Õuelastehoius avaneb iga päev uus vaade

Puhkepaus. Fotod: Kaisa Haugas

Peedul ja Tartus tegutsev õuelastehoid on nelja tegutsemisaastaga liikunud kuldse kesktee suunas ning tegevusi jaotatakse õue ja toa vahel. Ikka vastavalt looduse märkidele ja laste vajadustele.

Külaskäik õuelastehoidu satub kargele päevale – kraadiklaas näitab kaheksat miinuskraadi. Emajõe ääres asuva lodjakoja õuel, kus asub MTÜ Lapsed Õue matkabaas, askeldavad mudilased. Põsed on kõigil ladvaõuna karva ja tuju lustlik. Rõõsk jume on ka õpetajatel Kaisa Haugasel ja Imma Reinasel, kes teevad ettevalmistusi metsaminekuks. Kolmapäeviti ongi matkapäev. Seekord õpitakse metsas mütates ka loomade jälgi.

Kaisa Haugas on ametis õuelastehoiu loomisest peale 2014. aasta sügisel, poeg Maru oli siis kolmeaastane. Ta on ka üks MTÜ asutajaliikmetest,

„Kuna üks õpetaja jäi meil algul leidmata, mõtlesin ise proovida,” meenutab Kaisa Haugas. Ta õppis toona Luua metsanduskoolis retkejuhtimist ja oli külastanud Skandinaavia õuelasteaedu. Proovis uut ametit ja jäigi. Haugas on osalenud õuesõppe koolitustel, aga veel enam õppinud töö käigus. Hiljuti asus ta Tallinna ülikoolis alushariduse pedagoogiks õppima.

„Meie idee oli teha väike ja armas kodune lastehoid, kus oleks ühe õpetaja kohta vähe lapsi,” räägib Haugas. „Ega meil päris täpset ettekujutust olnud, kuidas asi käib. Olime Skandinaavia maades õuelasteaia mudelit näinud ja vaadanud, et küll on tore. Hakkasime katsetama.”

Praktika käigus on päris palju muutunud. Algne lähenemine oli ekstreemsem. Õues oli püstkoda ja arvati, et lapsed saavad ka talvel kogu aeg väljas olla. Nüüdseks on paljud küsimused vastuse leidnud.

Majata ei saa

Näiteks sai selgeks, et meie kliimas on vaja ka maja, kui tahetakse lastehoidu lahti hoida kaheksa tundi päevas iga ilmaga. Kui töötataks vaid kolm tundi päevas, poleks maja vaja.

„Lasimegi meie matkaalale majakese ehitada, saame selle vajadusel kaasa võtta,” ütleb Kaisa Haugas. „Oleme jätkuvalt sellise koha otsingul, kus oleks ideaalne õuekeskkond ja head tubased tingimused.” Praegu ollakse rentnikud Peedul eramajas ja Tartu lodjakojas.

Muutunud on ka vanemate seisukohad. Algul mõtlesid paljud, et laps peaks olema suurema osa ajast õues. Kuid õpetajad, kes on lastega päevad läbi koos, näevad, kust läheb piir.

„Meil pole eesmärki, et peame kõike õues tegema. Ikka vastavalt oludele,” räägib õpetaja Haugas. „Hea meel on selle üle, et kui oleme õues, siis lapsed niisama tuppa ei küsi. Kui kellelgi hakkab külm, läheb ta tuppa end soojendama ja tuleb pärast õue tagasi. Oleme püüelnud tasakaalu ja kuldse kesktee suunas. Vaja on mõlemat, nii tuba kui ka õue.”

Lõunauinak tehakse toas. Sügisel prooviti ka väljas magada, põhupakkide peale pandi magamiskotid. Aga neid peab välja ja sisse tassima.

„Mõne asja puhul ongi küsimus selles, kui palju kulutada energiat ja raha. Meil võiks ju endiselt püstkoda olla, aga seal kogu aeg tuld all hoida pole enam energiasäästlik,” märgib Haugas.

Üheskoos jälgitakse looduse märke. Üks sügise saabumise märk on, et peab minema tuppa sööma – toit jahtub muidu ära. Aga vahel tuleb ka suvel loobuda einest murul, sest herilased tulevad piirama. „Teeme kõike sujuvalt ja lähtuvalt keskkonnast,” ütleb Haugas.

Loobunud pole ükski vanem. Üks laps on juba kooli läinud, tänavu on koguni viis koolieelikut. Osa lapsi on olnud algusest peale siin ja see on neil esimene lasteasutuse kogemus. On neidki, kes on tulnud teisest lasteaiast või -hoiust. Hästi paljud uurivad, kas kohti on. Otsest järjekorda pole, kuna praegu lapsi juurde võtta ei saa. Aga huviliste nimed on kirja pandud ja kui hoid peaks suurema maja saama, võetakse nendega ühendust.

Kaisa Haugas ütleb, et kõike saab teha nii toas kui ka õues. Kui hakkab külm, saab minna tuppa ja jätkata seal. Aga õues õppimise ruum on natuke suurem.

„Näiteks täna õpime loomade jälgi ja näitamegi metsas, kus ja millised need päriselt võiksid olla,” selgitab Kaisa Haugas.

Läheks juba jääle

Lastehoiuna tegutsedes pole vaja riiklikku õppekava järgida, aga oma töös sellega ikkagi arvestatakse. Õpetajad arutavad omavahel läbi kuukava ja tegevused. Seltskond on väike ja seetõttu paindlikum kui suures lasteaias. Kui väljas on ilus lumi, saab jätta varem plaanitu ja minna hoopis kelgutama.

Korraldatakse arenguvestlusi, toimuvad muusikatunnid. Koolieelikutega valmistutakse kooliks ja täidetakse koolivalmiduskaarte.

„On näha, et vanemad on neist asjadest huvitatud,” lausub Haugas. „Me ei taha oma tegevusega vastanduda. Tahame vaid, et loomulikku elu oleks rohkem. Olgu see siis lõkketegemine või jääle minek. Lapsed juba ootavad, millal saame üle jää teisele kaldale.”

Lapsed on vastavalt vanusele jaotatud kahte rühma. Nooremas on viis ja vanemas üheksa last. Õpetajad püüavad tegevust planeerides hoida tasakaalu, et osa asju tehtaks koos ja osa eraldi. Et jaguks koosolemise aega ja suuremad saaksid väiksemaid aidata, aga samas ei mindaks sellega liiale. Näiteks kõige väiksemad ei lähe pikemale matkale kaasa, et suuremad ei peaks neid kaua järele ootama.

Lastevanemail tuleb maksta tasu 64 eurot kuus. „Tartus on kõigil eralasteaedadel ja -hoidudel selline tasu, eraalgatusi toetatakse. See andiski meile võimaluse alustada,” lausub Haugas.

Aeg-ajalt on lapsed ka haiged, aga pole juhtunud, et viirus niidaks maha kõik. Paar last said tuulerõuged, aga kogu lastehoid haigeks ei jäänud.

„Oleme mõelnud, kas peaks keelama lume ja jää söömise, aga loobusime, sest siis peakski kogu aeg keelama,” muheleb Haugas.

„Mulle meeldib õues jääd süüa,” kinnitabki kuueaastane Maru. Veel rohkem meeldib tal aga sõbra Hedmariga mängida.

Haugas on kuulnud teistest lasteaedadest, kus osa õpetajaid ei taha õue minna, kui vihma sajab. Õuelastehoius sellist muret pole. Õpetajad, nagu lapsedki, on valmis õues olema, neil on head riided ja jalatsid. Hiljuti kingiti õpetajaile korralikud talvesaapad.

„Tunnen, et olen jõudnud koju,” lausub õpetaja Imma Reinas, kes liitus õuelastehoiuga sügisel. „Tulin siia, sest tundsin, et vajan elus väljakutseid ja tahan teha vana asja uutmoodi, nii, nagu mina seda õigeks pean.” Ta on töötanud viis aastat munitsipaallasteaias, enne seda oli algklassiõpetaja.  

Oma pardid

Imma Reinasele meeldib töö kogukonna lastehoius, kus vanemad tunnevad üksteist. Lihtne on organiseerida tegevusi, kui vanematel on ühesugune visioon selle suhtes, millist keskkonda nad oma lastele tahavad.

„Tavalises lasteaias võib olla laste kasvatamise teemal seinast seina arvamusi, meie läheneme ühtselt platvormilt,” ütleb Reinas.

„Oleme ju täitsa tavaline lasteasutus, kuid paindlikumad ja pöörame rohkem tähelepanu sellele, et lapsed saaksid piisavalt liikuda. Õues õppida on lapse jaoks loomulik. Suurel lasteaial on oma võlud: meeskond on suurem ja saab näiteks kaugemale õppekäike korraldada. Aga ka siin pole jäänud midagi tegemata.”

Reinas on pidanud looduse kohta palju tarkust juurde koguma. Kui lapsed küsivad, kes parajasti jões ujub, ja õpetaja ei tea vastust, lubab ta homseks järele uurida. Teada tuleb sedagi, mida linnud söövad, kust nad siia tulevad ja kuhu edasi liiguvad. Parte võib näha peaaegu iga päev, sügisel sai tutvust teha haigrutega.

Laste õuemängud käivad jõe ääres, piirdeks on võrkaed. Sellest tulenevalt ongi tähtsaim reegel: aia taha võib laps minna koos õpetajaga. „Suur kiitus eelmistele õpetajatele, kes on selle reegli selgeks teinud,” kiidab Reinas. Õpetajad on olnud järjepidevad ja ka vanemates pole jõe lähedus hirmu tekitanud.

„Oleme hästi tähelepanelikud. Meil pole võimalik, et ajame õpetajatega juttu ega jälgi lapsi,” sõnab Reinas.

Teine reegel kehtib matkamise kohta: liigun nii kaugele, et näen kogu aeg õpetajat.

Reinas meenutab ehmatust oma esimesel matkal. Tiheda lehestikuga põõsastes kuulis ta laste hääli, aga ei näinud neid. Mõtles juba, et hõikab. Siis aga kuulis, kuidas üks laps ütles: peame tagasi minema, me ei näe enam õpetajat.

„Mulle meeldib, et lapsed saavad ja oskavad metsas liikuda,” ütleb Reinas. „Suures lasteaias pole võimalik, et õpetaja saaks 24 lapsega minna metsa. Takistab ka tihe päevakava.”

Matkasihte on erinevaid, käiakse Peedu ümbruses (seal asub õuelastehoiu ametlik koht), näiteks Vapramäel, Tartu linna eri paikades. Liikumisvahendeiks on nii buss kui ka rong.

Reinasel on uuel töökohal komme tulla iga päev pool tundi varem kohale, et nautida vaadet, mis on alati uus. Siin pole kojameest, kes oleks kõnniteed ära puhastanud, vaid on avastamist ootavad rajad.

„Iga päev on jõgi ise nägu: vahel paigal, vahel kiire, vahel voolab hoopis teisele poole,” kirjeldab Reinas. „Loodusvaatlus, mida siin koos lastega teeme, on imeline.”

ARVAMUS

Karoliine Piksarv, lapsevanem:

Meie pere on olnud õuelastehoiuga seotud aastakese. Kohanemine hoiuperega läks nii meil kui ka kolmeaastasel tütrel kiiresti ja valutult. Tihtilugu kuulen lapsele järele minnes kiljatust „Eeeeeiii! Ma ei taha veel koju minna! Mul on siin pooleli!” ja siis kutsutakse vaatama, millise toreda porikookide kohviku nad on avanud või kuidas käisid jääd toksimas või leidsid metsast kopra pealuu. Suuremad lapsed veavad käekõrval vaatama, millise vägeva onni nad puuokstest on ehitanud või kuidas liiva sisse kaevatud ojad on moodustanud muinasjutuilma, mille kese on Draakoni saar. On vaimustav, milliseid maailmu nad hoovi loovad!

Kõige enam hindan õuelastehoiu puhul aga seda tunnet, et olengi leidnud need „omad inimesed” – seltskonna, kellega meid seovad sarnased väärtushinnangud ja ettekujutus lapsepõlvest. Inimesed, kellega kohtume mitte ainult korra aastas jõulupeol või koosolekul, vaid arutame maailma asju ka saunalaval või kohvitassi taga. Ma olen osa kogukonnast ja me teeme seda kõike ise ja oma laste jaoks. Teinekord võib see olla keeruline ja väljakutseid on meil küllaga. Samas oma laste alushariduse puhul ei tahaks ma kindlasti olla lihtsalt „teenuse tarbija”, kes hommikul lapse ukse vahelt sisse pistab ja õhtul ära võtab, arvates, et vahepealne aeg „tehtagu!”.

Hea on ka tunne, et pakume huvi teistelegi ning seeläbi omandab ühest küljest justkui intiimne oma seltskonnale suunatud tegevus laiema ühiskondliku mõõtme. Väike maailmaparandaja minus rõõmustab selle üle väga!

Ja kuigi võiks arvata vastupidist, rõõmustab mu hing väga ka selle üle, kui päeva lõpus jookseb vastu üks rõõmus ja rahulolev üleni mudane sell, kel ninaots kriimuline ja põsed porised. Küll kriimud paranevad ja riiete eest hoolitseb pesumasin. Olulisem on, et lapse päev on taas korda läinud!