Sõnal sabast: Selmet
Priit Põhjala.
Aastapäevad tagasi tutvustasin siinses veerus sõna „peagu”, mille kasutusväärtus seisneb selles, et see ei ole nii tüütult pikk kui „peaaegu” ega nii tülikalt mitmetähenduslik kui „pea”. Too sõna, „peagu”, mida omal ajal populariseeris näiteks Johannes Aavik, on tekkinud loomuliku kulumise teel ja oli õige tavaline 1930. aastatel.
Aaviku ja 1930. aastatega seostub ka sõna „selmet” tähenduses „selle asemel et”. Just nagu „peagugi” puhul, on tegu pikema ja kohmakama väljendi lühema vormiga: ühendsidesõna „selle asemel et” on koondatud lühivormiks „selmet”. Vahe on selles, et kui „peagu” on tekkinud loomuliku häälikukao teel, siis „selmet” on Aaviku 1930. aastatel loodud tehistüvi.
Olen kuulnud inimesi küsivat, mida see sõna üldse tähendab, ja arvavat, et see on tulnud ei tea kust ja seda kasutavad ei tea kes. Teadmatus tähenduse ja päritolu suhtes tekitavad umbusku, milleks aga äsja loetu valguses põhjust pole.
On ka neid, kes seostavad sõna keelealpuse, edeva väljenduslaadiga, sooviga „arhaisme” loopides silma paista. Vahel ehk ongi nii, kuid enamasti kasutatakse seda sõna ikka soovist ökonoomsemalt väljenduda. Ja nagu me nüüd teame, ei olegi tegu mingi arhaismiga, vaid eesti keele kui terviku vanust silmas pidades suhteliselt noore, vähem kui sada aastat vana sõnaga.
On neidki, kes kasutaksid sõna meelsasti, aga kõhklevad, kas see ikka on kirja- või ehk ainult kõnekeelne. Need olgu muretud: „selmet” on igati sünnis ka kirjakeeles ja leidub õigekeelsussõnaraamatuski koos näitelausega „Selmet tõestada, et A tekitab B-d, tõestab uurimus, et A tekitab A-d”. „Eesti keele seletavast sõnaraamatust” leiame aga kirjandusliku näite: „Pernambuk peaaegu kahetses, et ta oli istunud preili Puupardi kõrvale, selmet minna tantsima preili Kooviga” (Paul Viiding).
Niisiis, kokkuvõtteks kõikidele kõhklejatele ja vastalistele: kasutage sõna „selmet” julgelt, sest sel on täiesti aus sünnilugu ja konkreetne sisu ning see võimaldab väljenduda säästlikult ja on lubatud kirjakeeleski.