President tunnustas hariduse edendajaid
21. veebruaril andis president Kersti Kaljulaid Tartu ülikooli Narva kolledžis üle riiklikud teenetemärgid, teiste seas paljudele pedagoogidele ja hariduse edendajatele. Valgetähe IV klassi teenetemärgi pälvisid Rapla Vesiroosi gümnaasiumi direktor Jaan Reimund, Narva Päikese lasteaia direktor Heli Adamovitš, Ristiku põhikooli direktor Katrin Luhaäär ja Tartu kutsehariduskeskuse õppedirektor Liivi Raudsepp.
Rapla Vesiroosi gümnaasium tähistab 23. veebruaril 30. sünnipäeva. 17. veebruaril toimunud vilistlaste aktusel tervitas kõiki kokkutulnuid koolijuht Jaan Reimund.
Foto: Taimo Tammik
Jaan Reimund, Rapla Vesiroosi gümnaasiumi direktor, kuidas teist koolijuht sai?
Kõigepealt sai minust õpetaja. Õppisin Tartu ülikoolis geograafiat ja mul oli kindel plaan ühte instituuti tööle minna. Viimase kursuse pedagoogilise praktika ajal sain aru, kui huvitav on õpetajaamet. Läksin Kaiu kooli õpetajaks, olin klassijuhataja, õppealajuhataja, juhendasin ringe – nagu väikeses koolis ikka, tuli pidada mitut ametit. 1996. aastal kandideerisin Vesiroosi gümnaasiumi direktoriks ja olen siia jäänud – töö on jätkuvalt inspireeriv, kogu aeg on tunne, et palju on veel teha, ning iga aasta on uus ja huvitav.
Millest te direktorina alustasite?
Minu esimestel kooliaastatel toimusid Eesti hariduselus suured muudatused, mis tähendas sisulisi muutusi ka kooli õppekavas ja õppesuundade arenduses. Nüüdisajastamist vajas koolihoone. Tiigrihüppega seoses hakkasime ette valmistama arvutiklasse ja kaasava hariduse tulekuga kogu tugiteenuste poolt.
Mis teeb koolist hea kooli?
Arvan, et kõik hakkab pihta usalduslikest suhetest, vabadusest ja avatusest, tänu millele julgevad inimesed arvata ja öelda, oma ideid välja pakkuda ja teoks teha. See kehtib nii õpilaste kui ka õpetajate kohta. Meie koolis on tähtis, et kõik töötajad, õpilased, vilistlased ja lapsevanemad tunneksid end ühtse perena. Oluline on luua koolis arendav keskkond.
Kas toetate õpilaste algatusi ja ideid?
Toetan. Õpilaste initsiatiivist on välja kasvanud suuri asju. Näiteks filmikonkurss „Kaader”, mida on peetud 15 aastat. Noortebändide võistlus „Vesiroosivisioon” on veelgi vanem ettevõtmine, see sündis 1997. aastal tollase huvijuhi ja õpilaste koostöös ja on iga aastaga üha rohkem tuntust kogunud. Kui eestvedajad kooli lõpetavad, võtavad nooremad asja üle, mis loobki järjepidevuse.
Alles hiljuti tulid pärast tunde minu juurde kaks seitsmenda klassi tüdrukut ja küsisid, mida ma arvan sellest, et koolil oleks oma koolivorm. Vastasin, et kui õpilased seda soovivad, pole mul midagi selle vastu, ja palusin neil järgmiseks nädalaks joonised teha. Mõni tund hiljem, kui hakkasin koju minema, tulid nad mulle juba kavandeid näitama.
Teil on kombeks tervitada õpilasi igal hommikul enne tundide algust koolimaja trepil.
Jah, see on meeldiv võimalus suhelda, mis pakub rõõmu mulle ja tean, et ka õpilastele ja kooliperele.
Milline on teie kooli nägu?
Koolis on 620 õpilast üle kogu maakonna, kõigil on oma huvid. Arvan, kooli nägu ongi mitmekülgsus. Õppesuundi on kaks: meedia- ja ühiskonnahariduse ning looduse-reaalsuund, valikained on koondatud nende alla. Mingil ajal oli valikaineid 60 ringis, põhimõttel, et oleks igaühele midagi. Neid õpetavad nii oma kooli õpetajad kui ka oma valdkonna silmapaistvad ja säravad isiksused väljastpoolt. Pean väga oluliseks, et kool on seotud kogukonnaga. Tähtsaks oleme pidanud ka huvitegevust, mis arendab, kasvatab, annab õpilastele juhtimise ja suhtlemise kogemusi.
Koolis on koorid ja ansamblid, pilliõpe, muusika- ja teatristuudio, saab tegelda rahvatantsu, pärimuskultuuri, kunsti, robootika ja muidugi spordiga. Kooli kõrval on kogu linnarahvale avatud kaasaegne spordihoone ning tervise- ja looduspark.
Mille üle te oma kooli puhul kõige rohkem uhkust tunnete?
Kooli õhkkonna kujundavad inimesed. Kõige uhkem olengi meie õpilaste, õpetajate, töötajate üle. Värskelt on meeles eelmisel nädalal toimunud saksa keele päev, kui koolis oli palju külalisi, teiste seas Saksa suursaadik ning esindajad Austria saatkonnast ja Goethe instituudist. Oli tore näha, kui põhjalikult ja hästi oli saksa keele õpetaja selle sündmuse ette valmistanud ja kuidas selle korraldamisse olid kaasatud meie kooli muusikud, tantsijad, näitlejad. Sellised asjad teevad rõõmu.
Sügisel alustab Raplas riigigümnaasium, Vesiroosi gümnaasiumist saab põhikool. Kumba teie eelistate, puhast või täistsükli gümnaasiumi?
Igal süsteemil on oma plussid ja miinused. Kogukondliku või peremudeli peale mõeldes arvan, et kui õpilasi on piisavalt, võiksid koolis olla nooremad ja vanemad klassid koos. Nii nagu erinevad inimesed, nii rikastavad ka eri vanuseastmed üksteist. Aga kuna selline otsus on juba tehtud, tuleb edasi minna, kõik hea kaasa võtta ja tugeva põhikoolina jätkata.
Vesiroosi gümnaasium saab 23. veebruaril 30-aastaseks. Kuidas pidustused on läinud?
Väga hästi. Koolimajja on välja pandud näitusi, sügisel alustasime Eesti Vabariigi sajandale sünnipäevale pühendatud mälumängusarjaga, 17. veebruaril toimus vilistlaste aktus ja pidu, koolipere aktus on 23.veebruaril. Iga päev toimub midagi.
Mida te Eestile sajandaks sünnipäevaks soovite?
Nii väärika tähtpäeva puhul võiksime tunda rõõmu selle üle, et saame seda tähistada vabas riigis. Meil on eestikeelne haridus ja kõrgharidus, mida paljudel rahvastel pole. Soovingi, et eesti keel ja kultuur säiliksid ning meil rahvana jätkuks kokkuhoidmist, üksteisemõistmist ja tolerantsust. Haridusel on selles võtmeroll. Noore inimese kujundamisel peavad kodu ja kool omavahel head koostööd tegema.
Päikese lasteaia õuele kerkib igal talvel laste ja lastevanemate ühistööna lumelinn. Esimese kuju teeb alati direktor Heli Adamovitš, kes valmistas eelmisel nädalal lumest Sipsiku. Foto: Arina Sokolovskaja
Heli Adamovitš, Narva Päikese lasteaia direktor, olete aastaid seisnud varase keelekümbluse eest lasteaias, kuidas see töö algas?
Olen töötanud eesti keele õpetajana Narva Pähklimäe gümnaasiumis, pedagoogika ja riigikeele õppekeskuses ning Narva kolledžis eesti keele õppetoolis. Lõpuks sain aru, et Narvas, kus 97% elanikest räägib vene keelt ja loomulik keelekeskkond eesti keele omandamiseks täiesti puudub, tuleb hakata eesti keelt õpetama lasteaias. Kuna mul on kaks haridust – olen lõpetanud Tallinna ülikooli eesti keele kui teise keele ja kultuuriloo õpetajana ning enne seda õppinud lasteaiaõpetajaks –, osalesin konkursil ja mind valiti 16 aastat tagasi Narva Päikese lasteaia direktoriks. Ütlesingi töötajatele, et tulin lasteaeda selleks, et aidata väikestel narvakatel eesti keelt omandada.
Kas algus oli raske?
Kui me alustasime, oli palju kahtlejaid. Minu kolleegidel, teiste Narva lasteaedade direktoritel ei olnud keelekümblusesse usku. Ka lapsevanemad olid alguses ettevaatlikud ja hirmul, et lapse emakeel kannatab. Alguses avasimegi ainult ühe rühma, siis kaks – praegu töötavad kõik seitse aiarühma osalise keelekümbluse põhimõttel, mis tähendab, et pool päeva räägib õpetaja lastega emakeeles, pool päeva eesti keeles. Juba neljandat aastat tegutseb meie lasteaias ka keelekümbluse metoodiline keskus, korraldame ümarlaudu, koolitusi, üritusi, laenutame õppematerjale Narva lasteaedade eesti keele õpetajatele.
Kas vanemad panevad lapse hea meelega keelekümblusrühma?
Narva lapsevanemad on väga huvitatud, et laps õpiks eesti keelt. Kuigi laste arv Narvas iga aastaga väheneb, on meie lasteaeda 370 last järjekorras. Linna teistes lasteaedades on keelekümblusrühmi üks-kaks, nad avaksid hea meelega rohkem rühmi, aga probleem on leida õpetajaid.
Head lasteaiõpetajat ei ole lihtne leida, keelekümblusõpetajat seda enam. Olen töötanud nii lasteaias kui ka koolis ja julgen öelda, et õpetajaamet on üks raskemaid. Samas kui võrrelda, siis kooliõpetaja kontakttundide arv on 22–24, ülejäänud aja valmistub ta tundideks, kontrollib töid ja teeb muud vajalikku. Lasteaiaõpetajal on kontakttunde 35, ta ei saa lapsi üksi jätta. Lasteaia keelekümblusõpetaja peab valmistama palju lisamaterjali, et õpetada võõrast keelt mänguliselt ja huvitavalt ning haarata lapsed märkamatult õppeprotsessi. Mida rohkem lapse meeli õpetaja sellesse mängulisse protsessi kaasab, seda paremini laps keele omandab. Meie lasteaias toetatakse keeleõpet veel eestikeelsetes tantsutundides, muusikaõpetaja on lasteaias üks eesti-, teine venekeelne. Viieaastastel on robootika vene, aga koolieelikutel juba eesti keeles. See kõik toetab keele omandamist.
Kas keelekümbluse kõrval on veel mõni hea meetod?
On mitmeid õppevorme, kuid keelekümblusmeetod on aastatega tõestanud oma tõhusust. Polegi tähtis, milliseid meetodeid me kasutame, oluline on tulemus. Keelekümblusmetoodika on n-ö kolmepoisi metoodika, mille abil omandavad keele ka keskpäraste võimetega lapsed. Eesti lastelgi soovitan rohkem kümmelda ja lasteaias mõni keel ära õppida. Ka mina ise omandasin eesti keele kümmeldes. Olen sündinud Saaremaal Torgu kuningriigis. Tulime emaga Narva elama, kui olin väga väike. Õppisin lasteaias ära vene keele, kuid kooliteed alustasin Rakveres, kus kümblesin juba eesti keeles ning eesti keeles sain ka kogu oma edasise hariduse.
Mida tuleks teha, et keelekümblusõpetajaid jaguks igasse lasteaeda?
Üks, mis aitaks, on vääriline palk. Keelekümblusõpetaja töö on raske ja Narvas vajatakse riigikeelt valdavaid inimesi igas valdkonnas. Eelmise aasta sügisel tõusis Narvas lasteaiaõpetajate palk küll varasemaga võrreldes märkimisväärselt tänu sellele, et riik pakkus omavalitsustele abi – piirkonniti olid palgakäärid väga suured. Leian siiski, et eesti keele õpetajad peaksid saama kooliõpetajatega võrdset palka ning olema riigi palgal, sest nad õpetavad riigikeelt. Teine asi, mis eelmise riigikorra ajal oli minu arvates paremini korraldatud kui praegu, on see, et ükskõik mis aine õpetaja või spetsialist, kes sai hariduse riigi kulul, pidi teatud aja õpitud erialal töötama, et see raha maksumaksjatele tagasi anda.
Eesti keele õppe tõhustamiseks Ida-Virumaa lasteaedades on vaja riiklikku kokkulepet ja selle piisavat rahastust.
Mida soovite saja-aastasele Eestile?
Soovin Eestile majanduskasvu, sest majanduslikult heal järjel riigis tahavad inimesed elada ja need, kes on siit mingil põhjusel lahkunud, siia tagasi tulla.
Ristiku põhikooli pere osales 20.–22. veebruarini Eesti vabaõhumuuseumi programmis, mis läheb ajas tagasi aastasse 1938. Õpilastele jagab suppi direktor Katrin Luhaäär. Foto: Birgit Sagar
Katrin Luhaäär, Ristiku põhikooli direktor, kuidas teist õpetaja ja koolijuht sai?
Kuna mu ema on olnud eluaegne pedagoog ja koolijuht, tundus iseenesestmõistetav, et lähen õpetajaks õppima. Lõpetasin Tallinna pedagoogilise instituudi joonistamise, joonestamise ja käsitöö õpetajana.
Ema oli sel ajal Ristiku põhikooli direktor ja ma andsin seal tunde juba viimase kursuse üliõpilasena. Pärast lõpetamist suunati mind Ristiku kooli tütarlaste käsitööõpetajaks, 2001. aastal kandideerisin direktori ametikohale ning praeguseks olen selles koolis töötanud 32 aastat. See on minu esimene ja ainuke töökoht, sisuliselt nagu teine kodu.
Kas ja kuidas on kool aastatega muutunud?
Ristiku kool on 1973. aastal asutatud Tallinna 3. logopeediakooli õigusjärglane. Siin õppisid tõsiste logopeediliste probleemidega lapsed. Ka praegu vajavad paljud õpilased logopeedilist abi ja suurem osa neist käib kõneravitundides, kuid laste diagnoosid on ajaga keerulisemaks läinud. Meie kooli suunatakse lapsed Rajaleidja õppenõustamiskomisjoni soovitusega ning õppetöö toimub riikliku õppekava järgi, mida vastavalt igaühe võimetele pisut kohandame. Õpilaste arv on püsinud enam-vähem sama, praegu on koolis 262 õpilast, neist 87 õpib väikeklassis, 13 üks ühele õppes ning kõik ülejäänud õpiraskustega õpilaste klassis, kus võib olla kuni 12 õpilast. Rühmaõpet ja üks ühele õppevormi hakkasime rakendama oma koolis juba aastaid tagasi, sellest kasvaski välja väikeklasside süsteem. Personali on aastatega palju juurde tulnud, meil on 80 töötajat, sest individuaalne lähenemine nõuab palju inimesi. Meie kooli õpetajad õpetavad ka Tallinna laste turvakeskuses. Aastaid õpetasime ka psühhiaatriahaigla kliinikus ravil olevaid lapsi.
Mida arvate erivajadustega õpilaste kaasamisest tavaklassi?
Olen seda meelt, et kõiki õpilasi ei ole võimalik tavaklassi kaasata. Selleks ei ole piisavalt koolitatud õpetajaid, spetsialiste, ruume, raha. Raha on lubatud küll juurde anda, aga me veel ei tea, millise tagasilöögi võib anda otsus, et enam ei rahastata üks ühele õpet ning väikeklassi rahastamise alus on mitte neli last, nagu seni, vaid kuus last. Kuut last väikeklassis ma ette ei kujuta, isegi neli on mõnikord palju. Leian, et oleme koolide suurusega üle pingutanud. Tuhande õpilasega koolis ei ole võimalik aidata keskendumisraskustega õpilast, kes saab õppida ainult väga rahulikus keskkonnas. Suures koolis on oht, et osa õpilasi jääbki märkamata. Sageli on need just depressiivsed ja endassse tõmbunud lapsed, keda märgatakse pahatihti alles siis, kui on juhtunud midagi väga tõsist.
Kas lapsevanemad on valmis last erikooli panema?
On lapsevanemaid, kes spetsialistide nõu kuulda ei võta, vaid arvavad, et laps saab tavaklassis hakkama. Alles siis, kui selgub, et laps ei saa hakkama, pöördub pere meie poole – mõnda klassi on meil isegi väike järjekord. Võtab palju aega ja vaeva, et lapsel koolis käimise soov tagasi tuleks. Teadlikke vanemaid, kes teevad lapse seisukohalt õige otsuse, on siiski iga aastaga rohkem.
Kuidas te oma kooli õpetajaid valite?
Kõige tähtsamad on õpetaja isikuomadused ja soov tuge vajavate lastega töötada. Need peavad olema natuke teistmoodi inimesed, keda me oma kooli ootame. Omalt poolt püüame neid siin ka toetada ja hoida.
Millega õpilased teid viimasel ajal kõige rohkem rõõmustanud on?
Olen õpetajaid julgustanud meie õpilastega rohkem ülelinnalistel võistlustel ja konkurssidel osalema. Alguses suhtusid õpetajad sellesse natuke skeptiliselt, viimasel ajal on nad julgust juurde saanud, kusjuures meie lapsed on olnud väga edukad. Viimati said nad „Nuputa” võistkondlikul matemaatikavõistlusel Tallinnas, kus oli üle 30 osaleja, seitsmenda koha, mis on väga hea tulemus. Tallinna 7. klasside inglise keele võistlusel tulid meie õpilased kolmandaks. Soosime ka seda, et kõik lapsed käiksid mõnes ringis. Ristiku koolis on muusikategevus heal järjel, saab käia laulukooris, trummi, kitarri, plokkflöödi ringis. Eelmisel suvel võtsime kooli ajaloos esmakordselt osa laste ja noorte laulupeost, mis oli nii õpetajate, lapsevanemate, aga eelkõige laste endi jaoks suur sündmus. Laulupeol osalevad koorid on kõik mitmehäälsed, seekord lubati osa võtta ka meie ühehäälsel kooril ning laulupeol kogetud emotsioon tõi pisarad silma.
Millisena te kooli tulevikku näete?
Oleme lapsevanemate ja hoolekoguga mõnda aega arutanud, et võiksime oma koolis avada ka tavaklassi, kuna kompetentsus selleks on olemas ja meie kooli asukoht Pelgulinnas soodne. Usun, et nii mõnigi pere tahaks panna lapse väikesesse kooli, kus on kõik tugiteenused olemas. Samas ei soovi me mingil juhul loobuda tuge vajavate laste õpetamisest.
Mida te Eestile soovite?
Soovin, et hariduses tehtaks tarku otsuseid ning kuulataks ja arvestataks senisest rohkem õpetajate ja koolijuhtide kogemust, kes näevad asju rohujuure tasandilt.
Tartu kutsehariduskeskuse 1. septembri aktusel andis õppedirektor Liivi Raudsepp saates „Rakett 69” edukalt esinenud Gert Leesile üle aasta teo tunnustuskirja. Foto: Morris Peedo
Liivi Raudsepp, Tartu kutsehariduskeskuse õppedirektor, kuidas te kutsehariduse juurde jõudsite?
Lõpetasin Tartu ülikooli saksa filoloogina ning läksin õpetajaks Tartu toidutööstus- ja teeninduskooli, mis oli üks neljast koolist, mille ühinemisel 15 aastat tagasi Tartu kutsehariduskeskus tekkis. Nii et töötan praegu samas koolis, kust ma alustasin, oktoobris täitus mul siin 25 aastat. Alguses olin saksa keele õpetaja, peagi pakkus direktor mulle ka osakonnajuhataja tööd. Töö kõrvalt õppisin turismivaldkonna kutseõpetajaks. 1990. aastad olid kutsehariduses põnev aeg, sest käivitusid esimesed suured reformid. 2002. aastal loodud Tartu kutsehariduskeskuses tehti mulle ettepanek asuda ühe õppehoone õppealajuhatajaks ning juba aasta pärast direktori asetäitjaks õppetöö alal. Minu töö on kooli õppe-kasvatustöö juhtimine, alustades õpilaste vastuvõtust tasemeõppesse kuni lõputunnistuste kätteandmiseni. Meil on väga suur kool ja ma ei tee seda üksinda, vaid koos suurepärase meekonnaga. Nii et saadud teenetemärk on suuresti kogu Tartu kutsehariduskeskuse edulugu.
Tartu kutsehariduskeskus on kõige suurem ametikool Eestis.
Jah, meil on rohkem kui 3000 õppijat üle Eesti ning igal aastal lõpetab õpingud tuhat kutseõppurit. Eelmisel nädalal oligi järjekordne talvine lõpuaktus, kus lõputunnistuse said 170 lõpetajat. Koolis on üle 80 õppekava ja ligi 50 eriala.
Millised erialad on kõige populaarsemad ja koolile kõige rohkem tuntust toonud?
Noortele meeldivad arvuti ja auto erialad, populaarsed on kosmeetiku, spaateenindaja ja juuksuri, samuti raamatupidamise eriala, kuhu on viimastel aastatel suurim konkurss.
Juuksuri, koka, pagari, kondiitri ja arvuti erialadel oleme saanud auhinnalisi kohti nii üle-eestilistel kui ka rahvusvahelistel kutsevõistlustel. Hea üllatus oli meie mehhatrooniku Gert Leesi edukas esinemine teadussaates „Rakett 69”.
Mis on kutsehariduses aastatega kõige rohkem muutunud?
Oluliselt on muutunud õppijate kontingent. Kui kümmekond aastat tagasi olid ülekaalus põhikoolijärgsed õppijad, siis nüüd kasvab keskharidusega, eriti 25+ vanusegrupp. Palju on muutunud õppekavad. Kui ma tööd alustasin, koostas õppekavad valdavalt kool ise, siis tuli aeg, kui kõik oli standardiseeritud ja ettekirjutatud ning nüüd on aeg jälle sealmaal, et koolil tuleb pidevalt õppekavade arendamisel tööd teha – aluseks kas kutsestandard või tööandjate vajadused ja soovid. Õppeaeg on lühenenud, õpe paindlikumaks muutunud ning on loodud õppimisvõimalused ka hariduslike erivajadustega õpilastele.
Kuidas muuta hoiakut, et kutsekooli tulevad vähem võimekad õpilased?
Selle väitega ei taha ma üldse nõustuda, sest töömaailm on oluliselt muutunud ja ootused koolilõpetajatele kõrged. Niisama ei anta kellelegi lõputunnistust. Olen seisukohal, et iga noore areng on tähtis ning igaüks on väärt võimalust. Iseasi, kas ja kuidas ta seda kasutab. Lõpuaktusel teevadki kõige rohkem rõõmu õpilased, kes on oma alal tublid ja need, kellega on olnud palju muret ja vaeva. Kui näed, et keerukatest oludest noor lõpetab kooli ja võib minna tööellu, on südames eriti hea tunne. Unistan ajast, mil meie riigis on kutsehariduses mitte teine, vaid võrdväärne valik.
Ehk olekski gümnaasiumijärgne kutseõpe tulemuslikum?
Arvan, et see küsimus väärib arutamist ja võib olla aja küsimus. Ka tööandjad ootavad üha enam kõrgema taseme oskuste ja juhikompetentsusega spetsialiste. Kahtlemata on vaja ka neid inimesi, kes teevad ära selle tänuväärse töö, mida masin kunagi ei suuda: olgu siis teeninduse või hoolduse vallas.
Kas haridus jõuab tööturu muutustega kaasas käia?
Kahtlemata on tähtis muutustega kaasas käia ja õpetada seda, mida töömaailmas vaja. Samas muutub töö iseloom ning ootused spetsialistidele kiiremini, kui jõuame kutsestandardeid ja neist lähtuvaid õppekavu luua. Igal aastal mingid erialad kaovad ja teised tulevad asemele. Viimase aja uued õppekavad on näiteks e-kaubanduse spetsialist, turvasüsteemide tehnik, kütte- ja jahutussüsteemide tehnik. Arutame praegu kutseõppeasutuse seaduse muutmise töörühmaga, kuidas eraldi tunnustada osaoskusi ehk üksikkompetentsust, mida õppija on koolis omandanud ning millest aegade jooksul kujunevad tervikosad, kutseoskused.
Mis teile oma töö juures kõige rohkem meeldib?
Kõige rohkem meeldibki mulle, et kutsehariduses toimub kogu aeg midagi uut. Töömaailm muutub, noored muutuvad, see tekitab vajaduse mõelda, kuidas asju paremini teha, ega lase rutiinil tekkida. Hindan kõrgelt võimalust käia ja kogemusi vahetada kutsehariduse esindajatega Euroopa eri riikidest. Põnev aeg on meie koolil ees ka seetõttu, et eelmisest nädalast on meil uus direktor.
Mida te vabal ajal teete?
Teen meelsasti tervisesporti, käin teatris ja kontserdil, loen head raamatut, eelistatavalt luulet. Praegu loen uuesti üle „Tõde ja õigust”. Tunnen, et Tammsaare kuulus lause „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus” käib ka minu kohta. Tööd ja vaeva on nendes aastates tõesti olnud.
Mis on teie sünnipäevasoov Eestile?
Soovin, et Eestis sünniks rohkem lapsi, et meie rahvas püsima jääks.