Milena Pogodajeva: „Kõik algab armastusest”

16. veebr. 2018 Kairi Oja vabakutseline ajakirjanik - Kommenteeri artiklit

Üle 30 aasta eripedagoogina töötanud Milena Pogodajeva leiab, et õpetajaamet eeldab armastust laste vastu: „Ilma armastusega pole sel elukutsel mingit mõtet.” Foto: Heiki Raudla

 

Üle kolme aastakümne eripedagoogina töötanud Milena Pogodajeva tunnistab, et leiab igas tööpäevas midagi uut. Keerukate olukordade asjatundlik lahendamine muudabki tema töö põnevaks.

Minu lugu sai alguse juba kooliajal, mil olin pioneerijuht ning kogu aeg laste keskel,” alustab Milena Pogodajeva, kelle sõnul leidis ta just lastega tegeldes ja neid juhendades enesest üles soovi õpetajaks saada. „Milliseks õpetajaks täpsemalt, seda ma toona veel mõelda ei osanud,” lausub ta.

Nii oli igati loomulik, et pärast keskkooli lõppu astus ta Leningradi riiklikusse Herzeni-nimelisse pedagoogilisse instituuti defektoloogia teaduskonda. „Ülikool oli auväärne ning õppetöö intensiivne ja äärmiselt laiapõhjaline,” meenutab Milena, kes elas kogu ülikooliaja Neevalinnas. „Ainekava oli väga mahukas ning lõpetades saime põhjalikud teadmised üldanatoomiast, üld-,
arengu- ning isiksusepsühholoogiast, ent ka psühhopatoloogiast ning muidugi pedagoogikast,” räägib ta.

Pärast ülikooli töötas Milena aastakese Tallinnas erivajadustega lastele mõeldud internaatkoolis logopeedina. Aasta aega töötanud, ta abiellus ning suundus neljaks aastaks Venemaale Jakutskisse, kus jätkas oma erialal. Seejärel naasis koos perega Tallinna ning tal sündis kaks last. „Nad on täiskasvanud ja ma olen koguni vanaema,” lausub ta. „24-aastane tütar veel õpib.”

Aastast 1983 töötas Milena mitmes Tallinna koolis logopeedina. „Sain nende aastatega väga põhjaliku kogemuse ja vundamendi edasiseks,” lausub ta.

2004–2013 töötas Milena Ristiku põhikoolis võõrkeeleõpetajana. „Sel ajal töötasin eestikeelses keskkonnas, õpetades eesti lastele võõrkeelt nende oma emakeeles,” jätkab ta. „Mina õppisin omakorda eesti keelt. Võin julgelt öelda, et õppisin sel ajal enam kui kunagi enne või pärast.”

Tunneb end eesti kollektiivis hästi

Milena ütleb, et ei ole kunagi end eestikeelses kollektiivis ebamugavalt tundnud. Kõige rohkem loeb tema jaoks meeskonna professionaalsus ja ühtse eesmärgi tunnetus. „Võiksin isegi öelda, et kohati tunnen end eestlaste töörütmis pareminigi, sest ma ei ole väga esineja tüüpi, nagu seda vene õppekeelega keskkonnas tihtipeale ollakse. Eestlaste ja venelaste temperament erineb päris palju,” sõnab Milena ja lisab, et samas ei kujutaks ta oma tööelu ette kollektiivi ja meeskonnata. „Üksinda ei saaks ma kuidagi, mul peavad olema inimesed ümber.”

Alates oktoobrist 2013 kuni detsembrini 2017 töötas Milena Pogodajeva Tallinna haridusameti hariduskorralduse osakonna peaspetsialistina. „Kui niisugune pakkumine tuli, oli mul juba üksjagu kogemust, aeg näis olevat küps,” sõnab ta. „Korraldasin neil päevil HEV-õpilaste tööd Tallinnas,” täpsustab ta.

Aastatel 2000–2014 tegutses Milena Tallinna laste nõustamiskomisjoni eksperdi-nõustaja ja liikmena, 2010 leidis rakendust Tallinna õppenõustamiskeskuses eripedagoogi-nõustajana.

Kolme kümnendi jagu kogemust

Et naine liikus hoogsalt edasi keskastmejuhi eri positsioonidel ja osales mitme komisjoni tegemistes, töötades kogu selle aja vältel nii logopeedi kui ka eripedagoogina, nii erialaseid kui ka juhtimiskogemusi üha kogunes. Nii ei ole imestada, et tal paluti asuda juhtima Tallinna õppenõustamiskeskust.

Praeguseks on Milenal eripedagoogina ning HEV-lastega töötamise kogemust üle 30 aasta.

Keskuses annan lastevanematele ja pedagoogidele nõu, kuidas lapsi ning õpilasi arendada ja nende toimetulekut toetada, jõukohast õppematerjali valida, eri õpistrateegiaid ja võtteid kasutada,” kirjeldab ta oma töömaailma.

Tallinna õppenõustamiskeskuses, mille tegemisi Milena sügisest juhib, on palgal hulk konsultante ja eripedagooge. „Meil on logopeedid, erinevat metoodikat kasutavad psühholoogid, on näiteks nuku- ja liivaterapeut,” räägib naine entusiastlikult. „Armastan oma tööd väga ning et töö lastega on sedavõrd emotsionaalne, ei ole motivatsioonis minu puhul kunagi küsimust olnud,” lisab ta. „Praegu on õhin iseäranis suur, sest kõik alles loksub paika ja asutuse struktuur on alles välja kujunemas,” selgitab ta.

Ka praegu, mil Milena roll on suuresti koordineeriv, ei kujuta ta oma elu pelgalt juhirollis ja ilma vahetu kokkupuuteta lastega ette. „Kas või sellel kuul on mul olnud juba vähemasti paarkümmend konsultatsiooni,” sõnab ta.

Tänased lapsed on teistmoodi

Kui võrrelda tänast aega näiteks paari­kümne aasta tagusega, näeb Milena lastes ja nende käitumises küllaltki suurt vahet. „Lapsed on ju ikka lapsed, ükskõik, millisel ajastul nad parasjagu elavad. Ent on teatud aspektid, mis on nüüd täiesti teisiti kui varem. Suure kaaluga mõjutaja siin on kõikvõimalike ekraanide üha jõulisem tungimine meie ellu,” lausub ta. „Ma ei ütle sugugi, et arvutid ja ekraanid on halvad. Kuid tasakaal ja mõistlikkus, eriti väikelaste puhul, on siin väga oluline,” ütleb ta. „Ega arengupsühholoogid asjata toonita, et esmalt peab välja arenema meie võimekus kirjutada, käeline tegevus ja motoorika,” jätkab ta. „Siin on seos meie aju ja õppimisvõimega. Kui aju õpib looma motoorseid seoseid, õpib ta õppima ja salvestama asju struktuurse loogika alusel, tekib tahtmine oma peas asju korrastada,” selgitab ta.

Milena paneb lapsevanematele südamele, et nutiseade on halb lapsehoidja. „Eks intelligentsed inimesed teadvusta seda isegi, ent on siiski hirmuäratavalt suur hulk neid, kes seda ei tee,” ütleb ta.

Lapsed ongi tema elu

Milena ei tee saladust, et lapsed ongi tema elu. „Ma vist ei oskaks teisiti, tõesõna. See energia, mida saan teadmisest, et suutsin kellegi elu muuta, kedagi mingist talle ületamatuna näivast tõkkest üle aidata, on kirjeldamatu,” lausub ta

Enamasti on probleemid, millega Milena poole pöördutakse, seotud kas õpiraskustega või lapse mingisse koolikollektiivi või tasemegruppi määramisega. „Mõnikord pöördutakse minu poole sooviga saada selgust, kas objektiivselt on midagi niisugust, mida lapsel peab väliselt korrigeerima, kas tema elu- ja õppekorralduses peab midagi muutma või piisab teatud ülesandetüüpidele lapsele lihtsamini arusaadava lähenemise leidmisest,” selgitab ta. „Tuleb ette, et lapsele ei sobi õpetaja pakutud lahenduskäik või ei suuda ta enda jaoks loogikat ja seaduspära luua. Seda kõike me siin üheskoos lahti harutamegi,” lausub Milena.

Veel on naine Eesti eripedagoogide liidu (EEL) liige ning töötab töövõtulepinguga õpetajate täienduskoolitussüsteemis. „Õpetajatööst pole ma samuti päriselt loobunud – aeg-ajalt viin läbi koolitusi ja loenguid Tallinna ülikooli ja Tartu ülikooli Narva kolledži alluvuses ning Kersti Võlu koolituskeskuses.”

Aasta õppenõustamisspetsialist 2013

Aastal 2013 pärjati Milena riigi tasandil aasta õppenõustamisspetsialisti (eripedagoogi) tiitliga.

Ehkki õpetajaametit peetakse emotsionaalselt tihtipeale keerukaks ning väga tugevat närvikava eeldavaks ametiks, ei tea Milena oma töös vaat et ainsatki keerukat hetke nimetada. „Eks ole igasugu olukordi ette tulnud, ent enamasti lahenevad need kiiresti ja keerukamate hetkede asjatundlik ja tulemuslik lahendamine muudabki minu töö põnevaks,” lausub naine. Ta lisab, et „tavaliste” lastega ta väga tegelema ei kipugi. „See on liiga lihtne!” naerab ta. „Nad on ju kõik kukupaid. Ei ainsatki viga, ainsatki kõrvalepõiget normist,” sõnab ta. „Minule pakuvad pinget just need teist sorti väikesed inimesed, kelle käekäiku saan oma tegevusega suunata. Iga laps ja tema lugu on väljakutse, sest kõik me oleme erinevad, oma tausta ja perekonna, oma geneetikaga. Just neid väljakutseid ja seda, et saan aidata, ma armastangi.”

Töö õpetab Milenale iga päev midagi uut – headust, empaatiat, aga ka reaktsioonikiirust, ligimesearmastust. Seeläbi saan oma tööst eluks väga vajalikku optimismi,” sõnab ta.

Õpetaja peab armastama lapsi

Kõik algab armastusest,” jätkab ta. „Kui sa tunned, et armastad lapsi, et sul on neile midagi anda, siis võid julgelt kaaluda õpetajaametit. Ilma armastuseta pole sel elukutsel mingit mõtet! Inimene võib ju olla suurepärane matemaatik või andekas filoloog, tunda loendamatul hulgal võõrkeeli, ent kui temas puudub armastus laste vastu, ei ole tal koolis midagi teha,” kõneleb Milena energiliselt ning viivuks tõsiseks muutudes.

Tööst vabadel hetkedel kisub Milenat mere poole. „Loodus ja meri, meri ja veel kord meri,” lausub ta.

Milena suurim soov on, et meie ühiskond võtaks iga erilise lapse sõbralikult vastu, mõistaks ning aktsepteeriks teda ning et asjatundlik abi jõuaks iga lapseni.

 


Elufilosoofia, millest lähtub:

Ma pole populaarne,

aga mul on head sõbrad.

Ma pole rikas, aga mul

on kõik eluks vajalik.

Ma ei meeldi kõigile,

aga ma tean, et kõige

tähtsamad inimesed mu

elus armastavad mind.

Ja muu polegi oluline!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!