„Igal maal ise viis, igas kohas ise kombed“ (Virumaa)
Rahvakommete nädalal tutvusid Paldiski Naerulinnu lasteaia lapsed Eesti rahvusrühmade tavade ja kommetega. Jänkude rühm, kus käivad 2‒3-aastased, tutvustas Mulgimaad ja mulke. Foto: Marge Kirsipuu
Johannes Käis on öelnud: „Kasvatuse ja hariduse ülesanne on meie kultuuri väärtusi tulevaile põlvile edasi anda, neid meie kultuuriliste varanduste pärijateks teha” (Käis. Kooliraamat, 1996, 2004).
Et pärandit edasi anda, on vaja seda ise tunda.
Paldiski Naerulinnu lasteaias sellega aktiivselt ka tegeldakse ‒ Eesti kultuuritraditsioonide väärtustamine ning teiste kultuuride eripära arvestamine ongi lasteaia üks põhieesmärk. Asukohast sõltuvalt on meie lasteaia eripära venekeelsetest peredest pärit laste suur osakaal. Kuna need pered soovivad oma lastele anda eestikeelset alusharidust ja sellega soodustada nende integreerumist ühiskonda, on meil Eesti rahvuskultuuri ja traditsioonide tutvustamisel kanda eriti kaalukas roll.
29. jaanuarist 2. veebruarini toimus lasteaias EV100 raames rahvakommete tutvustamise nädal, mille korraldasime Eestis elavate etniliste rahvusrühmade tutvustamise ürituste sarjana. Kuna eestlaste tähtsamad etnilised allrühmad on võrukesed, mulgid, saarlased, hiidlased ja setud, tutvusimegi lähemalt nende tavade ja kommetega. Loos otsustas, milline lasteaiarühm millist etnilist rühma tutvustab.
Esitlused olid väga huvitavad ja mitmekülgsed ning andsid ülevaate iga rahvusrühma asukohast Eesti kaardil ning nende rahvariietest, toitudest, tegevusaladest, kommetest, mängudest, tantsudest. Samuti said lapsed teadmisi murdekeeltest ning proovisid neid rääkida.
Ka lasteaia menüü oli sel nädalal teemakohane, näiteks pakuti hapnõkapstatsialiharuuga (Võrumaa), poolvillast putru (Mulgimaa), praetud kala ja külma hapukoorekastet (Hiiumaa), mannapudõrit, pliine ja pelmeenisuppi (Setumaa), tuhlist ja notti (Saaremaa) jne.
Mõistagi ei suutnud nädalane ürituste sari anda väga põhjalikku ülevaadet, sest materjali on tohutult, kuid põhieesmärk oligi tekitada lastes huvi ja küsimusi meie rahvakultuuri vastu. Ühelt poolt soovisime näidata, et eestlased ei ole üks ja ühetaoline rahvus, vaid võime olla väga erinevad ja erilised, teisalt suurendada selle abil sallivust ning üksteise märkamist juba maast madalast. Iga rahvakultuuri tugevus on selle kandjad. Loodame, et meie lastest saavad head rahvakultuuri edasikandjad.