Vanemuine toob lavale „Fausti”
Lavastaja Hendrik Toompere „Fausti” proovis. Foto: Heikki Leis
Johann Wolfgang von Goethe filosoofilisel romaanil „Faust” on maailmakirjanduses palju sugulashingi. Lugu noormehest, kes müüs oma hinge kuradile, on läbi sajandite andnud ainest nii nimekatele kirjanikele, heliloojatele, luuletajatele kui ka filmitegijatele, Beethovenist Frank Zappani ning Baudelaire’ist Pratchettini. Vanemuise teatris toob Fausti vaatajate ette lavastaja Hendrik Toompere, kes kirjeldab oma vaatenurka Goethe teosele järgmiselt.
FAUST JA TEMA LOTOVÕIT
Püsitu maailm. Pidevalt veiklevad pildid, uued teemad, uued maailmad, hetke kordumatus, puuvari on koduks, juhuslik suhe kui perekond … kujutluspiltide virvarr. Kõik see ongi leping kuradiga, kes pakub meile iga järgneva hetkega unustuse. Kirglik, kuid külm ja jäätund. See tundub esimesel hetkel erutav. Selles on mastaapi. See on nagu lotovõit vaesuses virelejale.
See on see, kui inimesele, kes on kaotanud usu keskendumisse ja pühendumisse, näidatakse irvakil ukse vahelt maailma, milleni ta oma valikute tõttu iialgi ei jõuaks. Maailma, mis annab end kätte kohe, ja kõik. Maailma, mis pole sulle ette nähtud ega välja teenitud. Välja teenitud selles mõttes, et puudub igasugune kontroll selle maailma üle. Ja see liigub edasi ja inimesel on vajadus seda pöörist vaid suurendada, et kõik pöörleks ja liiguks ja vilguks ta ümber, sest siis tekib tunne, et ta ongi selle maailma osa ja omanik. Kui see peatub, on kõik korraga kohal, ja nii see võikski jääda. Fausti surm näib füüsilisena, kuid tegelikult on see vaimse ärkamise hetk. Võtabki jalust nõrgaks.