Keelekaste: Rool pakpoordi! … Kuhu?

Priit Põhjala.

Tuleval nädalal avatakse Lennusadamas uus, Eesti Vabariigi sajandale sünnipäevale pühendatud näitus „100 aastat kiilu all. Eesti lugu laevades 1918–2018”. See on hea ettekääne küll, et täita üks oma ammune soov ning teha juttu laevasõidu ja merendusega seotud sõnapaarikutest, mis kipuvad omavahel pidevalt segi minema. Selliseid paarikuid on tegelikult päris palju, aga piirdugem seekord mõne levinumaga.

Alustades „tüürpoordist” ja „pakpoordist” – kumb on laeva parempoolne ja kumb vasakpoolne parras? Mäletan, et kui lapsena igasugu merega seotud seiklusjutte lugesin, oli mul kange tahtmine lähtuda mingist olematust alliteratiivsest loogikast ja mõelda, et „pakpoord” osutab paremale pardale. Tegelikult oleksin pidanud süüvima sõnapaari etümoloogilisse tausta. Seda tehes selgub, et sõna „tüürpoord” on ajendatud rooli- ehk tüüriaeru asukohast ennemuistsetel laevadel – too aer, millega laeva tüüriti, paiknes ahtrist ehk päraosast vaadates laeva paremas pardas, sestap hoopis sõna „tüürpoord” parema parda kohta.

Vasaku parda poole seisis madrus või tüürman, kes paremas pardas tüüriaeruga asjatas, selja või tagumikuga (inglise backside, hollandi bak) – sealt ka nimetus „pakpoord” ehk seljatagune parras vasaku parda kohta. Sõnaosa „poord” nii „tüürpoordis” kui ka „pakpoordis” tuleb aga saksa sõnast Bord, mis tähendabki parrast.

Eesti keeles, muuseas, on „tüürpoordis” ja „pakpoordis” kõik p-tähed; ühtki b-d nois sõnus pole. Seda kiputakse vahel unustama, kirjutades sõnas „pakpoord” teise p asemel b – „pakboord”. Nii ongi näiteks hollandi (bakboord), saksa (Backbord), taani (bagbord) ja prantsuse (bâbord), aga siiski mitte eesti keeles.

Ent tüürime järgmiste sageli segi aetavate paarikute juurde; meil oli juttu tüüriaerust, kuid mille poolest erinevad aer ja mõla? Erinevus seisneb selles, et „aeruga” tähistatakse enamasti sellist aerutamis- või sõudevahendit, mis kinnitub tulli külge. On ühe labaga aerud, millel peab olema ka paariline, aga on ka kahelabalisi aere, neil on aerulaba varre mõlemas otsas. Seevastu mõla on alati ühelabaline ega toetu sõudmisel tullile.

Nimisõnapaaride „tüürpoord” ja „pakpoord” ning „aer” ja „mõla” kõrval tekitab segadust ka tegusõnapaar „lastima” ja „lossima”. Esimese kohta üldjuhul ikka teatakse, et merenduskontekstis tähendab see ‘mingit veetavat kaupa laevale laadima’, nõnda et tulemuseks on last või laadung. See sõna tuleb meile saksa keelest: Last on seal ‘koorem, laadung, raskus’, alamsaksa keeles ka ‘kauba kaal’, lasten aga ‘lasuma, koormaks olema’.

Sõnapaari teist osalist, „lossima”, nii hästi ei teata ja kasutatakse vähem. See sõna tähendab laeva kaubast tühjaks laadimist, veetava lasti või laadungi laevast väljavõtmist sadamas või reidil. Seegi sõna tuleb saksa, täpsemalt alamsaksa keelest, kus lossen tähendabki ‘tühjaks laadima’.

Vahel olen märganud kõnelejat või kirjutajat, kellele „lossima” vähem tuntud sõnana pähe ei tule, tegemas viimases hädas juttu laeva „tühjaks lastimisest”. Ent öelda „tühjaks lastima” on sama jabur, kui öelda näiteks „tühjaks täitma” või „täis tühjendama” – me ühendame kaks teineteisele vasturääkivat sõna, nii et tekib enamikul juhtudel mõttetu oksüümoron. Seega, rääkides laeva tühjendamisest, peaksime kasutama väljendit „tühjaks laadima” ehk, lühemalt ja lihtsamalt, „lossima”.

Pahatihti tekitab meelehärmi ka sõnade „laadima”, „laadung” ja „laeng” omavaheline suhe. Sellest on küll juba palju räägitud, aga korrakem üle, kui jutt juba laadimisele läks. Vigur on selles, et laadimise tulemus saab olla nii laadung või last (näiteks laeva, vaguni, aga ka infotehnoloogia, see tähendab ressursside alla- ja üleslaadimise kontekstis) kui ka laeng, energia, laetud olek (näiteks püssi, aku kontekstis). Kui tulemuseks on laadung, siis pööratakse tegusõna „laadima”, „laadin”, „laaditakse” ja nii edasi, kui tulemuseks on aga laeng, siis „laadima”, „laen”, „laetakse” ja nii edasi. Osa pöördeid kattub, osa – lahkneb.