Kas meie kunstiharidus kannab ka Pallase vaimu?

Kui 20 aastat tagasi tuli Tartu kunstikool välja ideega võtta endale Pallase nimi, puhkesid kultuuriringkondades kired. Nüüd on Tartu kõrgem kunstikool (TKK) seadnud samasuguse sihi. Teel ajaloolise nime ennistamisele kutsus TKK tänase kunstihariduse väärtuste ja sihtide üle arutlema Pallase kunstikoolist kasvanud harude ja võsude esindajad. Et Pallase kunstikooli loomisest möödub 99 aastat, kandis ka konverents nime „Pallas 99”.

„Pallase nimi on Tartu kõrgemat kunstikooli saatnud kõik need aastad,” märkis TKK rektor Vallo Nuust. Ka 2000. aastal, kui TKK loodi, oli Pallase teema õhus, kuid esialgu plaanist siiski loobuti. Kaks aastat tagasi kiitsid kooli nõukogu ja nõunike kogu aga heaks tegutsemise selles suunas, et taotleda (taas) Pallase nime. 

„Inimeste ja vaimsuse kaudu on Pallas institutsioonina Tartus kogu aeg tegutsenud, eri nimede all ja erinevas astmes, nii kutse- kui ka kõrgharidust andes,” lausus Vallo Nuust.

Olulise tõuke andis TKK-le Tartu ülikooli maaliõppekava sulgemine, misjärel võeti eesmärgiks arendada kunstide suunda. Suurendatud on maaliosakonda vastuvõttu ja muutusi on tehtud õppekavas, kus on kaasaegsete meediumite kõrval selgelt väärtustatud klassikalised kunstivormid.

Vallo Nuust tõi välja mitmeid huvitavaid paralleele Pallase kunstikooli ja TKK ajaloos. Näiteks deklareeris Eesti valitsus 1931. aastal, et kokkuhoiu sihis tuleb teha kindlaks, kui palju ja milliseid kunstiõppeasutusi riigi toel üleval pidada. Aastal 2015 soovitas nn Okki raport, et Eestis võiks olla kolm suurt ülikooli ja TKK võiks ühendada Tartu ülikooliga.

Kümme ministrit

Mõlemal ajajärgul on kiiresti vahetunud haridusministrid. TKK 18 tegevusaasta jooksul on ametis juba kümnes minister!

Sarnaselt 1929. aasta õpilastega, kes õppisid pooleldi lammutatud majas, tuli enne uue õppehoone valmimist 2010. aastal ka TKK skulptuuritudengitel trotsida raskeid olusid.

Kuid rohkem on siiski rõõmustavat sarnasust. Mõlema kooli tegevuses on tähtsal kohal üliõpilasnäitused, sealhulgas lõputööde näitus, kus eksponeeritud töid hindab tänapäeva oma valdkonna professionaalidest koosnev komisjon.

Ühine näitaja on ka sisseastumiskonkursi tõus ja andekatele välismaal õpivõimaluste pakkumine. TKK saadab välismaale 4–5 korda rohkem tudengeid kui teised kõrgkoolid.

2016. aasta vilistlastest pole vaid 9% töö seotud õpitud erialaga.

Institutsionaalne akrediteerimine on esile tõstnud, et TKK on oskuslikult ühendanud rahvuslikke ja ajaloolisi väärtusi nüüdisaegsete trendidega.

„Ajad muutuvad, aga säilivad sellised väärtused nagu avatus, uuenduslikkus, professionaalsed oskused ja eetika,” märkis Vallo Nuust.

Tartu kunstimuuseumi direktor Signe Kivi lausus, et tema ERKI õpingute ajal ei räägitud Pallasest suurt midagi. Ka esimest korda söega joonistama pandi alles kolmandal kursusel.

Kivi tunnistas, et on näinud TKK suurt arengut aastate jooksul. Koolis valitseb soe ja inspireeriv õhkkond, tegutsevad vabad ateljeed. Õhustik on Pallase sarnane ja teoks võiks saada Pallase nime taastamine.

Süsi ja digi

Tartu kunstikooli direktor Kadi Kreis tuletas meelde, et kui kunstikõrgharidus viidi Tallinna ja 1951. aastal asutati Tartu kunstikool, oli seal ikkagi tunda Pallase vaimu. Suurel määral on kool seda kandnud senini.

„Kuigi kutseõppeasutusena annab kunstikool konkreetseid oskusi ja võrdselt söega on töövahendiks digilaud, elab edasi pallaslik lähenemine ja värvikasutus,” sõnas Kreis.

Viimastel aastatel on õpetamises toimunud hulk muutusi ja õppijatele on antud varasemast rohkem vastutust.

„Hakkasime nägema, kuidas meie kasvatuskultuur on õpetaja- ja juhikeskne,” rääkis Kadi Kreis. „Isegi kunstihariduses, mis peaks olema vabameelne ja õppijakeskne, on liiga palju kontrolli ja vähe julgust anda õppijale võimalust ka eksida.”

Kreis möönab, et tuues sisse elemente, mis aitavad liikuda kooli poole, kus pole õpetajat, tunniplaane, klasse ega astmeid, tekib vastuolu sellega, et kunstikool töötab rangete standardite järgi.

Kutsestandardeid luues on lähtutud sellest, et mõtteviisi baas oleks kõigil sarnane, sõltumata erialast. Tööülesande kallale asudes pead mõtlema välja idee, kavandama tegevuse. Põhiline toimub peas, silma ja käe koostöös. Alles siis tulevad mängu tehnoloogia ja vahendid eesmärgi saavutamiseks.

„Kui katsetasime esimest korda uusi metoodikaid, andsime õppijaile ülesande, et seitsme nädalaga peab olema tellijale trükis valmis,” meenutas Kadi Kreis. „Ambitsioonikad õppijad seadsid endale suuremaid eesmärke, kui õpetajad olid seni julgenud anda. Üks grupp teatas, et annab välja sajaleheküljelise raamatu. Kootsivast õpetamisest lähtudes ei tohtinud ma öelda, et see pole võimalik, kuna ükski kujundaja ei võta seda ette. Küsisin vaid, kas nad on varem raamatuid kujundanud. Keegi polnud.”

Aga tähtajaks pani neljaliikmeline meeskond lauale raamatu, suure teksti- ja pildimahuga. Samu õpetamise meetodeid proovitaksegi kunstikooli uuenenud õppekavades rakendada.

Ressurss kuubis

„Vaadates hariduses toimuvat, ei oska öelda, kas viie või kümne aasta pärast on enam vahet, kus algab kõrg- ja lõpeb kutseharidus,” lausus Kadi Kreis. „Õppija on muutunud. Mulle meeldiks, kui Tartu ja Eesti haridus oleks õppija jaoks arusaadavam, selgem ning haridusastmete ja koolide vahel praegusest sujuvam tee. Kutsekooli jõuab uus põlvkond varem kui kõrgkooli. Sõltuvalt ühiskonnas toimuvatest ja noortes peegelduvatest muutustest oleme sunnitud muutuma. Kunstikoolidele on tundunud, et õppijaid jagub. Aga väheneva rahva­arvuga kahaneb visuaalselt andekate inimeste hulk. Peaks olema vähem konkurentsi ja rohkem koostöist õhkkonda ja tajutavat vastutust iga õppija haridustee eest. Koostöö ongi ressurss kuubis.”

Eesti kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna juhataja Hannes Praksi sõnul tegeldakse osa õppekavade puhul väga palju spetsiifilise treeninguga, et oma tulevases valdkonnas jõuda silmapaistvate tulemusteni. Ühelt poolt on see arusaadav, samas ei anna tulemikeskne õpetamismeetod oskust saada hakkama olukorras, mis pole etteaimatav. Praksi sõnum oligi: tudengeid tuleb õpetada ka eksima ja läbi kukkuma. Selleks tuleb viia nad kriitilisse olukorda.

Hannes Praks jõudis uuenenud arusaamani pärast tudengite rahvusvahelist suvekooli Soomaal, kus noored disainerid ja arhitektid ehitasid rahvusparki kolmeosalist ujuvkompleksi. Algul läks kõik ludinal ja tudengid asusid kõige olulisema elemendi – ujuva parvsauna kallale. Kõik oli detailideni läbi mõeldud. Kuniks tuli hakata poolteist tonni kaaluvat objekti 15 inimesega jõe poole lükkama.

„Disainides oli vaadeldud liiga kitsalt, mõtlemata gravitatsioonile ja sellele, et jõud on piiratud,” sõnas Praks. „Metsikute pingutustega hakkas kompleks siiski liikuma. Jõgi lähenes sentimeeter haaval, maapinna kalle muutus ja objekt hakkas kiirust üles võtma. Tudengid leiutasid abivahendeid, kuidas libisemist veelgi sujuvamaks teha. Äkki muutus disainitöötuba päästmise töötoaks. Objekt oli jõevoogudes, loodus hakkas seda endale võtma.”

Asi päädis sellega, et saunakompleks läks pooleks. Praks ütles noortele, et nüüd on võimalus rakendada oma tõelist loovust. Maad võttis veelgi suurem nõutus. Ent oli vaja tegutseda, sest ei saanud ju sauna tükke allavoolu lasta.

„Sel hetkel toimus mul otseühendus kosmosega ja sain aru, et kui treenime noori maksimaalselt kvaliteetseid tulemusi saavutama, ei pruugi nad õppida nii palju kui läbikukkumiste kaudu,” sõnas Praks.

„Tudengid otsivad võimalusi, kuidas jõuda kiiresti parimate tulemusteni. Protsess läheb automaatseks. Kuid hariduse eesmärk on valmistada tudengid ette sellisteks situatsioonideks, nagu oli Soomaal, ja õpetada, kuidas saada hakkama siis, kui taustsüsteem äkki muutub.”

Pärast seda nõuab Praks oma osakonnas, et toimuksid aeg-ajalt sisukad läbikukkumised – et jõuda järgmine kord paremate tulemusteni. Muide, järgmise suvekooli osalejad tegid taaskasutust ja ehitasid purunenud sauna detailidest uue. Õnnestus ka vettelaskmine!

Mart Kalm.

Olete ägedamad kui vana Pallase värk!

Mart Kalm, Eesti kunstiakadeemia rektor:

„Pallase õigusjärglus kuulub EKA-le. Kui Pallase riismetest tekkis pärast sõda Tartu kõrgem kunstikool, liideti see Tartu mahatampises nõukogude võimu poolt 1950. aastal Tallinna tarbekunsti instituudiga ja sellest moodustati ERKI. Ükski eesti kunstnik selleks sigaduseks võimeline polnud, Venemaalt toodi kohale Friedrich Leht.

Kunstikõrghariduse traditsioon kandus ERKI-sse. Sulandumine polnud lihtne, sest Tartu vaenamine Tallinnast algas juba 1930-ndatel Pätside klanni poolt. 1940. aastal, kui Pallast juhtinud Starkopf tuli Tallinna kooli direktoriks, lasi ta selle õppejõud kui vaenuliku gängi lahti. See oli Tartu kättemaks.

Kui Tartu kunstiinstituut Tallinna toodi, tuli tõsistest pallaslastest kaasa ainult Võerahansu. ERKI maaliõpe polnud aastakümneid suurem asi. Õigusjärgsusest hoolimata julgen öelda, et tänasel EKA-l pole midagi selle vastu, kui tahate Pallase nimega edasi minna.

Pigem on mul tohutult hea meelt, et Tartus on tekkinud kõrgem kunstikool. Oleme partnerid. Tänu jõulise kooli esilekerkimisele on Eesti kunsti sisenemise viisid totaalselt muutunud. On vähe kunstnikke, kes oleksid ainult EKA taustaga. Parimad nooremad kunstnikud on kombineerinud oma haridust Tallinnas ja Tartus.

Turunduslikust aspektist saan aru, et Pallas müüb. Aga kuidas sõna „Pallas” rahvusvaheliselt tajutakse? Minu meelest olete hea ja äge kaasaegne kunstikool, milleks teile vaja seda vinduvat Pallase silti? Pallas oli ka eesti ajal suhteliselt konservatiivne, väikekodanlik, orienteerus oma kunsti produktsioonis Tähtvere elu- ja söögitoa formaadile, Vabadussõja monumentide tegemisele.

Imetlen Enn Lillemetsa, kes on eksootilist Pallase müüti elus hoidnud, aga see on Tartut ahistav ja paaniline tagasivaatamine. 21. sajandil, kui Tartu enam ei kiratse, ülikool ruulib täiega ja teie olete kõvad tegijad, ei näe ma selleks enam vajadust. Te olete ise ägedamad kui see vana Pallase värk!”