu oleme me kõik. Kas tunnis tingimata peab nalja saama? Ei pea. Aga vahetevahel võiks saada küll. Eriti kui mingi sisukas ja tõsine teema hakkab väsitama, siis sobib huumor lõõgastumiseks väga hästi.
Õpetaja võiks õpilastele rääkida ka oma hobidest. Minu matemaatikaõpetaja kogus marke ja äratas sellega tähelepanu. Tal oli maailma kõige esimene mark, ja mul on tänaseni meeles, et see mark ei olegi kõige väärtuslikum, sest seda trükiti suur tiraaž. Aga hobi ei saa teeselda. Hobi tähendab, et inimene teab ja oskab midagi niisugust, mida teised ei tea ega oska. Miks mõni inimene on igav? Sest ta teab vähe. Aga hobidega inimesed tunnevad mõnd valdkonda väga põhjalikult.
Räägin lõpetuseks ühe mongoli mõistujutu, mille õpetajad võiksid kõrva taha panna. Oli üks mees, kellest räägiti, et ta suudab panna inimesed tegema seda, mida ta tahab. Üks ülik otsis ta üles ja küsis: „Noh, kas sa suudad sundida mind hobuse seljast maha ronima?” Mees vastab, et ei suuda, kuid võib sundida teda hobuse selga tagasi ronima. Ronib siis tähtis mees hobuse seljast maha ja jääb ootama, kuidas teda sunnitakse hobuse selga ronima. „Aga näed, sa oledki hobuse seljast maas,” ütleb siis tark mees. Ülik vihastab ja hüppab hobuse selga tagasi. „Nüüd ma panin sind hobuse selga hüppama,” ütleb tark mees. See on tore näide sellest, et ei ole vaja kedagi jõuga sadulast maha ja hobuse selga tagasi kangutada.
Halvim, mis õpetaja väärikust vähendada võib, on silmakirjalikkus. Kellelegi ei meeldi, kui temaga manipuleeritakse. Lapsed on veel suuresti rikkumata tajuga ja saavad sellest aru. Esinemisoskus on vajalik osa haritusest, aga näitlema rollimängudes ei saa küll asuda. Igaühel ikka oma amet. Karismaga on kahjuks ka nii, et kas seda on piisavalt, vähevõitu või puudub hoopis.