Tänu konkursile sain oma lapselapsega nii palju rääkida …

Väikeste kodu-uurijate konkursi korraldajad Eve Krais, Heli Prii ja Tiina Kivimäe. Fotod: erakogu

Väikeste kodu-uurijate konkurss tugevdab peresidemeid. Lastele meeldib oma vanavanematelt nende elukäigu kohta küsida ja vanavanemad on liigutatud, et lapselapsed nende nooruse ja elutee vastu huvi tunnevad.

Koolielu portaalis uudiseid toimetades potsatab minu e-postkasti regulaarselt kaks korda aastas info Paide ühisgümnaasiumilt. Nad teatavad väikeste kodu-uurijate üle-eestilisest konkursist. Kõigepealt kirjutavad, et see on alanud, teema on selline, töid oodatakse 3.–6. klassi õpilastelt. Ja veidi hiljem tuleb sõnum, et konkurss on lõppenud, toimus tänupäev ning autasutati võitjaid.

Esialgu ei pööranud ma sellele erilist tähelepanu, üsna tavapärane konkursiuudis ju. Aga siis märkasin, et korraldajad on aastast aastasse ühed ja samad inimesed – Paide ühisgümnaasiumi klassiõpetaja Heli Prii, muusika- ja inglise keele õpetaja Tiina Kivimäe ja klassiõpetaja Eve Krais. Laste uuritud teemad on olnud alati seotud nende jaoks kõige kallima ning lähedasemaga – oma pere, kodu ja kodukohaga. Ja veel torkas silma, et uurimistöö tuleb vormistada käsitsi. Kõik see kokku pani mõtlema, et robootikast, programmeerimisest, äppidest, start-up’idest ja tehisintellektist pungil ajal on see konkurss midagi täiesti teistmoodi ning ainulaadset.

Paide ühisgümnaasiumi kolme õpetaja algatatud väikeste kodu-uurijate konkurss toimus esimest korda 2010/2011. õppeaastal, teema oli „Kodu. Perekond”. Esimene tänupäev osavõtjatele ja juhendajatele oli 16. septembril Paides. 2017/2018. õa toimub konkurss kaheksandat korda, teema on „Meie pere 100 aastat tagasi” ning ühtlasi on konkurss kingitus Eestile 100. sünnipäeva puhul.

Igal aastal laekub konkursile hulk võistlustöid, 70–80 kindlasti, kõige suurem number on olnud 116. Et uurimistöö peab olema käsitsi kirjutatud, tuleb võistlusjuhendist. „See tundus algul isegi väike tagasiminek, olid ju 2011. aastal juba arvutitunnid ning lapsed tehnoloogiaga sina peal,” meenutas võistluse idee autor ja eestvedaja, klassiõpetaja Heli Prii. „Esimesel aastal tuli nii käsikirjalisi kui ka trükitud töid, sest mõni õpetaja ikka mõtles, et kuidas ei trüki ümber. Siis saime aru, kui suur vahe nendel töödel on: üks on nagu poemoos ja teine kodumoos. Lapsed oma kokkuvõttes märgivad muidugi ära, et üks raskemaid asju oli töö ümber kirjutamine. Aga käsitsi kirjutatud tööl on hing sees.”

Väikeste kodu-uurijate konkurss suunab lapsed aktiivselt suhtlema oma vanemate, vanavanemate, isegi vana-vanavanematega. Ta suunab lapsed uurima vanu perekonnapilte ja dokumente, pöörama tähelepanu perekonna väärtuslikele esemetele, n-ö perereliikviatele; oma kodumajale, kodukohale, kodukülale ja -vallale. Konkursi teemad on olnud näiteks „Käbi ei kuku kännust kaugele”, „Kodumaja jutustab”, „Nii kena on olla, kui pere on koos”, „Kuidas me lugema õppisime”, „Mäng on väikese inimese töö”. Konkurss on otseselt seotud põlvkondadevahelise sideme tugevdamisega. Seda kinnitavad kas või lõigud 2015. ja 2016. aasta tänupäeva kirjeldusest Tiina Kivimäe sule läbi:

„Esitleti viit eriilmelist uurimistööd mitme sugupõlve tantsijatest, õpetajatest, tordimeistritest, kunstnikest; kirjeldati perede ühiseid tegevusi, harjumusi ning väliseid sarnasusi. Kõlama jäi autorite suur rõõm perega koosveedetud ajast. Südamesse läksid üht võidutööd juhendanud vanaema sõnad: „Tänu konkursile sain oma lapselapsega nii palju rääkida.””

Jüri gümnaasiumi 3. klassi poiss Tuudur Jakob Padari kirjutas oma uurimuses: „Käesolev uurimistöö on lühikokkuvõte vanaema ja vanaisa pool elu kestnud tööst. Pea 30 aastat kulus aega selleks, et ehitada oma perele kodumaja. Töö kirjutamise käigus sain teada, et kui sa tahad midagi väga, siis tee nagu tahad ja võib kuluda palju aastaid, aga kui üritad, siis sa saad soovitud tulemuse.”

Õppeaasta alguses teavitavad korraldajad, et toimub üle-eestiline konkurss; tähtajaks laekuvad tööd, kevad ja varasuvi jääb kolmele õpetajale tööde lugemiseks, retsensioonide kirjutamiseks (iga osaleja saab tagasisidena retsensiooni oma töö kohta!) ja tänuürituse ettevalmistamiseks. Jah, just, ka selle töö teevad ära Heli Prii, Eve Krais ning Tiina Kivimäe.

Kooli direktor Kersti Laastau ütleb, et konkursi eestvedajad on tõesti need kolm, aga teised õpetajad abistavad ka. „Koolipere on teadlik, mida kolm õpetajat teevad. Ka vanemad õpilased aitavad, Heli endised õpilased, kes nüüd on 10. klassis. Kui vaja, rakendame ka oma lapsed selle vankri ette.”

„Lugemise ja hindamise aeg on raske. Kodused isegi küsivad, et millal see lõpeb, kogu aeg üks kodu-uurimine,” lisab Eve Krais väikese muigega.

„Meie direktor on meie fänn, ta on tänupäeval alati kohal ja abistab. Nüüd konkursi korraldamisest enam loobuda ei saa, ja ei kujuta ettegi seda. Midagi jääks siis meie elust puudu. See ei ole kohustus, vaid pakub endalegi nii palju,” ütleb Tiina Kivimäe.

Kuidas selliseid konkursse korraldatakse? Kust tuli väikeste kodu-uurijate konkursi idee? Kuidas tekivad uurimistööde teemad? Kuidas selgitatakse välja parim töö? Kuidas lapsed osalema saadakse? Kus uurimistöid säilitatakse? Nendele ja muudele küsimustele vastavad väikeste kodu-uurijate konkursi korraldajad.

Heli Prii: „Konkursi idee tekkis 2011. aastal, kui direktor informeeris meid maakondlikust koduloo uurimistööde konkursist. Mina olin väikeste lastega just teinud loovtöid, kuidas nad endale nimed said. Mõtlesin, et osalen oma õpilastega sel maakondlikul uurimistööde konkursil. Aga siis leidus üks ajalooõpetaja, konkursi žürii liige, kes andis mõista, et see küll ei ole koht, kuhu väikesed lapsed osalema tulevad, see on ikka tõsine asi ja seal osaletakse alates 6. klassist. Aga mina teadsin väga hästi, et 2. ja 3. klass saab juba vahvalt hakkama nii uurimise kui ka kirjutamisega. Siis hakkasime arutama, kuidas teha oma konkurss.

Võistluse juhendi kirjutamisel aitas meid palju Johannes Käisi seltsi liige, pedagoogika arhiivmuuseumi direktor Veronika Varik. Arutlesime, kas lapsed kirjutavad niisama ja joonistavad pildikesi – aga siis see ei ole uurimistöö. Juhendi järgi tuleb aga tõsine uurimistöö kirjutada. Leidsime, et oma eakohasel tasemel suudavad lapsed uurimistööd teha küll ja lihtsalt pildikesi me ei joonista. Mõni aeg hiljem hakkas meid toetama Eesti lugemisühing. Oleme tõestanud, et meie konkurss on seotud lugemise propageerimise ja lugemisoskuse edendamisega.”

Kuidas teie kolme koostöö sujub?

Heli Prii: „Meie koostöö toimib suurepäraselt. Kodu-uurimine on meid väga headeks sõpradeks teinud. Koos töötad nendega, keda usaldad, saad aru, et mõtete kokku kogumisest sünnib tervik.”

Eve Krais: „Tööde lugemine on meie kõigi ülesanne. Kui on tänupäev, pean mina hea seisma selle eest, et kõik saaksid tänatud.”

Tiina Kivimäe: „Eve kontrollib üle, kas kõik nimed on õigesti kirjutatud, kas kõik tänu- ja kiituskirjad on olemas. See on väga tähtis ülesanne. Kui oleme käinud mujal oma ettevõtmisest rääkimas, on ka tutvustus jäänud Eve teha. Tänupäeva eeskava kokku panna on minu ülesanne; eeltöö, registreerimine, teavitus samuti.”

Eve, Tiina ja kooli direktor Kersti sõnavad veendunult, et kogu ettevõtmise hing on Heli ja tema tegeleb ka kõige tähtsamaga – otsib toetajaid ning kirjutab rahataotlusi. Siinkohal tuleb lisada, et tänuüritusele kutsutakse kõik võistlusel osalenud õpilased koos juhendaja(te)-ga. „Jah, mingil moel tunnustatakse kõiki osalejaid. Juba tänupäevale kutsumine on tunnustus, ja suurem osa sinna ka tuleb,” sõnab Heli Prii ja meenutab, kuidas ta Jüri Kuuskemaa Tallinnas toimunud tänupäeval õpetajatele esinema sai. Heli valmistas oma vaimu telefonikõneks tükk aega ette, pani selleks tähtsaks momendiks raadio kinni, saatis koera õue ja palus ülejäänud perel hästi tasa olla – ta helistab Jüri Kuuskemaale. Kui ajaloolane oli kohe nõus õpetajatele Tallinnas ringkäiku tegema, oli rõõm suur. „Kui tasust rääkida püüdsin, ütles ta, et see on üritus, kus te mõtlete järeltulevale põlvele, selle eest ma tasu küsida ei kavatse. See oli hästi tore,” meenutab Heli Prii.

Kas uurimistöö teema mõtlete alati kolmekesi koos välja?

Heli Prii: „Jah, aga on ka abilisi olnud. Teema peab olema selline, et annab lapsele võimaluse küsitleda oma vanemaid, vanavanemaid, sugulasi, tuttavaid, kes on seotud lapse kodukohaga, perega. Paljud lapsed kirjutavad oma töö kokkuvõttes, et neile väga meeldis pereliikmetega koos olla ja nendega rääkida. See lausa kumab läbi, kuidas tuntakse suhtlemisest ja rääkimisest puudust.”

Tiina Kivimäe: „Vastupidi ka, vanavanemad on olnud väga liigutatud, kui lapselapsed on nende nooruse ja elutee vastu huvi tundnud. Nad tunnevad ennast väärtuslikuna.”

Aga kes otsustab, missugune töö on parim?

Heli Prii: „Kolmekesi loeme kõik tööd läbi ja kirjutame neile retsensioonid. Oleme kaasanud retsensioonide kirjutamisse ka lugemisühingu liikmeid. Aga kui auhindu hakkame jagama, siis vaidleme kolmekesi, sinna teised ei sekku.”

Eve Krais: „Kõigepealt vaatame, mis tööd on meist igaüks parimatena välja valinud, ja siis võrdleme. Kõige-kõige paremad valime juhendile toetudes.”

Tiina Kivimäe: „Vahel on emotsionaalselt puudutav, tugev töö, aga ei ole juhendit jälgitud. Kui ikka sissejuhatus ja kokkuvõtte on puudu, siis see töö auhinnalist kohta ei saa. Siis otsime mingi nüansi, kuidas selle autorit ikkagi tunnustada. Näiteks käib ta oma tööd tänupäeval esitlemas. See on ka eduelamuse koht.”

Koolidele pakutakse palju võimalusi konkurssidel osaleda, ja auhinnad on vahel ikka õige uhked. Kuidas teie oma konkursile koolid üle Eesti osalema olete saanud?

Kersti Laastau: „Suur osa on tänupäeva korraldamisel ja õhkkonnal. Tänupäev ei ole ainult see, et tuleme saali kokku ja loeme paremad autorid ette. Seal on inimestel meeldiv olla ja sinna tahetakse ikka ja jälle tulla, see tähendab aga konkursil osalemist.”

Tiina Kivimäe: „Konverentsi moment tänupäeval on oluline. Laste ettekanded oma töödest on liigutavad, muidugi me ka hoolikalt valime, mis tööd esitlusele lähevad. Mäletan juhtumit, kus laps ehmatas nii ära, et vajas õpetajat esitluse ajaks oma kõrvale, aga esines vapralt ära. Ja kui ilusasti teised lapsed kuulavad!”

Aastate jooksul on lapsed kogunud väga väärtusliku materjali. Kas uurimistööd kuskil säilivad ka?

Heli Prii: „Säilivad paremad tööd, sest need on pandud üles lugemisühingu kodulehele. Ega meil olekski neid sadu töid kuskil hoida. Küll oleme retsensioonidesse pannud soovituse tutvustada kindlasti oma tööd koolis, klassis või mõnel kohalikul üritusel, seltsiõhtul, raamatukogus, lähematele tuttavatele ja sugulastele.”

Missugused on teie nõuanded neile, kes plaanivad võistlusest osa võtta?

Tiina Kivimäe: „Julgustan õpetajaid, et raskusi ei maksa karta, ikka osalege. Praegu on uurimisteema „Meie pere 100 aastat tagasi”. Selle kohta on öeldud, et nii vanu materjale polegi säilinud, kust lapsed peaksid uurimist alustama. Kindlasti on midagi säilinud, julgustage last otsima ja uurima!”

Heli Prii: „Vanematele toetumine ja nende kaasamine on võtmesõna. Laste vanemad on sellest väga huvitatud. Mõni aeg tagasi uurisin tunnis, mis on kõige vanem ese laste kodus. Imeline, mida lapsed leidsid ja kaasa tõid, seal oli selgelt vanemate tugi taga.”

Eve Krais: „Kindlasti jälgige võistlustööd tehes võistluse juhendit. Positiivset on meil tagasisidena lihtne kirja panna, kriitika puhul tuleb väga mõelda, mida ja kuidas öelda.”

Kersti Laastau: „Koolijuht, võta õpetajal nööbist kinni ja soovita tal oma õpilastega meie võistlusel osaleda!”

Missugused on osalejate muljed?

Need on suurepärased õpetajad, kes on võtnud vaevaks väikeste kodu-uurijate konkurssidel oma õpilastega osaleda ja sel viisil lastelaste ja vanavanemate suheteid värskendada. Ent millised on konkurssidel osalenud õpetajate endi muljed?

Margit Rohusaar, Jüri gümnaasiumi õpetaja:

Olen osalenud väikeste kodu-uurijate konkursil viiel korral ning kahe klassiga, kellele olen olnud ja olen klassijuhataja. Et sellisel konkursil osaleda ja hea tulemuseni jõuda, peab olema lastel väga toetav, turvaline pere, usaldus laste ja vanemate vahel. Oluline on ka lapse, lapsevanema ja kooli, klassijuhataja hea koostöö. Lapsed tahavad küll oma vanemate kooliajast, eluolust ning ka vanavanemate noorusaja tegemistest rohkem teada saada. Lastele on meeldinud, kui nad on saanud koos vanematega ning õpetajaga midagi koolivälist teha.

Konkursist osa võtma ei ole ma pidanud kedagi sundima, kõik on läinud sujuvalt, hea koostöö käigus. Väga meeldiv on olnud Paide ühisgümnaasiumi sõbralik toetus, abivalmidus, selged tööjuhendid, organiseeritus, peresõbralikud teemad. Kogu sellest konkursist õhkab inimlikkust, lapsesõbralikkust, mida arenev inimlaps meie tormavas ajas vajab. Pärast tänupäeva üritust näen oma väikeste kodu-uurijate silmis sära, sest neid märgati!

Siiri Kanarbik, Simuna kooli õpetaja:

Simuna kooli õpilased on osalenud väikeste kodu-uurijate konkursil viiel korral, meie laste töid on iga kord ka auhinnatud. Saatnud olen 4.–6. klassi õpilaste uurimusi.

Olen konkursist, selle korraldusest ja korraldajatest vaimustuses. Lõpuüritusel on tunda, et õpetajad Heli, Tiina ja Eve teevad oma tööd hingega. Kui oleks minu teha, püstitaksin neile ausamba.

Mitu aastat tagasi leidsin juhuslikult internetist kuulutuse sellise hästi hariva ja vajaliku sündmuse kohta. Palusin kõikidel tollastel 5.–6. klassi õpilastel uurimistöö teha. Algul tekitas see lastes ja ka vanemates vastumeelsust (nii mahukas ja aeganõudev töö!). Aga kui töö valmis sai, oli põnev pärast ise lugeda ja tõdeda, et suhtlemine oma lähedastega annab hingele palju. Ja kui levis kuuldus, et meie laste töid on tõstetud esile üleriigilisel konkursil, ja kõneldi ka vahvast lõpuüritusest, ei vaielnud enam keegi vastu, et miks nad jälle peavad … Olen tänulik ka lastevanematele, kes on alati koostöövalmid. Mõni lapsevanem on öelnud, et perekonnakroonika saab igal aastal täiendust. Mõned väikesed kodu-uurijad on oma tööd edasi arendanud ja teinud 8. klassis sellest sisuka loovtöö.

Ma usun ja loodan, et see konkurss jääb kestma. Ja toetus ja tänu korraldajatele samuti.

Väikesed kodu-uurijad saatsid võistlusele 100 uurimistööd

Eesti vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks kuulutas Eesti lugemisühing koostöös Paide ühisgümnaasiumiga 2017. aasta septembrikuus Lasila mõisakoolis välja kaheksanda väikeste kodu-uurijate konkursi teemal „Meie pere 100 aastat tagasi”.

Täna saab üllatuse, uhkuse ja tänutundega teada anda, et uurimistööde võistluse korraldamise südamesse Paidesse on saabunud ei vähem ega rohkem kui täpselt 100 tööd.

Oma perede ajalugu uurisid 3.–6. klassi õpilased kokku üheksast maakonnast – Saare-, Järva-, Valga-, Võru-, Viru-, Pärnu-, Viljandi-, Lääne- ja Harjumaalt.

Traditsiooniline tänupäev kõikidele osalejatele ning nende juhendajatele toimub 4. juunil Paides.

Võistluse korraldajad Heli Prii, Eve Krais ja Tiina Kivimäe.