Teeb kahemeestest viiemehed

2015. a andis Agu Ojasoo oma sünnipäeval kolleegidele lahtise matemaatikatunni, kus laskis neil nuputamisülesandeid lahendada. Foto: Raivo Juurak

Eesti laiem avalikkus tunneb Agu Ojasood eelkõige telesarjast „Üheksandikud”, kus ta võttis õpetada 9. klassi, milles paljud ei osanud isegi 5. klassi matemaatikat. Kevadeks olid need õpilased tal tipp-topp üheksanda klassi tasemel. Nii on paljud teisedki kahelised Ojasoo juures õppides viielisteks saanud. Ta on õpetanud isegi erivajadustega õpilastele füüsikat, nii et see neile meeldib ja neid arendab.

Gustav Adolfi gümnaasiumi matemaatikaõpetaja Agu Ojasoo sai presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi.

Olgu lisatud, et Agu Ojasoo kasutas matemaatikat õpetades Kahooti põhimõtteid juba enne selle mängu loomist. Ta oli üks esimesi, kes võttis õpetamisel kasutusele pranglimise ja tema õpilane on tulnud pranglimises koguni maailmameistriks.

Mis on teie pedagoogiline kreedo?

Pärast teenetemärgi uudise levimist hakkasid paljud mu endised õpilased mulle helistama, e-kirju saatma ja mõned käisid isegi mind koolimajas õnnitlemas. See teeb muidugi südame soojaks. Aga koguni kaks korda toonitati mulle siis midagi, mida ma ise endale nii väga ei teadvustanud. Üks endine õpilane, kellele ma olin üle 20 aasta tagasi Tallinna 21. kooli 9. klassis matemaatikat ja füüsikat õpetanud, kirjutas mulle nüüd e-kirjas: „Ma tänan teid selle eest, et te ei jätnud jonni. Kõik oluline pidi selgeks saama, kasvõi kolm-neli korda järele vastates. Tänu sellele sain oma hinde paika ja matemaatika hakkas mulle nii meeldima, et astusin keskkoolis reaalklassi.”

Kui ma selle kirja läbi lugesin, meenus mulle küll, et mõni kolleeg on mulle vahel ette heitnud, et kulutan õpilastele liiga palju oma kallist aega. Näiteks luban isegi nelja üle vastata ja viieks parandada. Aga kui õpilane tahab näidata, et on võimeline rohkemaks, ja tahab hinnet parandada, on minul selle üle ainult hea meel. Ja ega see nüüd nii palju aega ka võta. Kui aga mõni õpilane saab ebaõnnestunud tööd ümber tehes jälle kahe, tähendab see, et meil on vaja koos õppida. Annan talle paar päeva rahunemiseks ning siis õpime ja vastame uuesti. Vähemalt kolme peale peab igaüks matemaatika koolis selgeks saama. Kooliülesandeid peab oskama igaüks lahendada. Need pole ju olümpiaadiülesanded, mille lahendamiseks pead eriti nutikas olema.

Selle teenetemärgi möllu ajal ajas kolm noort meest koguni kamba kokku ja nad tulid mind koolimajja õnnitlema, tulbid peos. Olid eelnevalt välja uurinud, millal ja mis ruumis mul tunnid lõpevad. Ja kohe, kui klass tühjaks sai, marssisid sisse. Mina neid muidugi ära ei tundnud, aga kui olin nende nimed ära kuulnud, siis tuli kohe meelde, kes nad õpilastena olid. Ja nendel oli sama jutt: „Te nägite kõvasti vaeva, et meil matemaatika selgeks saaks, ja see vaev läks asja ette. See oli väga õige, et te ei jätnud jonni enne, kui meil oli asi selge.” Nüüd on üks nendest noormeestest ülikooli 6. kursusel arstiteaduskonnas, teine ärimees ja kolmas doktorantuuris. Noored hakkajad mehed. Ja nad õnnitlesid mind kogu oma tollase klassi poolt. Kindlasti on ka neid, kes ei tuleta mind nii hea sõnaga meelde, kuid olen püüdnud ikka kõiki aidata, ja tihti on see õnnestunud ka.

Rahvas tunneb teid eelkõige „Üheksandike” telesarja järgi.

See oli omaette ooper. Väga huvitav aeg oli. Seal olid kokku korjatud lapsed Kuristiku koolist ja mõnest teisest koolist veel lisaks. 18 õpilast oli kokku. Nende kohta öeldi, et nad ei ole võimelised põhikooli lõpetama matemaatikas, füüsikas ega keemias. Lisaks puudus neil igasugune tahtmine õppida – kes televiisorit vaatas, nägi seda oma silmaga.

Mind valiti sellesse teleprojekti matemaatikat õpetama. Mulle tundus see huvitav ja olin kohe nõus. Aga selgus, et seriaali tegijate plaan oli täiesti ebarealistlik. Vana materjali kordamiseks andsid nad meile ainult kaks nädalat. Nägin juba esimestes tundides, et õpilased ei saa asjadele üldse pihta. Tegin siis tasemetöö ja – oi sa taevas! – ainult ühed ja kahed.

Siis jutustasin neile matemaatikaõpetajate hulgas levinud anekdoodi Siberi taiga külast, kus õpetajate puuduse tõttu õpetas matemaatikat keegi jahimees. Ta õpetas harilikke murdude liitmist nii, et laskis murru lugejad omavahel kokku liita ja nimetajad niisamuti. 1/3 ja 3/4 andis tal kokku 4/7. Kena, lapsed hakkasidki niimoodi liitma. Aga siis tuli Moskvast inspektor. Ta võttis selle õpetaja ette ja ütles talle, et tegelikult käib see asi palju keerulisemalt. Mis siis nüüd teha? Jahimees ütles, et tuleb lapsed ümber õpetada. Läks järgmisel päeval koos inspektoriga tundi ja ütles, et näete, lapsed, inspektor ütleb, et harilikke murde tuleb teistmoodi liita. Näitas ette, mismoodi. Lapsed ei saanud tuhkagi aru. Kui inspektor klassist välja läks, ütles jahimees õpilastele: pole hullu, inspektor sõidab homme minema, siis liidame vanaviisi edasi.

Rääkisin „Üheksandike” klassile selle loo ära ja ütlesin, et ma poleks iialgi uskunud, et midagi niisugust saab päriselt juhtuda. Aga sai. Ütlesin, et nende enda hulgas oli kolm õpilast, kes liitsid harilikke murde Siberi jahimehe kombel, liites lugejad omavahel ja nimetajad omavahel. Mina uskusin, et see on anekdoot ja päriselt keegi nii ei tee. Aga teie tegite. Ärge enam tehke nii. Eks ma rääkisin seda neile sellepärast, et nad enam kunagi nii ei teeks. Siberi lugu jääb ju meelde! Ega nad rohkem seda viga teinudki. Aga selline tase oli neil. Oh jumal!

Siis tabas meid järgmine häda. Produtsent hakkas rääkima, et jõulud on varsti käes, aga meie polnud veel 9. klassi raamatut lahtigi võtnud. Ma vastasin et enne ei võtagi, kui 5., 6., 7. ja 8. klass on selged. Ja tegimegi nii. Aga kevadeks saime 9. klassi materjali samuti selgeks. Esimese raksuga kukkus küll kaks õpilast matemaatikas läbi, aga järeleksami tegid nad ausalt ära, mitte nii, nagu mõnes koolis, kus õpetaja istub lapse kõrval ja ütleb talle ette, et ta läbi saaks.

Seal Kuristiku projektis oli üks poiss, keda mäletan siiamaani. Tema oli alguses kahemees ja siis kolmemees, kuid lõpuks hakkas neljasid ja viisi saama. Maikuus küsis ta minu käest: „Õpetaja, mul on selline tunne, et mul tuleb see veerand viis.” Ma vastasin, et mul on ka sihuke hirm. Tema vastu: „Aga kas siis äkki panete aastahinde ka viie?” Ma ütlesin, et kuule, sul oli ju esimene veerand puhas kaks! Tema vastu, et einoh, seda küll, aga nüüd ma oskan juba esimese veerandi asju ka. Ma siis ütlesin, et eksamihinne määrab, mis sa aasta kokkuvõtteks saad. Ka teed eksami viie peale?

Nojah, läks natuke kurvalt minema. Aga paari nädala pärast tuli tagasi ja ütles: „Õpetaja, teen küll eksami viie peale. Ma tegin kõik viimase viie aasta lõpueksamite ülesanded läbi. Uurisin ja puurisin ja nüüd saan neist kõigis väga hästi aru. Seal ei ole midagi tapvalt rasket.”

Ja tegigi eksami viie peale. Nägin teda mõni aasta hiljem poes ja küsisin, kuidas tal läheb. Ta ütles, et läks reaalklassi, sest kutsuti. Aga seda tegi ta küll valesti, sest ma ei valmistanud seda klassi ette reaalklassi astumiseks, vaid põhikooli lõpetamiseks. Näiteks trigonomeetriat ei õpetanud ma neile üldse. Neil polnud õrna aimugi, mis on siinus, koosinus, tangens. Eksamil ei pidanud neid teadma ja ma ei õpetanud ka, sest meil oli meeletult vähe aega. Võtsime 9. klassi materjali läbi ju poole aastaga. Varsti langeski see noormees reaalklassist välja, aga sellepärast ka, et vanemad läksid tal välismaale tööle ning ta ei suutnud hommikuti õigel ajal üles tõusta jne. Aga tema ütles ka mulle aitäh, et ma järele ei jätnud ja nõudsin nende klassilt visalt, et matemaatika selgeks saaks ja eksam oleks kõigil tehtud. Ta ütles, et tänu matemaatikale sai ta aru, et kui ta väga tahab, suudab ta iga asja selgeks õppida. Enesekindlust sai ta väga palju juurde.

Kas õpetaja peab olema natuke iseäralik?

Vahel küll, aga mitte liiga palju. Inglise kolledžis oli üks asi, mida ma olin neile rääkinud ja rääkinud ja rääkinud, ja siis kirjutas üks õpilane selle tahvli peale ikkagi valesti. Ma ei pääsenud tahvli juurde, sest laud oli ees. Hüppasin tooli peale püsti ja näitasin üle õpilase õla, et näete, seda kohta olen ma teile kogu aeg rääkinud, miks te seda ükskord ära ei õpi! Jätke nüüd meelde, et õpetaja pidi selle vea pärast tooli peale hüppama, ja ärge seda viga enam tehke. Koomiline stseen muidugi, kuid neile jäi see viga meelde ja rohkem nad seda ei teinud. Ma viga ennast enam ei mäletagi, aga veidrat olukorda küll.

Vahel olen teinud ka nii, et lausa demonstratiivselt ootan, millal õpilane tahvlil tüüpilise vea teeb, ja siis hüüan rõõmsalt: „Seda ma ootasingi, et sa seal vea teed! Suur aitäh sulle! Nüüd saavad kõik teada, mida ei tohi teha. Vaadake kogu klass. Naudime seda viga. Ära veel paranda! Naudime ja jätame meelde, et mitte keegi teine seda enam ei teeks.” Eks kõikidel õpetajatel ole tüüpilisi asju, mida lapsed kohe selgeks ei saa. Aga ei pea selle pärast kuri olema, parem on natuke nalja teha. Vea tegemine peab olema meeldejääv sündmus, siis ta ei kordu. Aga väga vajalik on pärast vea tegemist see kohe ära klaarida, muidu jääbki vigasena meelde.

Kuidas suhtute istuma jätmisse?

Mina pole kedagi istuma jätnud, sest matemaatika on selleks liiga kerge aine. Aga istuma jätmisse suhtun ma kahetiselt. Siis on ta hea, kui õpilane istudes tõesti varem õppimata asjad selgeks õpib. Mul oli Lagedi koolis 9. klassis noormees, kes oli kolm korda klassi korranud. Ta sai 9. klassis juba sõjaväekutse. Temal oli küll matemaatikas põhi all, võib-olla tõesti ka tänu istumistele, ja eksami tegi ta viie peale. Sai rahumeeli keskkooli edasi minna. Praegu enam kedagi istuma ei jäeta, aga asju selgeks ka ei õpetata, ei anta suvetööd, lisakursusi ega midagi. Keskkoolis on paljudel raske just sellepärast, et põhikoolis jäi palju õppimata. Põhikooli lõpueksamite töid vaadates tuleb nutt peale.

Aitan praegu ühe tuttava last matemaatikas järele. 10. klassi õpilane, aga 6. klass puudub tal täielikult. Ta ei saa aru, kui palju tuleb tervest ära võtta, et järele jääks viis kuuendikku. Ei suuda aru saada, et üks kuuendik tuleb maha võtta. Sellise eelteadmisega õpilasele on mõttetu rääkida 10. klassis radiaalmõõtude taandamisest.

Nutikaid õpilasi on teil olnud küll ja küll.

Mul on olnud erakordselt säravaid tähti, kes lähevad õpetajal kaugele eest ära. Õnn, kui selline õpilane sinu klassi satub. Kas õpetaja nendele õpilastele ka suur õnn on, seda ma ei tea, aga super tublisid poisse ja tüdrukuid on mul olnud küll. Esimesena meenub Kadi-Liis Saar, pranglimise maailmameister. Kui nn Karla katedraal veel alles oli, siis toimus seal Euroopa koolijuhtide konverents. Tallinn demonstreeris Eesti kooli taset sellega, et 3. klassi laps Kadi-Liis Saar lahendas Euroopa koolijuhtide ees puutetundliku tahvli peal pranglimise tehteid. Ta arvutas nii kiiresti, et minul oli raske kannul püsida. Minu kõrval istus üks välismaa koolijuht ja ütles, et puutetundlik tahvel ja need tehted on väga toredad, aga kust see laps need vastused võtab. Vastasin, et peast arvutab. Ta ei uskunud, ütles, et nii kiiresti pole võimalik peast arvutada.

Kadi-Liis tuli mulle algklassiõpilasena põhikooli arvutiringi, sest seal sai pranglimist harjutada ja see huvitas teda. Hiljem õpetasin teda põhikoolis. 8. klassi lõpul küsis ta, kas tohib kohe ka 9. klassi matemaatikaeksami ära teha, sest 9. klassis on kõik väga lihtne. Ma ütlesin, et ole lahke ja tee. Ta saigi eriloa teha 8. klassi lõpul 9. klassi matemaatikaeksam. Aga oli natuke pettunud, sest sai ühe punkti maksimumist vähem. Kadi-Liis õppis inglise kolledžis, aga võttis füüsikatunde ka reaalkoolist. Ainulaadne tüdruk.

Ühe matemaatikaolümpiaadi Tallinna piirkonnavooru eel oli ta väga õnnetu. Ta oli saanud piirkonnavoorus alati esikoha, aga nüüd oli tal täpselt olümpiaadi ajal tennisevõistlus Helsingis. Mis teha? Arutasime asja haridusametiga ja otsustasime, et las teeb olümpiaadi kaasa mõnes Helsingi koolis. Tallinnast saadetakse ülesanded faksiga Helsingisse ja sealt tulevad vastused samuti faksiga Tallinna tagasi. Olümpiaadi avamisel ütles haridusameti esindaja Sirje-Anne Rei, et mis te arvate, kui Kadi-Liis teeb olümpiaadi kaasa Helsingis. Ta on leidnud seal ühe kooli, kus tal lubatakse direktori kabinetis olümpiaaditööd teha. Selle peale küsiti kohe, miks on vaja niisugust tsirkust teha. Ma ütlesin, et seda tasub teha sellepärast, et Kadi-Liis arvab – ja mina arvan ka –, et ta tuleb esimeseks. Ega te kadedad ole? Nojah … Tuligi esimeseks! Helsingi kool oli lihtsalt ametlik koht, kus õpetajad olid nõus jälgima, et kõik käiks reeglite järgi. Nii kui kell kukkus, võtsid nad Kadi-Liisi käest töö käest ära ja saatsid faksiga Tallinna. Muidugi oli mul hea meel, et ta tuli esimeseks.

Eks mul ole olnud ka neid õpilasi, kellele on hinne tähtsam kui matemaatika, ja seda ka isa ja ema pärast – peab olema viis! Tegelikult ei pea tingimata viis olema. Kui asi on kahe ja kolme vahel, siis tuleb tõesti ennast kokku võtta ja õppima hakata, sest muidu maksab laiskus hiljem kätte. Aga on küll õpilasi, kellele pole probleem, kas hinne on neli või viis. Nad mängivad näiteks klaverit, harjutavad hoopis seda kaks tundi päevas. Miks ta peaks siis veel tund aega matemaatika ülesandeid lahendama, kui juba oskab matemaatikat nelja peale.

Kas kodutöid on vaja?

On maid, kus ei anta kodutöid. On ka maid, kus algklassides ei anta, ülevalpool antakse. Sellel on nii oma head kui ka vead.

Mina annan kodutöid, aga ei kontrolli neid. Ma kontrollin sagedaste tunnikontrollidega, kas õpilased oskavad. Kui ei oska, siis tuleb õppida ja teha koduseid ülesandeid veel rohkem, kui ma teha annan. Kes saab kõigest aru, sellel pole vaja lihtsalt tegemise pärast kodus matemaatikat lõputult harjutada.

Õpilastele ma siiski ütlen, et tehku nad oma kodutööd ikkagi korralikult ära. Olen neile rääkinud huumoriga pooleks, et ärgu nad nii ka tehku, nagu mina põhikoolis. Ma käisin Pärnumaal Koonga koolis. Saja lapsega koolike. Ma ei viitsinud üldse kodutöid teha, sest sain tunnis matemaatikas kõigest aru. Mul oli klassiõe Aimega kokku lepitud, et tulen veerand tundi varem kooli, tema annab mulle oma vihiku ja mina kirjutan maha. Ma teadsin, et tal on alati kõik õigesti tehtud. Ei süvenenudki asjasse! Ja mis oli tagajärg? Aga see, et nüüd olen ma kogu elu aeg pidanud matemaatika ülesandeid lahendama. Niimoodi olengi õpilasi hoiatanud – kes jätab kodutööd tegemata, see lahendab kogu elu aeg matemaatika ülesandeid. Saatus karistab teid, kui laisad olete, selles võite kindlad olla.

Tegelikult maksiski laiskus kätte. Lõpueksamil ma algebra ülesandega täitsa maadlesin. Õpetaja küsis pärast, miks ma seda ülesannet nii tohutu pikalt tegin, palju lihtsamalt oleks saanud. Ei olnud ma sugugi nii briljantne, nagu ise arvasin.

Ükskord ütles klassiõde Aime, et üles on antud ülesanne, mida mitte keegi klassis teha ei oska, ja mina pean selle ära lahendama, sest mina ikka oskan. Läksin siis koju ja mäletan siiamaani seda Lev Tolstoi ülesannet niitjatest. Matemaatika kullafondi kuuluv ülesanne. Nutan ja nutan selle kallal, ei oska, ei oska, ei oska. Telefoni sel ajal ei olnud ja vanema venna käest ka küsida ei saanud. Olin ikka väga õnnetu. Pusisin ja pusisin, lõpuks tuli uni peal ja läksin magama. Ja siis juhtus päriselt selline asi, et nägin unes, kuidas tuleb seda niitjate ülesannet teha. Tõusin kohe üles, panin tuled põlema ja hakkasin lahendama. Ema küsis, mis mul juhtus. Ma ütlesin, et ei midagi, unustasin enne ühe asja ära. Tegin selle ülesande valmis ja siiamaani mäletan seda.

Ma olin ikka nii õnnega koos, et unes lahendust nägin. Sest muidu ma ei oleks julgenud üldse hommikul kooli minna: kõik oleksid küsinud, kuidas seda lahendatakse, ja mina oleksin pidanud ütlema, et ei tea. Täna leiab selle ülesande Google’ist ja pole mingit probleemi.

Kui palju te arvuti abil matemaatikat õpetate?

Meil Gustav Adolfis on üks tund nädalas arvutiga täiendavaks õppeks. Seal saab teha seda, teist ja kolmandat. Näiteks Nutispordi ülesandeid lahendame. Mitmesuguseid teste teeme. Õpilane saab arvutist kohe vastuse ja näeb, kas tal on vaja veel harjutada. Kui ma inglise kolledžis töötasin, juhendasin ma seal arvutiringi, ja peamiselt pranglimise pärast. Tollane Prangli kooli direktor Kalev Põldsaar mõtles välja pranglimise mängu, millega on lastel väga tore peastarvutamist harjutada. Minu õpilastele pranglimine tohutult meeldis, nad läksid sellest lausa põlema. Kuna see on võistlusmäng, tekkis varsti küsimus, kes on Eestis kõige parem peastarvutaja. Väga palju harjutati selle nimel. Üks lapsevanem tuli kooli mind paluma, kas ma ei saaks õhtul kella kümnest internetti kinni panna. Mispärast? Sest laps tuleb hõisates koju, et tema on Eesti meister. Natukese aja pärast aga ütleb, et oi, üks Viljandi poiss läks minust mööda, ma ei saa praegu magama minna, pean oma tulemust parandama. Ja nii poole ööni. Tõeline hasart. Aga tänu pranglimisele õppisid lapsed tõesti kiiresti peast arvutama ja matemaatikatunnis oli neil selle võrra kergem.

Praegu soovitan kõigil uut mängu, mille nimi on Nutisport. See on Kalev Põldsaare ja Margus Sõmera tehtud pranglimise edasiarendus. Põldsaar on Paistu ja Sõmer Emmaste kooli matemaatikaõpetaja, korralikud maamehed, aga ka Tallinna kesklinna koolid kasutavad Nutisporti hea meelega õppematerjalina.

Mis oli enne arvutit?

Enne arvutit kasutasin ma pultidega vastamise süsteemi. Inglis kolledžis oli esimene kord, kus ma pulte kasutasin. See oli nagu riigikogu hääletamise süsteem – lapsed vajutasid õige vastuse nuppu ja ekraanil oli kohe näha, kellel läks õigesti ja kellel valesti. Nii saab kohe teada, kui paljud on juba aru saanud.

Kui ma Kiili gümnaasiumi läksin, siis seal küsitluspulte ei olnud. Rääkisin direktorile, et on vaja. Tema ütles, et volikogu istungid toimuvad koolimajas, tuleb järgmise istungi ajal rääkida. Kutsusingi siis volikogu esimehe oma klassi, võtsin linnast kaasa toodud puldinduse ja näitasin talle, kuidas sellega töö käib. Ütlesin, et kui te selle saate, siis olete esimene kohalik omavalitsus, kus hääletatakse puldiga. Tuleb küsimus, kas teeme lasteaia Kure või Karu või Jänese tänavale. kõik vajutavad kas 1, 2 või 3 ja kohe on seina peal näha, et kõige rohkem hääli saab Kure tänav. Rääkisin talle augu pähe ja ta ostiski Kiili koolile puldid. Sai aru, et koolile on seda vaja. Nutitelefone siis veel ei olnud ja ilmselt ka internetti mitte.

Tegin puldiga tunnikontrolle ka. Kohe olid tulemused näha. Ühel õpilasel läksid pooled vastused valesti, järelikult sai kahe. Aga ma ei jõudnud veel seda välja öeldagi, kui ta tuli minu juurde ja ütles, et sai kõigist oma vigadest aru ja tahab puldiga uuesti teha. Ma ütlesin, et tule suure vahetunni ajal, teeme tunnikontrolli teist varianti ja lase käia. Tegi veatult ära ja ma panin talle päevikusse ainult viie. Ega mul olnud seda kahte vaja, mul oli tähtis, et ta oskab.

Kas matemaatika on tõesti lihtne aine?

Minu arvates on. Aga see oleneb päris palju õpetajast. Kuidas häid õpetajaid juurde saaks, mina ei tea. Mõned noored oskavad väga hästi matemaatikat. Kui oleme koos olümpiaadiülesandeid vaadanud, leiavad noored esimesena lahenduse. Aga tundi ei oska nad anda, tee, mis tahad. Pinnivad ühte õpilast pikalt tahvli ees ja teised teevad selja taga lollusi. Väga kahju!
Eks algus ongi raske. Mu esimene töökoht oli Maardus. Sealt tuli mulle ka nüüd teenetemärgi puhul tervitus. Kõige halvem õpetaja ma siis ilmselt seal ei olnud. Aga nägin Maardus väga palju vaeva, sest ei osanud matemaatikat! Teinekord lahendasin poole ööni ise ülesandeid, mida pidin õpilastele järgmisel päeval õpetama. Esimesed aastad olid sellised, et õpetaja ise õppis kõigepealt asja selgeks. Tihti läksin alles vastu hommikut magama, sest ei saa ju tundi minna, kui ise ei oska. Nüüd näen vastupidist pilti – matemaatikat oskavad noored õpetajad hästi, aga lapsi tööle panna ei oska.

Te olete väga paljudes koolides õpetanud.

Rahutu hing olen, sellepärast! Ma ei ole üheski koolis niikaua olnud kui nüüd viimases otsas Gustav Adolfi gümnaasiumis. Ma ei tea, milles asi. Vist hakkan laisaks jääma.

Esimene töökoht oli mul Maardu keskkoolis. Ise leidsin selle kooli. Tahtsin, et oleks Tallinna lähedal, sest mu naine õppis pedagoogilises instituudis. Helistasin Maardusse, direktor kutsus vestlusele ja mind võeti kohe tööle. Sain toakese ka koolimaja ärklikorrusel. Pärast anti tuba päris elumaja ühiskorterisse.

Siis läksin parematele jahimaadele Põlvasse. Olin Värskas õpetajate täienduskursustel ja sattusin Põlva kooli direktori Paul Lehestikuga juttu ajama. Rääkisime ja rääkisime, kuni ta küsis, kas ma ei taha tulla neile õppealajuhatajaks. Einoh, misjaoks ma peaksin tulema? – Aga ma annan sulle korraliku korteri, palka saad ka natuke rohkem. Rääkis mulle augu pähe. Naine oli mul juba instituudi lõpetanud ja sai Põlva lasteaias tööd. Toredasti elasime seal.

Aga siis jäid abikaasa vanemad vanaks ja pidime neile lähemale, Pärnumaale elama minema. Siis töötasin Pärnus internaatkoolis.

Paliveresse sattusin nii, et läksin Haapsalu haridusosakonda küsima, kas matemaatika-füüsikaõpetajat on vaja. Ei olnud, aga Palivere eriinternaatkoolile oli vaja direktorit. Niimoodi ma siis hüppasingi pea ees tundmatu kohas vette. Seal õpetasin ma lastele füüsikat ka, ehkki seda neilt ei nõutud – tegemist oli erivajadustega lastega. Aga tahtsin nendele ikka tunde ka anda ja nii õpetasingi füüsikat ja veendusin jälle kord, et kõiki lapsi saab õpetada niimoodi, et õppimine neile mõnu pakub ja seejuures nad arenevad ka.

Kiili koolis meeldis mulle väga, aga tulin sealt ära, kuna kodust kooli sõita oli tõeliselt ohtlik. Sõitsin iga päeva Kiili Lasnamäelt ja Tartu maantee oli hommikuti alati autosid tihedalt täis. Ühel hommikul sõitsin jälle kooli poole ja minu auto ette tekkis väike tühi teelõik. Ja kohe püüdis üks Tartu poolt tulev auto seda möödasõiduks ära kasutada. Ta sõitis Tartu poolt tulevast autode tihedast reast välja ja arvas, et saab minu eest läbi lipsates teistest mööda. Aga keegi teda vahele ei lasknud ja nii tuli ta otse minu suunas. Vaatasin, et sõidab täitsa otse mulle, ja keerasin viimasel hetkel eest ära põllule. Surma maik oli suus. Ta oleks mu täitsa sodiks sõitnud. Siis tuli mulle meelde, et Gustav Adolfi gümnaasium oli mind kunagi õpetajaks kutsunud. Helistasin ja küsisin, kas neil on mind veel vaja.

Kas mõnda muud tööd olete ka teinud?

Ma palga pärast õpetajaametit ei ole valinud, rohkem sellepärast, et ikkagi nagu meeldib see amet. Aga päris truu ma ka ei ole olnud. Kaks aastat töötasin maksuametis. Seal oli palk märksa kõrgem, aga see töö ei pakkunud mulle üldse pinget. Kõige hullem oli see, et lähed õhtul kell viis koju ja mitte midagi ei ole teha. Siis mõtlesin maksuametist mingit tööd koju kaasa võtta. Sellest mõttest ei saanud keegi aru, öeldi, et järgmisel päeval saab töö juures ka tööd teha. Olin nõus, aga kodus läks ikka väga igavaks.

Siis hakkasin otsima, kus koolis mu tütar inglise keeles korraliku põhja alla saaks. Läksin 21. kooli küsima. Sealt öeldi, et neil on vaba koht lapse jaoks olemas, aga ma ise võiksin samuti nende kooli tulla – matemaatikat õpetama. Jätsin maksuameti kohe sinnapaika ja läksin 21. kooli.

Kumb on parem, kas maa- või linnakool?

Igal koolil on oma eripära. Tegelikult on ka kõik aastakümned olnud väga erinevad: ma olen töötanud nõukogude aja koolidest alustades ja iseseisva Eesti koolidega lõpetades. Koolid on väga erinevad. Tuleb lihtsalt harjuda sellega, kuidas kuskil on. Võtta seda, mis meeldib, ja mis ei meeldi, seda ignoreerida või natuke ümber teha. Ma ei ütleks ühegi kooli kohta, et seal ei saa õpetada. Igas koolis saab!

Aga väikses koolis on lapsed ja õpetajad kaaslaste suhtes natuke osavõtlikumad. Seal on rohkem ühe pere tunnet. Suures majas on hea, kui tänaval kõik oma kooli õpetajadki ära tunned, õpilasi nagunii kõiki ei tea. Mulle on isegi öeldud, et Agu, sa oled uhkeks läinud, sest ma pole märgaud kolleegi tervitada. Aga vabandust, ma ei tunnegi kõiki tänaval ära. Õpilasi ka ei tunne. Mina olen kogu aeg üks ja seesama habemik ja endised õpilased tunnevad minu ikka ära, aga nad ise on väga palju muutunud. Tuleb vastu, ütleb: „Tere, õpetaja!” No ole hea ja räägi, millal ma sind õpetasin!

Aga ega see ka õpetajat sega, kui kool on suur. Oma klasside õpilastest kujuneb ikka sõbralik pere.

Õpetajaamet on tore!