Ja tahadki koolis käia

Mõnus äraolemine harmooniatoas. Fotod: Annika Poldre

Kuressaare gümnaasium on mammutkool, kus omandab haridust üle tuhande lapse. Lasterikka kooli tugikeskuses Amare tegutsevad lastega mitmed tugispetsialistid. Toetust ja nõu saavad ka lapsevanemad ja õpetajad.

Kuressaare gümnaasiumi tugikeskuse juhataja Piret Tenno ütleb sissejuhatuseks keskuse tegevuse kohta: „Ega meil midagi väga erilist ei ole, tugispetsialiste on tänapäeval enamikus koolides. On eripedagoog –spetsialist, keda paljudes koolides ei ole.” Tugikeskuse põhituumik ongi logopeed, eripedagoog, psühholoog, sotsiaalpedagoog. Tihedat koostööd teevad nad omavahel ja põhikooliosa õppealajuhatajaga ning vajadusel kooli kõigi teiste töötajatega.

Kui mõni aasta tagasi töötas koolis ka kaplan, siis nüüd on tema asemel ametis eripedagoog. „Põhjuseks olid erivajadusega lapsed, kellega õpetajatel oli keeruline toime tulla. Leiti, et eripedagoog suudab õpetajaid abistada,” põhjendab Tenno.

Kõige raskemate probleemidega lastele püütakse leida võimalus õppida eriklassis või lapsele sobivas õpivormis. Kõik see toimub tihedas koostöös koduga ja juba teise taseme spetsialistidega Rajaleidja keskusest.

Kuressaares on kaks gümnaasiumi. Neist väiksemasse, Saaremaa ühisgümnaasiumi on ühte hoonesse rajatud erivajadustega õpilaste õpperuumid – seal õpivad linna õpi- ja käitumisraskustega lapsed, kes on Rajaleidja otsusega sinna suunatud. Olude sunnil on Saaremaa ühisgümnaasium lõviosa neist lastest õpetada võtnud, kuid kindlasti ei ole see parim lahendus. Kuressaare gümnaasiumis, kus õpib üle tuhande lapse, on suur probleem ruuminappus. Olukord võib muutuda, kui gümnaasiumiosa mõne aasta pärast riigigümnaasiumi üle liigub.

„Ükskõik, mis probleem lapsel ka poleks, kui vanem teda toetab ja probleemi tunnistab, siis on alati kergem lahendusi leida,” ütleb Tenno. Kui vanem ei taha või ei saa koostööd teha, kipub lahendus venima või ei pruugigi seda tulla. Õnneks on suurem osa neist valmis koostööd tegema, mõistes, et kooli eesmärk on leida lapsele parim lahendus õpingute jätkamiseks.

Hädavajalik tugikeskus

Kuressaare gümnaasiumi mullukevadine statistika näitab, et umbes 170 õpilast sai tugikeskuselt abi. Osa lapsi saab kõneravirühmas pikaajalist logopeedilist või eripedagoogilist abi. Nendega, kellel on tõsised lugemis- või kirjutamisraskused, töötab logopeed ka eraldi. Kõige suurem rühm, valdavalt esimese kooliastme õpilasi, ongi logopeedil – ligi 60 õpilast.

Logopeedi rühmad luuakse paralleelklasside abivajajatest. Rühm tegutseb tihedas koostöös aineõpetajaga. Kooliaasta lõpus tehakse kokkuvõte lapse arengust ning siis selgub, kas ta on valmis rühmast lahkuma või tuleb järgneval õppeaastal toetamisega jätkata. Muutusi tehakse õpiabirühmas ka õppeaasta sees, kui laps on arenenud ja logopeed leiab, et ta saab nüüd oma klassis hakkama.

Kuressaare gümnaasiumis töötavad eesti keele ja matemaatika õpiabirühmad 5.–9. klassi õpilastele. „Kui laps suures klassis hakkama ei saa, õpib ta tugirühmas, kus on individuaalne õppekava, rohkem abi ja selgitusi. Riiklikul eksamil on tal võimalik kasutada abivahendeid, saada lisaaega ja õpetajalt lisaselgitusi. See võtab lastel pinget maha,” selgitab Tenno. Kuna sellisesse rühma oli soovijaid palju, tuli esmalt lähtuda koolile kohustuseks pandud nõustamiskomisjoni otsustest. Sõelale jäid need, kes suures grupis kindlasti toime ei tule ning kelle puhul õpetaja ja lapsevanem rühma kuulumise vajadust põhjendasid. Klassiti rühma suurused erinevad, kuid üle kümne õpilase seal pole. Näiteks 7. klassis on ainult neli last, kuna kõik nad vajavad Rajaleidja otsusel palju erituge.

Eraldi õpiabirühmad on ka neile 2.–4. klassi õpilastele, kes vajavad lisatuge õppimises. Tugimeetmetena töötavad koolis lisaks õpiabirühmadele pikapäevarühmad 1.–3. klassi õpilastele ning õpitugirühm 4.–6. klassi õpilastele, keda aineõpetaja on suunanud kas tunnitööd lõpetama või koduseid ülesandeid tegema, viimast siis, kui lapsel on kodused ülesanded regulaarselt tegemata.

Lisaks on õpetajate konsultatsioonitunnid ja erijuhtumeil on lapsele korraldatud üks ühele õpe.

Toimekad algajad

Kuressaare gümnaasiumis tegutseb 1. ja 2. klassi õpilastest loodud toimekate ring neile, kes on oma käitumisega silma torganud. Neid kutsutaksegi toimekateks. Igast paralleelist saab õpetaja pakkuda sinna kaks last, kokku kaheksa last, kellega tugispetsialistid teevad korra nädalas toimekate tunni. Sotsiaal-emotsionaalse õppimise teel püütakse seal parandada oskusi, eneseteadlikkust, -juhtimist, sotsiaalset tundlikkust, suhtlemisoskust ja õpetatakse tegema valikuid. Kõik toimub mängulises tegevuses. „Nad saavad aru, et on erilised mitte sellepärast, et käituvad eriliselt, vaid nad ongi erilised,” selgitab Tenno. „See on positiivses võtmes tund, kuhu ka teised tahaksid tulla, aga ei saa – seal viibida on toimekate privileeg.” On lapsevanemaid, kes on ütelnud, et kui laps toimekate ringis käis, oli kõik hästi. Paraku ei jõuta vanemates klassides selliseid gruppe enam korraldada, kuna tunniplaan ei võimalda ja pärast tunde on kõigil juba kiire huviringi või sõpradega koju.

Sel aastal on toimekad ainult 2. klassist. Nendega alustas kaks spetsialisti – tugikeskuse juht ise ja eripedagoog, teisel poolaastal jätkab koolipsühholoog. On olnud ka aegu, mil korraga oli tunnis isegi kolm tugispetsialisti. „Meie puhul on iseloomulik paindlik ja küllaltki vaba vorm, mis vahel muudab lapsed kaootilisteks nagu väikesed molekulid. Siis on meilgi tükk tegu, et neid ohjata,” ütleb Tenno. Need lapsed tahavad hästi palju üksteise võidu rääkida oma tegemistest, oma kodust, neil on vaja ennast välja elada. Nad tahavad joonistada, mida tunnis ka tehakse. Neile meeldib teha harjutusi, kus saab oma võimeid proovile panna, õpitakse ka vaikust kuulama. Selleks oli liivakell, mis aitas aja kulgemist jälgida. „Nn toimekatele lastele pead kogu aeg loominguliselt lähenema ja tihti võib plaanitud tegevus hoopis teiseks muutuda,” tõdeb Tenno.

Ohvriempaatia kursus

„Mõtleme pidevalt ka sellele, mis on kõige pakilisemad teemad, mida võiks uut teha,” räägib tugikeskuse juht. Ta toob näite eelmisest kooliaastast, mil ühes klassis tekkis teravalt koolikiusamise probleem. Ühe pahatahtliku käitumisega noormeeste pundi pärast kannatas kogu klass, eriti paar poissi. Üks kannatanu viidi üle teise klassi, mis osutus õigustatuks, kuid kõiki lapsi ringi ei tõsta ja tegelda tuleb ikka probleemi põhjustajatega.

Neile noorukitele korraldatigi ohvriempaatia kursus. Esmalt tuli leida inimene, kes koolitada kursust juhendama, siis kirjutati projekt kohalikule omavalitsusele ja MTÜ-le Sõbralt Sõbrale ning saadeti gümnaasiumi kulul koolitusele meesterahvas, piirkonna konstaabel. Koolituse läbinud, võis ta poistega tööle asuda „Asi tuli kiiresti käima panna ja nagu uute projektidega ikka kipub olema, jäi ettevalmistav periood lühikeseks,” tõdeb Tenno. Vaja olnuks tihedamat koostööd lapsevanematega, et nemadki poistega kodus projekti vajalikkusest vestleksid ja positiivselt mõjutaksid. Vanematele anti küll kirjalikult ülevaade projektist, nad said tugikeskuse juhatajalt täpsustavaid selgitusi küsida ning soovi korral võisid koostööst ka keelduda. Õnneks olid nad ettevõtmisega nõus ja projekt sai alata.

Konstaabel Meelis Juhandi oli sellises rollis esimest korda ning kursus läks Tenno sõnul tõusude ja mõõnadega. Näiteks üritati mitte kohale minna. Asi läks paremaks, kui kursus hakkas toimuma koolipäeva sees, mitte tundide järel, ja selle aega nihutati nädalati.

Projekti tulemusena konkreetsete noormeeste kiusamine lõppes. „Kuigi poiste käitumine on jätkuvalt aeg-ajalt probleemne, siis varasemat klassikiusamist seal enam näha ei ole. Mul on hea meel, et kursus niigi palju kandis vilja,” ütleb Tenno.

2015. aastal, kui Tenno tugikeskuse juhi kohale asus, vastasid 4.–7. klassi õpilased koolikiusamise küsimustikule. Samal ajal ilmus üleriigilises ajalehes artikkel, kus endine kiusatav rääkis oma kümne aastat tagustest üleelamistest. „See oli emotsionaalselt raske lugu väikese maakooli tüdrukust,” ütleb Tenno. Kiusamisküsimustiku kokkuvõte ja selle artikli puudutus panid Tenno pähe mõtte koostada videosõnum, milles ta kõigepealt võttis kokku kiusamisküsimustiku tulemused ja seejärel esitas noore naise kurva loo koos oma kommentaariga. Klassijuhatajad said seda sõnumit oma tunnis lastele jagada. „Võib-olla hakkas neil peas midagi liikuma,” ütleb Tenno õpetajate mulje põhjal. Viimaste sõnul olid ka kõige rahutumad kuulajad seda kuulates tavatult hiirvaiksed olnud.

Vaikuseminutid harmooniatoas

Tulnud kooli tööle linnavalitsuse sotsiaalnõuniku ametiposti kabinetivaikusest, tajus tugikeskuse juht, kui väsitav on koolimaja lärm. Suures majas polnud vaikust ihkava õpilase jaoks vaikset kohta.

Ruumist, mida Tennole pakuti, tehti projekti korras kooli harmooniatuba. „See on koht, kus saame võimaldada lastele vaikuseminuteid, kus nad saavad võtta aja maha,” ütleb Tenno. Gümnaasiumiõpilasedki käivad küsimas, kas saavad minna vaba tunni ajal harmooniatuppa puhkama.

Ruum on tilluke, mõnusalt olemiseks on kohti vast viiele. Seal on vaatamiseks motivatsiooni- ja inspiratsioonivideod, õpilased pikutavad kott-toolides ja võivad kuulata meelerännakute plaati. Plaadil on lugusid, hingamisharjutusi ja mitmeid endasse vaatamise teemasid. „Uskumatu, kuidas lapsed suudavad end mõne minutiga välja lülitada,” tunnistab Tenno. Toas on ka värvimuutev kunst­kaladega mullitoru ning lapsi magnetina tõmbav laavalamp. On muidki põnevaid esemeid, mis aitavad mõtted argimuredest eemale viia.

Seda tuba kasutatakse ka kõneravitundide ajal, seal vaadatakse televiisorist harjutusi, mida on vaja teha. Kõneravi õpetaja on selles toas täheldanud lastel üllatavalt positiivset arengut. Lapsed on öelnud, et ka kodus peaks olema koht, kus saaks niimoodi olla ja rahuneda.

Koolis on olnud ka tunnirahuklass, aga ruumikitsikuse tõttu seda praegu pole. „Näeme, et kohta, kuhu laps eraldi õppima viia, on siiski vaja,” sõnab Tenno. Ta loodab, et uuest õppeaastast sellele klassile ruum leitakse. Seal saab laps tunni ajal olla koos abiõpetajaga, keda koolil on plaan tööle võtta. Abiõpetaja hakkaks käima ka tunnis aitamas lapsi, kes on väga aeglased ega jõua teistega sammu pidada.

Kuid koolipäevas vaheldub õppetöö vahetundidega, kus osa lapsi pulbitseb energiast. Selle maandamiseks on tantsuvahetunnid, iga päev üks. Nende korraldamise on enda peale võtnud kaks noort õpetajat, kes kaasavad vanemate klasside õpilasi tantse ja teemasid valima. „Tantsuvahetunnid on väga hästi vastu võetud,” tunnistab Tenno. „Eks oleks vaja ka poksimise, ronimise või turnimise nurki, aga praegu pole selleks võimalust. Harmooniatubagi võiks olla igal korrusel,” arvab tugikeskuse juht.

Uus projekt on koostatud eesmärgiga sisustada uuenduslik klassiruum, kus õpilane ennast võimalikult hästi tunneks. Seal saaks mööblit ja asju kergesti ümber paigutada rühmatööde tegemiseks. Projekt ootab rahastamist. „Meie kool teeb palju tööd laste heaolu heaks, et nende soove ja vajadusi rahuldada, et kõik oleksid siin majas õnnelikud,” ütleb Piret Tenno. „Meie kooli juhtmõte ongi „Kuressaare gümnaasium – ja tahadki koolis käia”. Teeme oma parima, et lastel kooliskäimise rõõm säiliks.”

Harmooniatoas on mõnus

Harmooniatoast käib läbi palju lapsi. Parajasti oli seal kuus 2. klassi õpilast koos logopeed Leelo Lausiga. Logopeediga koos vaadatakse videoid, loetakse ja mängitakse lauamänge. Lapsed ütlesid, et neile meeldib seal, sest seal on mõnus, on palju vahvaid asju, vanemad ei käi närvidele ega saa vihaseks. Lastele meeldib väga ka eriline laualamp.