Mitte kas, vaid kuidas pakkuda omanäolist koolivõrku
Liina Kersna.
Koolide rahastamismudelid on Euroopas liikunud aina enam selles suunas, et toetada lapsevanemate autonoomsust ja vabadust valida oma lapsele sobiv kool. Seda teed on mindud ka Eestis − meie põhiseaduses on kirjas, et laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel, mis tähendab, et igal lapsevanemal on õigus valida oma lapsele kõige paremini sobiv filosoofiline või pedagoogiline haridussuund.
Triin Lauri kaitses mõni aasta tagasi Tallinna ülikoolis oma väitekirja, mille eesmärk oli saada teada, kas lapsevanemate üha suurenev võimalus valida oma lapsele kooli käib käsikäes haridusliku ebavõrdsusega. Ta järeldas, et lapsevanematele valiku andmine ei suurenda ilmtingimata hariduslikku kihistumist, kuid selle eeldus on mitmekesised ja omanäolised koolid. Lauri hinnangul on hariduspoliitiliselt asjakohane küsimus „Kuidas valikut pakkuda?”, mitte niivõrd „Kas valikut pakkuda?”, kuna koolivõrk peab suutma vastata üha suuremale ühiskondlikule mitmekesisusele ja aktiivse kodanikkonna vajadustele.
Statistika näitab, et vajadus mitmekesise haridusmaastiku järele on üha suurem. Eestis kasvab iga aastaga erakoolide ja nendes õppivate laste arv. Kui 2007. aastal õppis 29 erakoolis viis tuhat õpilast, siis 2016/2017. õppeaastaks sai 51 erakoolis haridust juba kaheksa tuhat õpilast. Kõige rohkem on erakoolide seas põhikoole − 25. Gümnaasiume on 15 ja algkoole 11. Kui gümnaasiumide arv on püsinud alates 2005/2006. õppeaastast stabiilselt 12−15 kooli vahel, siis algkooli ja põhikooli tasandil on toimunud kiire ja kõrge erahariduse hüpe.
See paneb meid arusaadavalt küsima, kuidas riik, kes tahab koolivõrku korrastada, peaks eraharidust toetama, et lapsevanematel oleks võimalik valida oma lapsele kõige sobivam kool mitmekesisest koolivõrgust.
USA majandusteadlane Milton Friedman, keda peetakse üheks olulisimaks majandusteadlaseks 20. sajandil, on öelnud, et kui riik on andnud lapsevanematele vabaduse lapsele kooli valida ning seda ka rahastab, võivad riigi hariduskulutused hoopis väheneda − ehkki kogukulutused kasvavad −, kuna riigi panusele lisandub lapsevanemate osa. Riigi roll peaks Friedmani hinnangul piirduma nõudmisega, et koolid vastaksid kehtestatud standarditele.
Statistikast tuleb välja, et Soomes, Rootsis ja Norras panustavad lapsevanemad haridusse kõige vähem – veidi üle 0,1% sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Sarnases suurusjärgus panustavad haridusse Belgia, Eesti, Taani ja Island. Neis riikides lisavad lapsevanemad oma isiklikku raha haridusse 0,3−0,5% SKT-st. Kuna erakoolides õppijate arv näitab stabiilset kasvutrendi, on kasvanud ka Eesti lapsevanemate panus haridusse – kui 2012. aastal panustasid Eesti lapsevanemad haridusse ligi 4 miljonit, siis 2014. aastal juba ligi 8 miljonit eurot. See on oluline panus Eesti hariduse arengusse.
Samal ajal tuleb andmetest välja, et riikides, kus lapsevanemate panus on väike, panustab riik ise haridusse märkimisväärselt rohkem võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Kui Euroopa Liidus keskmiselt lisavad lapsevanemad haridusse oma raha 0,8% SKT-st ja avalikest vahenditest suunatakse haridusele 5,3% SKT-st, siis Skandinaavia riikides läheb haridusele avalikku raha 6% SKT-st, Taanis lausa ligi 9%.
Näiteks Soomes, Rootsis, Hollandis ja Slovakkias tuleb ligi 100% erakoolide rahastusest avalikest vahenditest, Sloveenias, Saksamaal, Belgias, Ungaris ja Luksemburgis rahastatakse erakoolide eelarveid avalikest vahenditest 80−90% ulatuses. Samal ajal saavad näiteks Suurbritannia ja Kreeka erakoolid avalikest vahenditest vähem kui 1% oma eelarvest. OECD statistika järgi jääb Eesti erakoolide rahastus avalikest vahenditest 70−80% vahele. Seega toetame meie oma erakoole vähem kui seda tehakse Skandinaavias.
Selle aasta algul võttis riigikogu vastu erakooliseaduse muudatuse, mis annab kõigile erakoolidele võimaluse taotleda riigilt lisaks haridustoetusele ka tegevustoetust, mida munitsipaalkoolide puhul maksab kohalik omavalitsus. Toetuse saamiseks peavad koolid vastama kuuele tingimustele: kool peab olema tegutsenud vähemalt neli aastat ja talle peab olema antud tähtajatu tegevusluba vähemalt ühe kooliastme osas; erakoolis ei tohi võtta õppemaksu või ei tohi see ühegi õpilase jaoks olla kuus suurem kui 25% kuutöötasu alammäärast (alates aastast 2020 üleminekuga 35%); erakoolipidaja peab investeerima kogu eraüldhariduskooli tegevusest saadud kasumi eraüldhariduskooli õppe- ja kasvatustegevusse, sealhulgas õpikeskkonda; erakooli eelarve ja hariduskulud peavad olema avalikud; erakoolipidajal peab puuduma maksuvõlg; toetuse taotlusel peab kohalik omavalitsus andma nõusoleku tegevuskulutoetuse eraldamiseks.
Nendele nõudmistele vastab enamik meie erakoolidest. Jah, mõnes koolis tuleb tegevustoetuse saamiseks õppemaksu paarikümne euro võrra vähendada, kuid see ei tundu olevat ületamatu probleem.
Oluline on aga meeles hoida, et mida suurem on erakoolide riiklik rahastus, seda väiksem on sotsiaalne kihistumine era- ja munitsipaalkoolide vahel. Ja samal ajal on tagatud koolivõrgu mitmekesisus, et iga lapsevanem leiaks oma lapsele kõige paremini sobiva kooli.