Keelekaste: Käänded ja kimbatused

Priit Põhjala.

Estofiilist tõlkija Jean-Pierre Minaudier kirjeldab oma raamatus „Grammatika ülistus”, mis on muuseas üks tõeline väike pärl, keeleõppija kimbatust seoses eesti käänetega: „Kui välismaalane hakkab õppima eesti keelt (ja eriti selle käänamist), tekib vahetevahel veider mulje, et ollakse jõudnud Kaljumäestikku või Paapuasse ning et kusagil varitseb „keegi”, kes ei taha, et võõramaalane temast aru saaks, ning kasutab selle eesmärgi saavutamiseks kõige julmemaid piinamisvahendeid, nagu näiteks: „juhe / juHTMe (!) / juhet”; „pidu / PEO (!!) / pidu / pittu”; „soo / sood / sood / SOHU” (!!!) jne, jne.”

Vältevahelduse ja infinitiivi kahe vormi kõrval ongi just meie neliteist käänet need, mis võõramaalasest keeleõppijal pea valutama ja kopsu üle maksa ajavad. Teoorias veel, aga praktikas … praktikas valmistab käänamine raskusi neilegi, kes kõnelevad eesti keelt emakeelena.

Ainsuse nimetavaga, käändsõnade nii-öelda põhivormiga enamasti probleeme ei teki. Sealt edasi läheb paljude sõnadega keeruliseks. Kas ainsuse omastav on „põigu” või „põigi”? Kas mitmuse omastav on „pastelde” või „pastlate”? Kas ainsuse osastav on „saarmast” või „saarmat”? Kas mitmuse osastav on „vesi” või „veesid”? Kas „lukku” või „loosse”, „mõisate” või „mõisade”? Ja kuidas on näiteks ainsuse sisseütlev sõnast „susi”? Ütleme kohe ära ka, et esimeses neljas küsimuses on õiged esimesed variandid, „lukku/loosse” ja „mõisate/mõisade” on võrdsed rööpvormid ning „susi” ainsuse sisseütlevas on „sutte” või „soesse”.

Kuid naljakal kombel – selle peale nagu ei tulekski – jäädakse mõne sõna puhul jänni ka selle justkui kõige lihtsama, ainsuse nimetavaga. Olgu peale, et keegi ütleb „enne pudru ja alles siis kohvi, sa oled ju nii kõhna”; see ei ole päriselt jänn, vaid lihtsalt ladnas kõnekeeles jutt, sest tegelikult ütleja ju teab, et õiged nominatiivid on „puder” ja „kohv” ja „kõhn”.

Seda teatakse ka, et laev sõidab täie „vaardiga”, edeneb „jõudsalt”. Aga mis tal siis sees on? Nojah, hea hoog. Aga veel – „jõudus vaart”. Teatakse sedagi, et terad tuleb eristada „sõkaldest”. Aga üks on … ei, mitte „sõgel”, nagu Endel Sõgel, vaid hoopis „sõkal”. Seevastu „viglast” saab ainsuse nimetavas just „vigel”, mitte „vikal” (iseasi, kes seda murdelist arhaismi üldse enam pruugib). Ja „vakladest” saab „vagel” ning „kupladest” – „kubel”.

Üksjagu on selliseid sõnu, mida me kasutame enamasti ainult mitmuses, ainsuse nimetav on harv nagu valge vares. Tuleb ette, et meenutame „omakseid”, pühime „riismeid” ja peame „talguid”, aga tõepoolest, kui tihti sa ikka ütled „omas” või „riise” või „talgu”? „Juustega” niisamuti – mitmuses teeme nendega igasugu asju, peseme ja kammime ja … Aga ainsusele üle minnes ütleme hoopis „(juukse)karv”, „juus” kõlab vaata et poeetilise pepslusena.

Kuidas aga on „härraste” ainsuse nimetav? „Härrane”? „Härras”, nagu liitsõnus „härrasmees” ja „härrasrahvas”? Ei, esimene on rohkem omadussõna (à la „piimane”), teine tähendab tundlikku, haledat. Tegelikult on „härrased” mitmussõna, millel ainsus sootuks puudub. Ka asesõnadel „enese” ja „mõlema” pole ainsuse nimetavat, ei saa öelda „enes” või „mõlem”; „enesel” puudub lisaks mitmuse nimetav vorm.

Aga tulles nüüd tagasi eesti käänete arvu, selle hirmuäratava neljateistkümne juurde: võõrkeeleõpetuse asjatundja Tuuli Oder on soovitanud üht tõhusat nippi. Välismaalasest keeleõppijale ei tasu seda arvu, neljateistkümmet väga rõhutadagi. „Kuni nad teavad, kui kohutavalt palju käändeid eesti keeles on, jääbki meie kaunis emakeel neile raskeks ja omandamata.” Õpetajad usuvad, et teoreetilisest teadmisest tõuseb õppijale tulu, ent tegelikult see jahutab tema indu. Pealegi, „kui paljud eestlased teavad, mitu käänet eesti keeles on, ja kui paljud oskavad neid eesti keeles üles lugeda”?

Kui pelutavat fakti (neliteist käänet!) keeleõppija eest aga salajas hoida ei õnnestu, siis võib teda trööstida edasiste õõvastavate arvudega: olgu meil pealegi neliteist käänet, näiteks soome keeles on neid viisteist, ungari keeles üle kahekümne ja Kagu-Dagestani tabassaraani keeles lausa nelikümmend kuus!!!