Kas Eestist kaobki pedagoogika?

16. veebr. 2018 Peep Leppik PhD, pedagoog-metoodik - 5 kommentaari

Peep Leppik.

Elukogenud kooliinimesena, kelle hinnangul peab 21. sajandi kool tuginema ennekõike pedagoogika-psühholoogiateaduste fundamentaal­uuringutele, olen äärmiselt mures teaduse kadumise pärast meie õppekasvatustööst. See torkab silma isegi koolis töötavate inimeste avalikes sõnavõttudes, esinemistes ja artiklites.

Ka hiljutises telesaates „Suud puhtaks!”, kus räägiti probleemidest koolis (resp. lastega), ei kõlanud sõna „pedagoogika”. Näis, nagu oleks stuudiosse tulnud tänavalt juhuslikult inimesed, kes arutavad kasvatustöö üle iseenese tarkusest.

Eesti koolides, kodudes ja meedias ilmneb see protsess eriti viimasel 15 aastal, Pärast Peeter Kreitzbergi lahkumist lausa kapates. Aastatel 1992–1993 vaheldus haridusministeeriumi kaader. Uued töötajad olid ilmselt aatelised, kuid tundsid halvasti pedagoogikat (ka didaktikat), psühholoogiat ja pedagoogika ajalugu. Nende siht oli üllas – luua nõukogude ajast erinev kool (nagu Rootsis või Ameerikas?), ise teadmata, kuidas kujunes nn nõukogulik didaktika (õpetamissüsteem).

Herbartliku süsteemini

Jah, oli olemas nõukogude haridussüsteem (tagantjärele, see polnudki nii arutu), kuid ei olnud (!) nõukogulikku õpetamissüsteemi (resp. didaktikat). Mis see siis oli? Oli 19. sajandist pärit herbartlik õpetussüsteem (nimi saksa pedagoogi-psühholoogi Johann Herbarti (1776−1841) astmelise õppetunni järgi), mis levis eriti Mandri-Euroopas (mõistagi ka Eestis). Kuid N. Liidus polnud tee ka herbartliku õpetussüsteemini „nõukogulik” – 1920-ndate algul püüti vabaneda Tsaari-Vene kooli- ja õpetussüsteemist, kuid eeskuju võeti hoopis Ameerikast – algul olid koolis nn kompleksplaanid (NB! kodutööde ja hindamiseta), siis Daltoni plaanid vaba tööaja ja rühmatööga ning 1920-ndate lõpus projektide meetod – John Dewey (1859−1952) mudel pragmaatilisest koolist, mis seotud taas tööeluga.

Tänased „uuendajad” meil on mõndagi sealt lausa sõna-sõnalt üle võtnud. Kõik oleks ju ilus, kui juba 1930-ndate algul poleks selgunud, et neis koolides käinud lapsukesed ei tea ega oska midagi – tehnikumides ja kõrgkoolides polnud enam võimalik nendega õppetööd jätkata (tuttav meilegi …). Nii mindi (nagu toona kombeks) kompartei keskkomitee otsusega üle ainetundide rangele (herbartlikule) süsteemile – kuni nõukoguliku impeeriumi kokkuvarisemiseni. Muus Euroopas oli asi aga veel keerulisem.

Reformpedagoogika

Reformpedagoogika mõjutas tugevasti Eesti algkooli just Johannes Käisi (1885−1950) ning Võru ja teiste õpetajate seminaride tegevuse kaudu. Aga maailmas prooviti-katsetati laste peal ära kõikvõimalikud õpetus-kasvatusvõtted. Need kukkusid suuresti läbi!

Kuid nüüd pakuvad neid taas 21. sajandi Eesti (ja teisedki) „kooliuuendajad”, kes – näib – ei tunne pedagoogika ajalugu. Aga midagi jäi toona ka sõelale: 1) õpetus peab arvestama lapse isikupära, 2) laps peab ise aktiivselt osalema omandamisel ja 3) ameerikalik – õpetus soosigu lapse sotsiaalset arengut (õppimise enda käigus – integreeritult).

Õnneks andis 20. sajandi teine pool just õpetamiseks hädavajalikud kognitiivse psühholoogia fundamentaal­uuringud. Õppimine-õpetamine sai tõeliselt teadusliku vundamendi. 21. sajandi didaktika annab siin arukale õpetajale suuri võimalusi loominguks (ainest ja tehnoloogiast lähtuvalt). Kahjuks ei tea meie tänased õpetajad oma töö tõelisest vundamendist midagi ja tundub, et ka pedagoogikateadlased on sama targad.

Õpetajate asi

Kui eri auditooriumites õpetajatelt küsin, kes seletaks, kuidas toimub psühholoogiliselt omandamine, siis käsi ei tõuse … Uus küsimus: kuidas te siis saate/suudate õpetada?

Kuulus Ameerika psühholoog Richard Atkinson (s 1929) väitis juba 1970-ndatel, et psühholoogia on tänaseks selgitanud, kuidas inimene omandab uusi teadmisi-oskusi, lisades, et pole psühholoogide asi seda ellu viia. Lisame omalt poolt: see on õpetajate asi!

Olgu õpetajatele siin toodud taas omandamisprotsessi kuldlause: omandamisel on määravad postpertseptiivsed (tajujärgsed) protsessid lühimälu perioodil. Selleni jõudsid kõik kognitiivse psühholoogia teadlased (üksmeeles) nii Läänes, kui ka Idas. Aga meie räägime ikka veel õhinapõhisest õppimisest ilma kodutööde ja hinneteta – kiviaeg!

Nõukogude ajal vedas

Hruštšovi sula ajal sai haridusministriks Ferdinand Eisen (1914−2000) – Võru ja Läänemaa õpetajate seminari kasvandik ning Johannes Käisi suur austaja. Ministriks oleku ajal (1960−1980) viis ta eesti kooli tasapisi Käisi arukate reformpedagoogiliste põhimõtete juurde ja pani mõttekaaslastega aluse õpetajate pedagoogilisele harimisele – koolis ja VÕT-i (Vabariiklik Õpetajate Täiendusinstituut) kursuste süsteemi kaudu, lisaks õpetajate uurimistöö koolis (Ühiskondlik Pedagoogika Uurimise Instituut – ÜPUI). Pärast taasiseseisvumist andsid saksa, norra ja soome õpetajad ÜPUI tegevusele väga kõrge hinnangu: ainulaadne maailmas. Lisaks olid palgalised teadurid – PTUI, ja praktilisele õpetajatööle mõeldi ka meie ülikoolides (trükised-konverentsid) – teadus lähenes praktikale ja vastupidi.

25 aasta eest tunnistati see ideoloogiliselt „nõukavärgiks” ja teadlasi asus üha enam asendama ametnike armee oma rahavõimuga – „projektitamine”. Kuna nõukogulik oli just ainete sisu, siis algas 1987. a õpetajate kongressist võitlus uue õppekava eest, mis jõudis põhikooli ja gümnaasiumi 1997. a oma üldise rahulolematusega.

Endistest õppekavadest võinuks kõrvaldada ideoloogia ja šovinismi koos unitaarsusega ning lisada Estica ja Euroopa-kesksuse. Suutmata säilitada isegi reaal-loodusainete sisemist loogikat, heitsime minema ka kõige hinnalisema – rahvuslike koolitavade ja reformpedagoogika juurtega didaktika, tuues asemele võõraid teaduskaugeid eklektilisi „katsetuste katsetusi”.

Jääme kauaks põdema, kui teaduse juurde ei pöördu (või enne ära ei sure), sest arvuti ja nutiseadmed on koolis vaid vahendid, mitte meetodid ega protsessid.

Vastuolus loodusseadustega

Kes nimetas lapse isiksuseks, kes on vastuolus loodusseadustega? Sellega pandi pomm alla just Eesti laste kodusele kasvatusele. Arengupsühholoogias tegi Jean Piaget (1896−1980) ju kindlaks lapse arengu nn kriitilised perioodid, mille möödumisel on last peaaegu võimatu ses vallas arendada. Näiteks kõne arengul on selleks esimese eluaasta lõpuosa ja teine eluaasta.

Paljud mugavad vanemad said signaali – laps arenegu vabalt, ärge sekkuge tema arengusse, lapsega pahandamisest rääkimata … (A propos, loomkatsetest selgus, et need noorloomad, keda kiitmise kõrval vajadusel ka karistati, kiindusid oma katsetajasse kõige enam) Aga ÜPUI-s „avastasime” juba 2005. a ka laste kõnehäirete järsu kasvu (nüüd nõutakse aiva logopeede ja tugiisikuid, aga logopeed ei suuda arengu mahajäämust ravida).

Looduspärasest kasvatusest (karistamisega) lahti ütlemine on viinud selleni, et lasteaedadesse kutsutakse politsei – lapsed ründavad kasvatajaid! Laste kasvatamine on ju pedagoogiline, mitte juriidiline protsess. Jah, iga laps on isikupärane, aga mitte isiksus! Isiksus saab olla täiskasvanu, kes tegeleb enesekasvatusega ja oskab valida, mida ja kuidas õppida.

Olen aru saanud, et TÜ ja TLÜ õpetajakoolituse õppekavadest on pedagoogiline psühholoogia ja pedagoogika ajalugu lausa välja visatud – mis teaduspõhist koolitust saab seal siis olla? Loenguid täiendkoolitustel peavad pedagoogid tihti teaduskaugeks targutuseks – nii väitsid (omal algatusel) käesoleval õppeaastal pärast minu teaduspõhiseid loenguid arengupsühholoogiast lasteaednikud.

Ja lõpuks – praegu on veebis kättesaadavad mõned mu varasemad raamatud õpetamise-arendamise probleemidest (digiteeritud TÜ raamatukogus). Neid teaduspõhiseid käsitlusi soovitame kõigile inimestele pedagoogika keerukuse mõtestamiseks. Guugeldage vaid!

 

P.S. Kuna käsitletud teema on ülimalt keeruline ja lühikäsitluses on võimalikud võõritimõistmised, soovitab autor raamatuid, kus eelnevast põhjalikumalt juttu.

  • „Lapse arendamine ja õpetamise probleeme koolis” – 2000, TÜ kirjastus, 256 lk (PDF).
  • „Mure Eesti kooli pärast” – 2010, TÜ kirjastus, 69 lk.
  • „Õpetajana kooliilmas ja ilmakoolis” (A-osa) – 2014, EÜK, 409 lk.
  • „Kolleegid, miks on õpetajatöö aluseks ikkagi pedagoogika ja psühholoogiateadus?” – 2016, EÜK (Eesti Ülikoolide Kirjastus), 41 lk.
  • Homo sapiens on suremas” – 2017, EÜK, 48 lk.
  • Didaktikas vajalikust teaduskirjandusest – UTTV (loeng 29. 11. 2017. üliõpilastele TÜ Matemaatika ja Statistika Instituudis).

5 kommentaari teemale “Kas Eestist kaobki pedagoogika?”

  1. P. sokolov ütleb:

    Väga, väga ajakohane ja vajalik artikkel. Põhjuseks on see, et haridus ja ka hariduse juhtimine on kommertsialiseerunud. Hariduse juhtimises on tekkinud hierarhilised struktuurid, mille aluseks on tutvused, parteiline kuuluvus ja sugulussidemed. Konverentsidel, kus ma olen viibinud, taotlevad esinejad välist odavat sära. Ei suudeta eristada kulda kassikullast. Parimate soovidega.

  2. H.K. ütleb:

    “Omandamisel on määravad postpertseptiivsed protsessid lühimälu perioodil” —
    sellest võiks aru saada, nagu mõistetaks omandamise (“ära õppimise”) all endiselt meelde jätmist, aga tänapäeval sihime me ju Bloomi taksonoomia kõrgemaid tasandeid: mõistmine, rakendamine, analüüsimine, hindamine, loomine…Ka pedagoogika ajalugu on vast mõistlikum tundma õppida teiste pedagoogiliste distsipliinide sisse lõimituna, tänapäevase ja areneva teadusliku teadmuse kontekstis, mitte nimede ja aastaarvude pähe õppimisena. Muidu oskab õpetaja küll peast järgi korrata, et “omandamisel on määravad postpertseptiivsed protsessid lühimälu perioodil”, aga tema õpetamisoskust see ikka kuidagi ei mõjuta.

  3. Peep Leppik ütleb:

    Olete õigel teel, H.K.!

    Seepärast kordan taas – kommentaarid pole koolitamise koht… Lisan vaid, et alates EILSEST on DIGARIS vabalt kättesaadavad minu mitmed olulised oopused DIDAKTIKA kohta – kokku ligi 800 lk.

    A propos, tajujärgsed protsessid ei tähenda ju vaid MÄLLU salvestamist vaid pigem Bloomi taksonoomiast lähtumist ja eriti MÕTLEMISE ARENDAMIST!

  4. Raido V. ütleb:

    Taas minu kiidusõnad Hr. Peep Leppik.Ei väsi imetlemast Teie visadust ja sihikindlust antud teema käsitlemisel. Suur tänu Teile,pikka iga ja tugevat tervist! Teie loengud olid kursuse ühed parimad, kuna saadud teadmised sisendasid tugevalt eneseusku.

  5. Arnold ütleb:

    No eks õppeprotsess õpilase ajus on ikkagi puhtalt ajutöö füsioloogia teema ja seal on ilmselt sama tähtsad nii uue infoga täidetavate aktiveeritud mälupesade olemasolu, kui ka selle kõige toimivama info väärtus nii bitimahu, -tiheduse kui sügavama tähenduse osas. Õpetaja võib klassi ees ennast higiseks pingutada, aga kui samal ajal õpilane oma nutitelefonis jälgib, kuidas üks jobu teisel samasugusel peeru põlema paneb, siis ilmselt need vähesedki aktiveeritud mälupesad täidetakse just selle infoga, mida jah tõepoolest toetab nii õhin kui emotsioon.
    Teine teema on sellega, kuidas aju leiab ja kasutab oma infopanku. Siin on ju peamine ikkagi ajusild oma elu jooksul omandatud/omandatava võimekusega suuraju poolkerade infovälju paralleelselt aktiveerida ja kaskaadselt kasutada. Selle jaoks ikkagi tuleb õpilasel lasta lahendada eri probleemülesandeid, teha läbi praktilisi töid ja see hakkab toimima, kui baasinfo on olemas. Kui baasinfoks on seesama põlema pandav peer või “võimalik vaid Venemaal”, siis mille pealt teed oma arendustööd? Reaalsus tänapäeval on ikkagi selline, et lapsevanemad millegi kompenseerimiseks ostavad juba oma lasteaialastele nutiseadmed näpu vahele ja kui ta on nüüd siis näiteks lõpuks kutsekooli jõudnuna 10 aastat näppe ekraanil libistanud ja kiirlahendeid saanud, tuleb õpetajal (ja hiljem tööandjal) hakata maadlema isiksusega, kelle käelised oskused on olematud, võime probleeme lahendada väga piiratud ja kus asi on läinud ka nii kaugele, et isegi aktiivmälu maht on kukkunud masendavalt, analüüsivõime on nullilähedane. Iseseisva praktilise töö instruktaaž ei tohi kesta üle 8 sekundi, sest siis on juba läinud meelest, mida oli vaja teha alguses ja milleks. Tööriistu hoitakse käes viisil, mida ei ole võimalik isegi kirjeldada, riigieksamil kukutakse läbi lihtsate põhimõtteküsimustega, sest – kurat võtaks! – nendele küsimustele ei ole võimalik sekundiga leida lihtvastust.

    Mida ma tahtsin öelda – kaasaegne lähenemine pedadoogikale koos idioodi järjepidevusega lihtfakti eitamisega, et I-Phone on reaalselt täielikult maailma muutnud, viib meid olukorrani, kus kasvatuslikku/õpetuslikku praaki on sedavõrd massiliselt, et see hakkab järjest rohkem ja rohkem isegi riiklikul tasandil pidureid peale tõmbama. Tahate head näidet – aga palun… kui palju oli meil kasu ühest noorest peaministrist, kes isegi mitte ei suhelnud oma nõunikega ja kes tundus suurema osa oma päevast veetvat nutiseadmega? Kui palju oli Eesti kool talle õpetanud neidsamu Bloomi taksonooma ülemaid astmeid? Mul on siiralt hea meel selle üle, et olen ise Nõukogude Kooli kasvandik ja paraku seekord nendele sõnadele tuleb tõesti suured algustähed ette kirjutada. Inimesi ei saa kasvatada ühekordsete projektide vaimus, nagu see tundubki praegu põhiline olevat. “See projekt tuleb nüüd selleks kuupäevaks valmis saada, sest muidu võetakse meilt rahad ära.” Selline lähenemine ei saa olla pikas perspektiivis jätkusuutlik.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!