Horvaatias on lastega tegelemine au sees

Eesti alusharidusjuhtide ühenduse delegatsioon Zagrebis. Vasakult Tallinna Südamekese lasteaia direktor Margit Hiiet, Tartu Klaabu lasteaia direktor Jana Treial, Tartu Midrimaa lasteaia õppejuht ja projekti koordinaator Ellen Einaru, Lohkva lasteaia õppejuht Anneli Mõtsmees, Tartu ülikooli esindaja Birgit Pung, Pärnu Kadri lasteaia direktor Reeli Tänavsuu, Tartu ülikooli esindaja Maria Jürimäe ja Viiratsi Rübliku lasteaia direktor Luive Rehand.

Eesti alushariduse juhtide ühendusel on alates 2016. aastast käsil Erasmus+ K2 programmi raames strateegiline haridusasutuste koostööprojekt „Kvaliteet – julge, rõõmus ja loov laps?” (Quality – 3C Child (cheerful, courages, creative child)?), mille järjekordne kohtumine toimus 3.–9. detsembrini Horvaatias Zagrebis. Lisaks Eestile ja Horvaatiale osalevad projekti partneritena Portugal, Kreeka, Läti ja Tartu ülikooli esindajad.

Zagrebis toimunud kohtumise teema oli lapse arengu jälgimine ja hindamine, ühtlasi otsisime viise, kuidas kaasata lapsi hindamisprotsessi. Nädala jooksul saime ka ülevaate Horvaatia alushariduse korraldusest. Rahvusvahelise projekti lõppeesmärk on töötada ühiselt välja alushariduse kvaliteedi hindamise mõõdikud, mis toimiksid rahvusest ja kultuurist sõltumata.

Varasemalt on kohtumised toimunud Portugalis ja Kreekas, kevadel saame kokku Lätis. Projekti lõpetab suvel rahvusvaheline konverents Pärnus.

Lõpptulemusena valmib õppe-kasvatustöö kvaliteedi hindamise mudel, mida lasteaiad saavad edaspidi sisehindamisel kasutada.

Horvaatias võõrustas meid Jaruni lasteaed, mis on Zagrebis suuruselt teine ja kus käib ligi 900 last. Lasteaias on 38 rühma ja need toimetavad seitsmes eriilmelises hoones. Lasteaed on avatud kümme tundi päevas. Kogu üksust juhivad direktor ja kaks õppejuhti. Lisaks kuuluvad koosseisu neli administratsiooni töötajat, kaks psühholoogi, eripedagoog, logopeed, kaks meditsiiniõde ja neli remondimeest, kellest üks on ka poole kohaga autojuht. Lasteaias on kaks kööki, kus on 11 töötajat. Väiksematesse hoonetesse viiakse toit autoga kohale. Majades, kus kööki pole, on abiks üks lisatöötaja, kes aitab toitlustamist korraldada. Kuigi rühmas on ette nähtud 24 last, võib neid nimekirjas olla kuni 30, sest kõik ei käi iga päev kohal. Igas rühmas töötab kaks õpetajat, õpetaja abi ei ole.

Lapsevanema soovil võimaldab lasteaed lapsele täiendavaid õppetegevusi, mille eest tuleb lisaks maksta. Nii on Jaruni lasteaias Montessori pedagoogika rühmad ja võõrkeelte rühmad inglise ja saksa keele õppega. Spordikallakuga rühmades korraldavad neli korda nädalas liikumistegevust selleks eriettevalmistuse saanud kinesioloogid. Muusika- ja liikumistegevusi – nii nagu meie lasteaedades – neil õppekavas pole. Rühmaõpetaja saab kõigega tavatasemel ise hakkama.

Õpetaja kui lapse saatja haridusteel

Õpetaja töönädal on Horvaatias 40 tundi pikk. Vahetu töö lastega moodustab sellest viis ja pool tundi päevas, ülejäänu on nn üldtööaeg, mis on arvestatud planeerimisele ja dokumenteerimisele. Korraga on tööl üks õpetaja. Toidu toob rühma ning lauanõud koristab köögipersonal, majades, kus kööki pole, on selleks rühmas eraldi inimene. Kuigi rühmades puuduvad tingimused toidunõude hoidmiseks ja pesuks, kaetakse söömise ajaks lauad linadega.

Õppe-kasvatustööd planeeritakse Horvaatia lasteaedades samamoodi nagu Eestis: õpetaja koostab nädalaplaanid, näidates ära õpitavad teadmised ja omandatavad oskused. Nädala lõpus teeb ta lühikese nädalakokkuvõtte, samuti täidab päeviku tehtud tegevuste kohta ja märgib, kellel lastest milliseid oskusi on vaja veel kinnistada. Meist erinev on see, et õpetaja täidab päevikut käsitsi paberile kirjutades, mitte moodsas e-süsteemis. Õppeaasta kohta oli neil kaks 14 nädala ja üks viie nädala päevik. Nii nagu meilgi, toimub lapse arenguvestlus kord aastas. Kuna lasteaias töötab täiskohaga kaks psühholoogi, jäi mulje, et lapse arengu teemal on nii õpetajad kui ka lapsevanemad väga hästi nõustatud. Eeskätt torkaski lasteaias silma läbimõeldus ja omavaheline koostöö.

Projekti eesmärgist lähtuvalt testisime, mida on lasteaia õppe- ja kasvatusprotsessi kohta võimalik märgata kõrvalseisjal, kui ette on antud hindamise kriteeriumid. Jaruni lasteaia psühholoogid olid valmistanud kolme töörühma jaoks ette töölehed ja meie ülesanne oli olla vaatlejatena rühmas. Vaatluse aeg oli küll lühike (15–20 minutit), kuid mõndagi oli võimalik märgata.

Nii saime hinnata füüsilist kasvukeskkonda ja suhteid rühmas. Kasvukeskkond on sarnane Eesti lasteaia omaga: ruumide eakohane sisustus, õueala liikumiseks ja mängimiseks ning päevarutiin koos magamisega. Kuigi keelest aru ei saanud, väljendasid näoilmed ja žestid sõbralikke ja abivalmis suhteid laste ja õpetaja vahel.

Lasteaias hakkas silma laialdane taaskasutus nii kunstitegevustes, maja kaunistamisel kui ka õppetöös tervikuna. Eesti lasteaedades jäi taaskasutuse populaarsuse kõrgpunkt pigem taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaegadesse. Mänguasju ja valmis mänge hakkas sealses lasteaias vähem silma kui Eesti lasteaedades, sellest hoolimata olid lapsed rõõmsad ja toimekad. Õppeprotsessi jälgides oli näha, et lapsed on harjunud iseseisvalt toimetama. Meie mõistes organiseeritud tegevust eriti silma ei hakanud. Lapsed kulgesid ühest tegevuskeskusest teise, liitusid sujuvalt uue tegevusega ning arusaamatusi nende vahel justkui polnudki. Sõbralik ja hooliv suhtlemine torkas silma mitte ainult laste, vaid ka täiskasvanute puhul.

Eralasteaed meenutas mesilastaru

Külastasime ka üht eralasteaeda. See asus uuselamurajoonis korruselamu tänavakorruse äripinnal. Lasteaia käsutuses oli üks 500, teine 600 ruutmeetri suurune ruum ning mänguväljak majade vahel kinnises sisehoovis. Sõimelastega jalutamiseks olid õpetajatel huvitavad kuuekohalised jalutusvankrid, milliseid nägime esimest korda.

Eralasteaia töökorraldus oli pisut teistsugune. Kindlaid rühmi numbri või nimega, nagu meie oleme harjunud, seal ei olnud. Igal õpetajal oli grupp lapsi, kellega ta tegutses hommikuringis ja kelle vanematega ta suhtles. Kõik ruumid olid liigendatud lükand­ustega ja lastele vabalt kasutada; igas tegevuskeskuses oli üks õpetaja, kes aitas ja juhendas lapsi ning tegi tähelepanekuid nende arengu suhtes. Iga tööpäeva lõpus toimusid meeskonna koosolekud, kus jagati tagasisidet päeva kohta ning kavandati järgmise päeva tegevusi. Kõik õpetajad selles lasteaias pidid oskama B2-tasemel inglise keelt, sest lasteaias käib palju lapsi rahvusvaheliste kontsernide, saatkondade jne töötajate peredest. Õpetajate keelekoolituse maksab kinni lasteaed.

Meeldiv oli tunda, et lastega tegelemine on Horvaatias au sees. Lisaks lasteaias toimuvale nõustamisele koolitatakse lapsevanemaid seal laialt levinud „Kasvame koos” (Growing up together) programmi kaudu. Üks meie koolituspäev oligi pühendatud nimetatud programmiga tutvumisele. Tõdeti, et kahjuks on 91% programmi koolitusel osalejatest emad. Isade kaasamiseks ja väärtustamiseks on loodud eraldi koolitusgrupid ehk isade klubid, mis võidavad üha rohkem populaarsust. Kokku on Horvaatias 700 „Kasvame koos” programmi liidrit, kes tegutsevad 65 linna 145 lasteaias.

Kohtumine koostööpartneritega Zagrebis lõppes üksteist vastastikku tänades – õppisime laste kasvukeskkonna hindamise võimaluste koha palju uut, saime korraldatud uuringu tulemustest tagasisidet ning kavandasime ühiselt projekti järgmist etappi. Meie eriline tänu kuulub Jaruni lasteaia direktorile Snježana Vusić-Kodvanjile ja tema meeskonnale, kes olid meie Horvaatias viibimise ja kogu õppeprotsessi väga hästi ette valmistanud.

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Horvaatias on lastega tegelemine au sees”

1. Horvaatias on lastega tegelemine au sees – Quality – 3C Child ütleb:

   2. veebr. 2018, 12:23

   […] 2. veebruaril 2018 avaldas Õpetajate Leht Reeli Tänavsuu ja Luive Rehandi kirjutatud artikli meie… […]