Õpetamist peab õppima

9. veebr. 2018 Mari-Liis Pintson Tartu ülikooli pressinõunik - Kommenteeri artiklit

Andy Penaluna ja Kathryn Penaluna (Trinity Saint Davidi ülikool, Wales) innustasid konverentsil osalejaid nii oma töötoas kui ka ettekandes mõtlema loovalt ja omapäraselt. Ettevõtlusõppeteemalise ettekande vahepalaks said kuulajad end virgutada. Fotod: Timo Arbeiter

 

Konverentsi üks peaesineja Peter Felten Eloni ülikoolist (USA) pidas ettekande bakalaureuseõppe olukorrast USA-s ja tudengite ootustest kõrgharidusele.

Hea õpetamise konverents oli kasulik kõigile, kes soovivad jagada oma õpetamise kogemusi ning õppida kolleegide kogemustest.

 

Tartus toimunud rahvusvahelisel õppejõudude konverentsil jäi kõlama mõte, et tänapäevases kõrghariduses on oluline õppimiskesksus, mis on võimalik saavutada vaid kõigi hariduse vallas tegutsejate koostöös.

Käsitleti õppimiskesksuse olemust, üliõpilaste kaasamist nii õppetöö käigus kui ka mitmesugustes uurimis- ja ettevõtlikkust toetavates projektides, e-õppe ja silmast silma kohtumiste sidusust, üliõpilaste ettevalmistamist järjepidevaks õppimiseks pärast ülikooli, erialaoskuste omandamist ning vaateid tundmatusse tulevikku. Konverents andis õppejõududele võimaluse tutvustada oma õpetamise arendamist ja uurimist ning tutvuda kolleegide kogemustega.

Rahvusvaheline õppejõudude konverents „Õppimist toetav õpetamine ülikoolis” toimus Tartus 23.−25. jaanuarini. Osales üle 350 õppejõu 14 Eesti kõrgkoolist ja 27 välisülikoolist, kuulata sai 86 ettekannet nii Eesti kui ka välismaa lektoritelt.

 

 

Marge Konsa, Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi õppejõud:

Mulle pakkus mõtlemisainet konverentsi ühe peaesineja, Eloni ülikooli ajalooprofessori Peter Felteni ettekanne bakalaureuseõppe hetkeseisust USA-s. Tema sõnul osutab üha rohkem uuringuid sellele, et ühiskonna ja tudengite ootused kõrgharidusele on muutumas ning ülikoole ootavad ees pöördelised ajad. Kuna tehnoloogia on muutnud inimese suhtluse ühiskonnaga järjest personaalsemaks, siis eeldavad tudengid, et ka ülikool vastaks nende igaühe isiklikele ootustele ja vajadustele.

Positiivse õpikogemuse jaoks on oluline, et üliõpilane tunneks: just selles ülikoolis, seda eriala, just nende õppejõudude ja kaaslastega õppides on ta õiges kohas. Ilma kuuluvuse tundeta võib tudengi õpikogemus kujuneda negatiivseks ning lõppeda õppimisest loobumisega.

Felten tõi näiteks tudengite reageeringud tagasisidele, mida õppejõud annab neile õpiülesande soorituse kohta. Kui enesekindel tudeng näeb tagasi­sides õppejõu soovi teda aidata, siis ebakindel tudeng tajub tagasisidet kriitikana enda isiku suhtes.

Eloni ülikoolis on üheks personaalse õpikäsitluse näiteks kogemusliku õppimise (experiential learning) moodul, kus tudeng saab valida, kas ta omandab kogemusi töösituatsioonis praktikat tehes, mõnes välisülikoolis õppides, akadeemilist uurimistööd tehes, kohaliku kogukonna probleeme lahendades või juhtimisoskusi harjutades.

 

Maia Boltovsky, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste õppejõud:

Et õppimine oleks edukas ja tõhus, hõlmab õpetamine eneses hoopis enamat kui pelgalt õpetamist selleks. See hõlmab tähendusrikaste suhete loomist ja suhtlemist, õppijate kaasamist, et tõhus õpetamine jõuaks igaüheni. Samuti jäi kõlama Anneli Saro mõte õnnelikust õpetamisest ja õppemeetodite variatiivsusest. Tõesti, kui kõike esitataks Shakespeare’i komöödiate võtmes, siis inspiratsiooni kauaks ei jaguks.

Tähendusrikkad õpisituatsioonid ei ole asjakohased mitte üksnes üliõpilastele, vaid ka õppejõudude jaoks, kes ühes sessioonis jagatu kohaselt peavad ise võtma vastutuse oma erialase arengu eest.

 

Anneli Lorenz, Tartu ülikooli majandusteaduskonna õppejõud:

Kuigi juba kümme aastat tagasi rääkisime aktiivõppe meetoditest ja nende kasutuselevõtmisest, jätkame endiselt loengute lainel ega suuda endiselt panna üliõpilasi tunniks ette valmistama.

Konverentside parim osa on ikka kogemusest õppimine. Ja kogemusest õppimine selliselt, et midagi teistmoodi on juba tehtud, tagasiside saadud ja siis muudatusedki tehtud. Neid näiteid on palju, aga ikka tahame alustada kõike algusest ja ise läbi teha. Me peame rohkem jagama ja muutuma.

Konverentsil toodi palju näiteid „hea õpetamise” võimalustest ja nende rakendamisest. Kuulates nii Portugali, Tšehhi kui ka teiste maade esindajaid, sain endale mitmel korral öelda, et meil ülikoolis on see juba tehtud või olen sellest kuskil kuulnud. Aga puudust tunnen Tartu ülikoolis kohast, kust ma tehtut näha ja kuulda saan. Hea võimalus selleks on luua midagi e-põhist, kus on lühiülevaade ja juures tegijate video, ideaalis rakendamisest. Seda enam, et paljud sellised kursused on ju ülikooli rahastatud.

Meil on seminare ja töötubasid kogemuse vahetamiseks, aga vaja on võimalust ka ise tutvuda ja saada kontakte.

Õppimine on sotsiaalne protsess, mis tähendab, et koostöö ja meeskonnatöö on vältimatu. Küsimus on ainult selles, kuidas seda kõige efektiivsemalt teha. 

Einstein on öelnud, et inimesi ei saa õpetada, neile saab luua ainult tingimused, kus nad saavad õppida. Aga kas me ikka alati loome või kuidas luua veel paremini ja sisulisemalt?

 

Gaabriel Tavits, Tartu ülikooli õigusteaduskonna õppejõud:

Kuigi on levinud arusaam, et need, kes teavad, teevad, ja need, kes ei tea, õpetavad, saab selle väite kindlasti ümber lükata. Kuidas teadmisi edastada, kuidas õpetada nii, et üliõpilased tahaksid ja sooviksid õppida, need on olulised oskused, mis ei teki iseenesest, vaid neid tuleb õppida ja täiustada.

Igati õigustatuks saab lugeda konverentsil kõlanud väidet, mille kohaselt teadustöö tegemist nõutakse, oodatakse, kujundatakse, kuid õpetamise oskus peaks olema midagi sellist, mis oleks just nagu kohe kaasa antud.

Samas on selge, et see nii ei ole. Õpetamist tuleb õppida ja peab õppima. Hea õpetamine ei ole enese näitamine ega stand-up-etendus. See on teadmiste ja kogemuste edastamise viis. Üsna tihti me unustame selle ning pühendume rohkem endale kui oma üliõpilastele.

Hea õpetamine toetab õppimist ning pöörab tähelepanu sellele, mis on oluline ja mis mitte. Hea õpetamise juurde kuulub ka oskus eristada olulist ebaolulisest.

Kuna õpetamine ei ole enesenäitamine, siis on olulisel kohal tagasiside. Tagasisidet saab pidada igasuguse õpetamise oluliseks osaks. Selle kaudu antakse infot selle kohta, kuidas on õpilane/üliõpilane arenenud ning mida peaks ta muutma, et saavutada häid tulemusi.

 


KOMMENTAAR

 

Mari Karm, TÜ kõrgkoolipedagoogika dotsent, konverentsi “Õppimist toetav õpetamine ülikoolis” korraldaja:

Konverentsi meeleolu oli rõõmus ja uudishimulik, arutelud hoogsad ja sisulised. Läbivalt kerkisid esile järgmised mõtted: tänapäevases kõrghariduses on oluline õppimiskesksus, üliõpilaste kaasamine on vajalik nii õppetöö käigus kui ka mitmesugustes uurimis- ja ettevõtlikkust toetavates projektides, sisukale õppimisele ja õpetamisele aitab kaasa üliõpilaste ja õppejõudude koostöö, ülikoolis tuleb toetada üliõpilaste kujunemist elukestvaks ja iseseisvaks õppijaks. Neile teemadele pöörati tähelepanu nii eelkonverentsil toimunud töötubades, peaettekannetes kui ka paralleelsessioonides.

Hilkka Hiiop (EKA) tutvustas oma ettekandes Rode altari uuringute ja konserveerimise projekti kui näidet mitme ülikooli (Eesti kunstiakadeemia, Tartu ülikool, Southamptoni ülikool) üliõpilaste kaasamisest mahukasse teadusprojekti, mille käigus tehti koostööd mitmete asutustega (nt ennistuskoda Kanut, Eesti keskkonnauuringute keskus, Eesti maksu- ja tolliamet).

Andy Penaluna ja Kathryn Penaluna (Trinity Saint Davidi ülikool, Wales) innustasid konverentsil osalejaid nii töötoas kui ka ettekandes mõtlema loovalt ja omapäraselt. Nad rõhutasid, et hariduses tuleb vaadata tulevikku ning toetada üliõpilaste iseseisvust õppimisel (ennastjuhtiv õppija).

Ennastjuhtiva õppija kujunemist toetavate õppemeetodite rakendamisele osutas oma ettekandes Erik de Graaff Aalborgi ülikoolist (nt probleem­õpe, projektõpe, õpikogukonnad, simulatsioonid, õppemängud). Ta rõhutas, et iseseisvat õppimist eeldavate õppemeetodite puhul muutub iseäranis oluliseks üliõpilaste õpimotivatsioon.

Anneli Saro (TÜ õppeprorektor) kõrvutas teatriajaloos toimunud muutusi näitlejate ja publiku suhetes ülikoolis õppimise ja õpetamisega ning pani kuulajaid kaasa mõtlema teemal, milline on õigupoolest meie ettekujutus ülikoolis õppimisest ja milliseks õppimiseks me valmis oleme.

Konverents oli kahtlemata kasulik kõigile õppejõududele, kes soovisid jagada oma õpetamiskogemusi ning õppida oma kolleegide kogemustest. Ettekanded aitasid kujundada jagamise kultuuri – heade ideede tutvustamist ning üksteiselt õppimist –, aga ka õppimise võtmes mõtlemist: elukestvalt õpivad nii üliõpilased kui ka õppejõud.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!