Ajaloo- ja ühiskonnaõpetus kui ühendaja ja identiteedi looja
Mailis Reps.
Riigikogu kultuurikomisjonis arutati äsja ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse probleeme – mõttevahetus andis tunnistust sellest, et ilmselt on tarvis avalikku debatti õppe- ja ainekavade üle. Ajalooõpetuse üks eesmärke ja funktsioone on teadupärast ühiskonna ühendamine ning kodanikuidentiteedi loomine.
Ajaloo õppimist peetakse vajalikuks inimese maailmapildi kujundajana. Mõistetavalt ongi igal õppeainel oma roll elukeskkonna kirjeldamiseks. On vaja nii matemaatikat, loodusõpetust, keeli kui ka teadmisi meie sotsiaalsest keskkonnast ja selle kujunemisloost.
Ajalugu ei vahenda pelgalt mineviku kogemust, vaid määrab ka väikerahvaste eneseteadvust ja jätkusuutlikkust. Arusaadavalt ei ole ühesugused Eesti, Soome või Rootsi koolide ajalookäsitlused. Lennart Meri küsimused meie kuuluvuse kohta on jätkuvalt aktuaalsed: kes me oleme, kust tuleme ja kuhu läheme. Kõigil on oma arengulugu, mis ühendab rahvast sidusaks ühiskonnaks.
Ka tänapäeva noorel pole võimalik ühiskonda sotsialiseeruda ajalugu tundmata. Ajaloost on vaja õppida, vältimaks kunagi tehtud vigu. Kindlasti poleks oma sajandat sünnipäeva tähistav Eesti, mis kuulub Euroopa Liitu ja NATO-sse, selline, kui poleks õpitud 1934. või 1940. aasta kogemustest.
Innustus, loovus ja inspiratsioon
Valikute tegemine ajaloo õpetamise sisus on keeruline ainuüksi mõiste- ja faktitiheduse tõttu. Kõike ei jõua ja nii on vaja leida kõige olulisem, mida on meie sotsiaal-kultuurilises keskkonnas tarvis teada.
Siinkohal on kohane viidata Heikki Haljasoru eelmisel aastal kaitstud doktoritööle, mis käsitleb meie koolide ajalooõpetuse ajalugu aastatel 1874–2016. Autor kirjutab oma doktoritöö sissejuhatuses: „Kui koolis ajalugu enam ei õpetataks, siis oleks innustuse saamine Euroopa kultuurilisest, religioossest ja humanistlikust pärandist oluliselt raskendatud. Kõikide ühiskondade ja indiviidide seisukohalt on ajaloost õppimisel otsene seos loovuse, innovatsiooni ja inspiratsiooniga.”
Tegu on väärt teadustööga, milles on printsiibid ajaloo õppesisu valikuks kenasti välja toodud. Eriti oluliseks pean ajaloo ja teiste õppeainete lõimingut, mis aitab säästa nii õppijate aega kui ka suurendab seoste mõistmist eri teadmusvaldkondade vahel.
Ajalooõpetus on avaram konfliktide kirjeldusest
Nõukogude perioodil käsitleti ajalugu tollase ideoloogia kohaselt kui klassivõitluse ja sõdade ajalugu. Kindlasti ei saa mööda suurtest konfliktidest, mis eri aegadel ja põhjustel toimunud, kuid vaja on teada ja mõista avaramat konteksti.
Inimeste eluviis on ju aegade jooksul suuresti muutunud. Huvitav on jälgida, kuidas leiutised ja tehnoloogia areng muutsid inimeste elu omas ajas ja muudavad seda praegugi. Olen sirvinud meie ajalooõpikuid ja mõnest ongi juba leida infot igapäevaelu kohta. Huvitav on ju teada, et pastapliiatsit kasutame aastast 1938 ja internet hakkas üleilmselt tööle alles septembris 1984.
Ajalugu peab sisaldama kultuurilugu kõige laiemas mõttes. Igal inimtegevuse valdkonnal on oma lugu. On muusika- ja kunstiajalugu, aga on ka tehnilise kultuuri ajalugu. Omaette valdkond on kooliajalugu, mida meil on põhjalikult uuritud: Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi kogud on kättesaadavad nii üliõpilastele kui ka pedagoogika uurijatele. Nimetatud muuseumis on võimalik külastada näiteks 19. sajandi koolitundi, kus muuhulgas saab proovida hanesulega kirjutamist.
Koos ja kõrvuti
Eestis on ajalootundide kõrval pikka aega olnud ühiskonnaõpetus, mõnes teises riigis käsitletakse neid ühendatud õppeainena. Olen seda meelt, et ühiskonnaõpetus võiks meil olla senisest isegi praktilisema suunitlusega. Noorel inimesel on vaja teada, kuidas meie riik toimib, millised on seadused, missugused on kodanike ja mittekodanike õiguste ning kohustuste erinevused. Samas on tarvis osata ka igapäevaelu probleemidega toime tulla: kuidas tulumaksu arvutada, eelarvet kujundada ja teada, miks ja millal oleks põhjust tarbijakaitsesse pöörduda.
Ajaloo- ja ühiskonnaõpetusel on suur potentsiaal ühiskonda ühendada, arvestades eriti Eesti ühiskonna demograafilist eripära. Noortel on oluline teada murrangulisi ajaloosündmusi, tunda väljapaistvaid kultuuritegelasi ning mõista, miks on tarvis aktiivselt osaleda elukestvas õppes, tööelus ja kodanikuühiskonnas.