Rõbka ühendab vene kogukonda Eestiga

Meeleolukalt töine ajalootund Kesklinna vene gümnaasiumis. Õpetaja Dmitri Rõbakovist kiirgab entusiasmi ka õpilastele. Fotod: Heiki Raudla ja erakogu

Suheldes Kesklinna vene gümnaasiumi ning Tallinna juudi kooli ühiskonnaõpetuse ja ajalooõpetaja Dmitri Rõbakoviga – lapsed on ta ristinud Rõbkaks −, meenuvad tahtmatult katkendid Krossi „Wikmani poistest”. Midagi on selles mehes teistmoodi ja võib-olla on nimelt tema see omamoodi maa sool, siduselement, kes aitab kokku siduda meie riigi kaht kogukonda.

Dmitri Rõbakov (36) räägib erakordselt head, detailideni lihvitud eesti keelt. Kirjalikul suhtlusel, kui nime ja tausta ei teaks, ei oskaks tema rahvust kuidagi oletada.

Olgu öeldud, et Dmitri ei ole pärit kakskeelsest perekonnast ning tema emakeel on vene keel. Tema vanematekodus kõneldi ja kõneldakse tänaseni vene keelt. Dmitri ei käinud ka eesti lasteaias ega eesti koolis.

„Mu ema töötas vaat et paarkümmend aastat avalikus teenistuses, kus mõistagi kõneldi valdavalt eesti keeles. Kuid pigem usun, et minu eesti keele alusteadmised pärinevad gümnaasiumiastme väga healt eesti keele õpetajalt,” alustab Dmitri, kes lisaks õpetajaametile kahes gümnaasiumis on Tallinna huvikeskuse Kullo kooristuudio Raduga kultuuritöö organisaator.

„Osalesime gümnaasiumi ajal oma kooriga Raduga laulupeol ning see suurendas minu huvi ja armastust eesti keele vastu,” lisab ta. Dmitri on Eestis ka küllaltki palju ringi rännanud – tema vanaema elab Tartumaal. „See kõik mõjutas,” jätkab ta arutelu. „Ent suurima kaaluga oli ikka ülikooliaeg,” tõdeb ta.

Teist keelt ei pea maast madalast tundma

Dmitri isapoolne vanaisa oli hariduselt raudteeinsener ning suunati Eestisse aastal 1946, mil ta määrati juhtima Valga raudteejaama. „Hiljem oli ta Tapa raudteejaama juht ning lõpetas oma karjääri Tallinnas raudtee peainsenerina,” räägib pojapoeg.

Dmitri emapoolsed vanemad sattusid sõjapõgenikena siia 1940-ndate lõpus. „Isa lõpetas Leningradi ülikooli, ema Tartu ülikooli ning mõlemad olid pea kogu oma elu tööl kaubandusministeeriumis. Ema sündis Tartu rajoonis ning oli oma karjääri lõpuni Eesti riigi esimese riigikontrolli töötaja,” valgustab ta ning lisab, et viimastel riigikontrollis töötatud aastatel oli tema ema pea ainuke vene emakeelega töötaja sealses kollektiivis.

„Mäletan, et näärivanalt pakki saades rääkisin temaga eesti keeles,” sõnab mees tagasihoidliku naeratusega ning lisab, et samas puudus tal kogu lapsepõlve ja kooliaja vältel eestikeelsete lastega igasugune kontakt. „Isegi liivakastisõpru ei olnud,” kostab ta.

„Eks seda omaette hoidmist ole palju nii eesti kui ka vene kogukonnas,” lausub ta. „Ning kui ei ole isiklikke kontakte lapsena või täiskasvanueas ei kujune välja sõprussuhteid teisest rahvusest inimestega, ei ole kuigi tõenäoline, et need hilisemas eas tekivad. Nii jääb suhtlus oma kogukonna siseseks,” arutleb ta.

Praeguseks on Dmitri koos oma õpilastega rännanud mitmel pool Euroopas, osalenud EL-i konverentsidel ning meeskondlikel ajaloo- ja ühiskonnateaduste võistlustel, esindades nii oma kooli kui ka riiki. „Kordagi pole pidanud punastama,” muigab Dmitri, kelle entusiasm ja ettevõtlikkus on suisa füüsiliselt tajutav.

Teadis juba kuuendas klassis, kuhu hing kisub

Dmitri alustas oma haridusteed Tallinna Õismäe vene lütseumis, mille lõpetas hõbemedaliga. Ehkki tema mõlemad vanemad olid reaalsuunda kaldu ning töötasid rahandusega seotud ametipostidel, teadis Dmitri juba viiendas-kuuendas klassis, et tema seda rada ei lähe.

„Ma lihtsalt olen hoopis teisest puust,” lausub ta tasakaalukal toonil. „Eks see oli neile omal ajal üllatus, ent ma ei mäleta, et nad oleksid mulle oma valikuid peale surunud või survestanud mind mingit kurssi võtma. Olin ainus laps ning vanemad püüdsid luua kõik võimalused, et saaksin liikuda selles suunas, mis mind enim huvitab,” räägib Dmitri.

Pärast keskkooli lõppu jätkus tema rännak Tallinna ülikoolis kultuuriajaloo erialal. „Mul vedas tohutult kursusega,” jätkab Dmitri. „Õppisin kaks aastat programmi alusel, mis oli pandud kokku vene õppekeelega gümnaasiumi lõpetanuile. Meile õpetati intensiivselt eesti keelt, lisaks oli suur osa ainetest eesti keeles. Meenub õppejõud, kes andis minu eesti keele oskusele palju juurde,” sõnab ta. „Minu eesti keel arenes palju ja kiiresti,” ütleb ta.

Kohe pärast bakalaureusekraadi omandamist jätkas Dmitri samas kõrgkoolis ajaloo instituudis magistriõppes ning temast sai ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja.

Rikkaks selles ametis ei saa

Pärast vaheaega õpilastega kohtudes soovis Dmitri neile: „Head jätkuvat uut aastat!”, ent nemad ei saanud öeldust päris hästi aru. „Selliseid nüansse püüan ma neile selgitada,” lausub ta. „Need on asjad, millest neile eesti keele tundides ei räägita. Sarnane näide on veel „Soovin jõudu” – õpilased ei taba ilma seletamata ära asja tuuma,” räägib ta.

Dmitri meenutab, et ajal, mil ta veel ülikoolis õppis, ütelnud professor ja kuraator Peet Lepik, et ärgu me mingit suurt raha või rikkust selle tööga tulevikus lootku, peaksime olema fanaatikud, kui selle eriala endale kord juba valinud oleme. „Eks ma tegingi seda, mis mulle meeldis, ja tundsin rõõmu, et ei pea enam tegelema asjadega, mis mulle sugugi ei meeldi või millele toonases õppesüsteemis läheneti rutiinselt, nagu see oli näiteks keemia puhul,” avaldab ta.

Dmitri sõnul oli üks motiive, miks ta õpetajaameti kasuks otsustas, soov teha asju teisiti, kui seda oli tehtud tema kooliajal. „Eks ma püüan omal moel maailma parandada. Ühest inimesest ei muutu ju teab mis palju, ent midagi muuta saabki vaid iseenda tasandil,” leiab ta.

Põhjamaise temperamendiga inimesel on slaavi koolis raske

Kesklinna vene gümnaasiumis, kus Dmitri töötab, õpetatakse nii eesti kui ka vene keeles. „Omal ajal, kui rakendati Tõnis Lukase algatatud filosoofiat, mille kohaselt peaks vene koolides õpetatama 60% eesti ja 40% eesti keeles, värvati selleks uusi inimesi. Kõik see toimus üsna vahetult pärast pronkssõduri sündmusi – siis hakati eesti-vene kogukonna suhetest palju rääkima,” kõneleb Dmitri. „Ent päriselt plaanitu ei realiseerunud, sest paljud eesti õpetajad langesid ajapikku ära ja naasid eestikeelsesse keskkonda,” nendib ta tagantjärele.

Siin omavad Dmitri arvates tähtsust temperamenditüübist tulenevad erisused – slaavlased on elavaloomulisemad kui põhjamaised eestlased. „Vene koolis õpetamine nõuab õpetajalt sel põhjusel märksa enam – sa pead sisuliselt kogu aeg olema näitleja,” lausub ta.

Praegu ei ole Dmitri sõnul neis kahes vene õppekeelega koolis, kus tema õpetab, eesti õpetajaid just kuigi palju. „Koolid, kus ma töötan, on pigem n-ö eliitkoolid. Nad saavad endale õpilasi valida, kontingent on igas mõttes parem kui mujal,” möönab Dmitri, kes oli ka ise üks neist, kellele taoline väljakutse omal ajal esitati – Tallinna juudi koolis vajati eesti keelt oskavaid õpetajaid. „Aine sisu ei tohtinud ohverdada keeleõppele,” kostab ta. Ka koostati sel ajal lõimitud aine keele ja õppe metoodika, ent kas keegi seda ka praegu kasutab, on Dmitri sõnul iseküsimus.

Vene kogukond Eestis – riik riigis

Dmitri ütleb, et tal on küll kurb tunnistada, ent vähemalt osaliselt tajub nii venekeelne kool kui ka vene kogukond tervikuna end Eesti riigis kui eraldatud osa. „Vene inimene elab küll füüsiliselt Eestis, ent mentaalselt täiesti teises kultuuriruumis,” sõnab ta, põhjendades seda inforuumiga, milles vene inimesed elavad. „Kindlasti pole vene kogukond homogeenne, st võib selgelt väita, et intelligentsemad ja avatumad inimesed, kellel keeleoskusega probleeme ei ole, tarbivad ka eestikeelseid infokanaleid, nagu ETV või siis eestikeelsed ajalehed, kasvõi veebist.”

„Paraku need inimesed suures plaanis eriti välja ei paista ja nii jääbki domineerima see osa, kes viibib peamiselt muus infoväljas,” jätkab ta. „Ma ise vaatan küllaltki palju ETV saateid „Foorum” ja „Suud puhtaks”,” ütleb Dmitri ja kinnitab, et neid saateid vaatavad nad õpilastega ka tundides. „Eks kõik algab just sellest, millises infoväljas me viibime, mis meid mõjutab ja mida meile edasi antakse,” põhjendab ta.

Oma lapse paneks eestikeelsesse kooli

Dmitri ütleb, et kui vaatab oma koolis igal aastal septembri alguses kooliteed alustavaid lapsi, hiilib tema põue omamoodi nukrus. „Mulle meeldivad küll väga need koolid, kus toimetan, ja ma peaksin olema nende suhtes lojaalne, ent Eestis elades õpiks seitsmeaastane küll ilusti eesti keele ära, kui ta pandaks eestikeelsesse kooli,” avaldab ta. „Kui mul oleks selles vanuses laps, teeksin seda kõhklemata. Tasub endale aru anda, et pannes väikese lapse vene kooli, võtame temalt suure tõenäosusega võimaluse Eesti ühiskonnas edukalt hakkama saada. Keelebarjäär on midagi, mis määrab ära selle inforuumi, kus inimene viibib,” arutleb ta. „Ei kujuta hästi ette, kuhu need inimesed kõik siirduvad, kui kool läbi saab. Kool peaks ikka ennekõike eluks ette valmistama,” tähendab ta.

Dmitri sõnul on paljud vene inimesed Eesti taasiseseisvuse aja jooksul ise õpetanud end elama suletud ruumis, piiratud infoväljas – sisuliselt isolatsioonis. „Nad elavad nagu kookonis,” räägib ta. „Tänapäeval õpetajatel – ka vene keelt kõnelevatel – on võimalusi väga palju, nad saavad viia õpilasi sisuliselt kõikjale, kus on võimalus suhelda ja silmaringi avardada, ent seda kardetakse pahatihti nagu surma,” sõnab ta.

Meil on üks ja ainuke „Eesti kool”

Dmitri kinnitab, et kõik Eestis tegutsevad koolid on Eesti koolid, ent mõnes koolis õpetatakse osa aineid vene keeles. „Nii Tallinna vene gümnaasium kui ka Tallinna juudi kool on väga pika ajalooga õppeasutused, on pikki aastaid toiminud kui mingi kultuuriruumi kandjad. Vene gümnaasium on kõige vanem venekeelne kolledž, kus õpetatakse süvendatult vene kultuuri ja ajalugu. Siin on õppinud väga palju värvikaid inimesi,” avab ta. „Juudi kool on eraldiseisev mikrokultuuriruum, mille piirid Eesti riigis algavad ja lõpevad suuresti selle koolimaja uksega,” räägib ta.

Praegu käib eestikeelne õpe üksnes gümnaasiumiõppe kohta, põhikooli tasandil õpitakse venekeelsetes koolides suuresti ikka vene keeles.

„Suur osa põhikoolilõpetajaid, kes saavad eesti keele eksamiga nõutaval tasemel hakkama, saavad jätkata eestikeelses gümnaasiumis, kus kogu õppetöö toimub eesti keeles. Seal on neil esimesel õppeaastal küll väga raske, ent siis nad kohanevad ja lõpetavad kuldmedaliga. Tavaliselt,” ütleb Dmitri, kes jälgib oma õpilaste edasist käekäiku hoolega ning elab neile igas mõttes kaasa.

Magistrikraad ning C1-tasemel eesti keel

Dmitri ütleb, et ehkki praegusel ajal kurdetakse väga palju, iseäranis vene koolide õpetajate puuduse üle, pole reaalsus selline – õpetajaid on, ent vabu ametikohti mitte. „Venekeelse taustaga (haridus)inimesel on praegu väga raske täiskohaga tööd leida,” lausub ta. „Seaduse järgi on nii, et kui tahad gümnaasiumis töötada, pead sa olema esiteks magister, teiseks pead valdama eesti keelt vähemalt C1-tasemel,” jätkab ta. „Kui palju meie vene kogukonna seas neid siis on, kes nendele tingimustele vastavad? Nii ongi kujunenud olukord, kus need, kes end mõne kooliga sidunud, on seal püsivalt paigas. Vabu kohti naljalt ei teki,” selgitab Dmitri.

Kesklinna vene gümnaasiumis korraldatakse õppetunde ka inglise keeles, näiteks siis, kui kooli tulevad külalised. „Oleks üsna iseenesestmõistetav, et õpetaja saaks tundide andmisega hakkama kolmes keeles,” märgib Dmitri.

Suurem osa õpetajaist tegeleb Dmit­ri sõnul vaikimisi mingitpidi projektijuhtimisega, see on tänapäeval vaat et standard. „Tõsi, seda kõike teevad õpetajad oma vabast ajast, sest palka saame vaid toimunud tundide eest,” kostab ta.

Kui varem suunduti Inglismaale, Saksamaale ja Venemaale edasi õppima, siis praegu jääb Dmitri hinnangul lõviosa gümnaasiumilõpetajaist Eestisse.

Tema arvates on kahetsusväärne, et praegusel ajal ei ole suurem osa tema õpilastest käinud ei Peterburis, Moskvas ega kusagil mujal Venemaal. „Põhjus on lihtne – viisa on kallis. Ja need vene keelt kõnelevad õpilased, kes praegu gümnaasiumiastmes on, on juba Eesti kodakondsed, seega peavad nad viisa eest maksma,” selgitab ta.

Suurem osa Dmitri õpilastest suundub kas ärisse või juurasse, avalikku sektorisse on neil pärast ülikooli lõppu keerukam pääseda. „Ühiskonnaõpetuse ja ajalooõpetajana on mul sellest kahju, ütlen oma õpilastele alati, et avalik-õiguslik ruum on ka nende päralt. Ja kui ütlete, et konkurents on karm, siis minu soovitus neile kõlab: olge siis kaks korda paremad.”

Kella ei kanna

Dmitri ütleb, et tööaja suhtes ta kella väga ei vaata. „Kella ei kanna ma juba pikka aega. Tundidesse ja kohtumistele jõuan õigeks ajaks, ent töötunde ei loe. Lähtun kõiges egoistlikust filosoofiast: usun, et kui mul endal on huvitav, on huvitav ka õpilastel,” lausub ta. Oma õpilastega hoiab Dmitri enamasti sidet, seda ka siis, kui õpilased on gümnaasiumi juba lõpetanud.

Dmitri unistab, et Kesklinna vene gümnaasium oleks ühel päeval just niisuguse kuvandiga, nagu seda on prantsuse lütseum – selge fookusega vene kultuuril, täpne idenditeedi määratlus, mis on selge ka eestlaste kogukonnale.

Tallinna juudi kooli kirjeldab Dmit­ri kui mikroühiskonda, mis kannab edasi oma kogukonna kultuuri, mis on nagu omaette väike maailm. „Kui keegi tunneb süvitsi oma kultuuri, siis mida täpsem on see tunnetuslik identiteet, seda lihtsam on tal omaks võtta mistahes muud kultuuri, seda intelligentsem ja kergemini kohanev on ta mistahes keskkonnas. Ta mõistab selle maa kultuuri hinnata ja teadvustada,” leiab ta.

Dmitri teadvustab oma staatuse privilegeeritust Eestis – ta saab osa nii oma kogukonnaga suhtlusest kui tänu laitmatule keeleoskusele ka kõigest muust, nii kultuurist kui ka ühiskonda puudutavast. „No kasvõi vene draamateatri etendustest Tallinna südalinnas,” laiendab ta.

„Intelligentne inimene mõistab seda kõike hinnata!”

Kaasatust peaks olema rohkem!

Dmitri ütleb, et vene inimesed ei taju, et Eesti riik püüaks neid Eesti kogukonnale kuidagi lähemale tuua. „Ei ole väga märganud, et kõik need uhked integratsiooniprogrammid oleksid kahte kogukonda märgatavalt lähendanud. Kõlavatest nimetustest hoolimata ei ole näiteks vene koolidele kuigivõrd tähelepanu pööratud. Arvan, et vene kogukonna kaasamine muudaks meie kõigi elu värvikamaks ja huvitavamaks. Ka ei juhtu kuigi sageli, et meie arvamust keegi küsiks, või meid muul moel kaasaks,” räägib Dmitri, kelle sõnul ei ole vene keelt kõnelev õpetaja näiteks saanud presidendilt hariduspreemiat ega pälvinud muid olulisi riiklikke tunnustusi.

„Olen ajalooõpetajate seltsi liige. Strasbourgis pakuti ajalooõpetajaile seminari, ent meilt ei viitsinud keegi sellega tegelda. Võtsin kätte ja tegelesin, nüüd olen teinud seda juba mitu aastat. Tänu selle eest olen kuulnud õpetajailt, ent see on ka kõik,” lausub Dmit­ri mõtlikult

Vene kogukond ja Nõukogude Liidu teod

Veel on Dmitril pisut kahju, et vene kogukonda seostavad paljud eestlased tänaseni nõukogude ajaga. „Suurem osa meist ei ole sellega kuidagi seotud ega saa neid asju ka kuidagi tagantjärele mõjutada,” lausub ta. „Aga see on ju lihtne – sa räägid vene keelt, järelikult kuulud Putini kogukonda ja infovälja. Teadmine, et see kõik on klišee, ei aita meid kuigivõrd, hoiakud tekivad tahtmatult. Näiteks minu perekonnas ei ole selle kõigega iialgi midagi pistmist olnud,” sõnab ta.

Dmitri toob välja delikaatse seiga: tema ema sai omal ajal Eesti riigilt kodakondsuse „eriliste teenete eest”. „Milleks ema puhul oli suure riigiraha varguse avastamine ning raha riigikassasse toimetamine. Jah, see on suur asi küll ja väärib tunnustust. Ent teisalt tekitas see põhjendamatult segaseid emotsioone ja andis signaali, et „kodakondsus on eriliste teenete eest, mitte sellel alusel, et oled Eestis sündinud ja kasvanud, terve oma elu Eesti riigi avaliku teenistuse süsteemis töötanud,” arutleb ta. „Ta väärinuks kodakondsust ehk ka eriteeneteta,” lausub ta tasakaalukalt.

Kui sinu töö on ka sinu hobi …

Praegu annab Dmitri tunde eesti, vene ja vajadusel ka inglise keeles. „Oma õpetajatöös olen alati püüdnud rikastada õpilaste sõnavara, teha nii, et õppeaineid oleks muukeelsetele õpilastele mõttekam õpetada eesti keeles, lähtudes eesmärgist parandada ja rikastada nende eesti keelt, kavandades võimalikult palju kokkupuuteid ümbritseva eestikeelse keskkonnaga,” ütleb Dmitri.

Dmitri ideaal on kool kui kultuuri levitamise keskus. „Olen veendunud, et kultuuri kontekst on kõige loomulikum keskkond „rahvusvahelise inimese” kasvatamiseks,” leiab ta.

Isiklikest huvidest on Dmitri sõnul tema puhul üpris raske rääkida, sest töö hõivab kogu tema elu. „Nii see tõesti on ning tegemist pole liialdusega. Tõsi, enamik eesmärke, ülesandeid ja ettevõtmisi mõtlen endale ise välja: igasugu ürituste, õppeprojektide ja reiside (oleme õpilastega käinud rohkem kui kümnes riigis, sh nt Hiinas) korraldamine võtab palju aega ja energiat, kuid annab seda väga palju ka tagasi,” räägib ta.

Kui tekib mõni vaba hetk, naudib Dmitri vaikust ja Eesti imekaunist loodust. „Suviti katsun võimalikult palju ujuda, kalal käia ja rattaga sõita.”

Dmitri sõnul on tal elus vedanud selles mõttes, et vanemad on suutnud talle väga palju anda. „Lapsest saati olen alati reisinud Euroopas ja kaugemalgi, külastanud juhtivaid muuseume, teatreid, kohtunud ja suhelnud paljude säravate inimestega − seda hindamatut kultuurikogemust soovin nüüd oma õpilastele edasi anda ja olen selle võimaluse eest tänulik,” lausub ta ning temast õhkub samaaegselt nii entusiasmi kui mingit seletamatut soojust. Midagi, mis toob mõttesse Jaan Krossi „Wikmani poisid”.

Märgatud mitmeti

Ajavahemikul 2008−2013 leidis Dmitri mitmeid võimalusi end rahvusvahelisel tasandil koolitada. Loetellu kuuluvad Guang­xi ülikool Hiinas, Euroopa Nõukogu koolituskeskus Portugalis, Yad Vashemi koolituskeskus Iis­raelis, Akdenizi ülikool Türgis ning Columbia College USA-s.

Nimekiri on aukartustäratav, ent mees ise on kõige selle nimel ka vaeva näinud ning tema enda initsiatiiv on see, mis on talle teid ja võimalusi sillutanud.

Aastal 2015 pälvis Dmitri Kodanikupäeva aumärgi ja riikliku konkursi „Eestimaa õpib ja tänab” aasta gümnaasiumiõpetaja finalisti tiitli. Aasta varem sai talle osaks kaitseministeeriumi tänukiri ning aastal 2011 oli Dmitri Tallinna aasta õpetaja. Aastal 2010 valisid Ülemiste City ja Mainori kõrgkool ta innovaatiliseks nooreks õpetajaks.