Ajaloo-olümpiaadist olümpiaadiaastal

Käesoleva artikli autorid Ivo Maripuu (EAÜS-i volikogu liige) ja Madis Somelar (EAÜS-i juhatuse esimees) on ajalooõpetajad, pikaaegsed ajaloo riigieksami tööde hindajad ning ajaloo-olümpiaadi tööde koostajad ja hindajad.

Tänavu toimus ajaloo-olümpiaadi piirkonnavoor 10. veebruaril ja lõppvoor on 24. märtsil. Illustratsioon: TÜ teaduskool

24. märtsil, kui Eesti Vabariigi teise sajandi algusest möödub üks kuu, toimub Tartus juba 26. üleriigiline ajaloo-olümpiaadi lõppvoor. Pea 55 põhikooli III kooliastme (8.–9. klassi) ning 90 gümnaasiumiastme (10.–12. klassi) õpilast, koolide ajalootundjate paremik, hakkab välja selgitama, kes on parimatest parimad.

1966. aastast toimuv ajaloo-olümpiaad on üks kolmest olümpiaadist, mida korraldab õpetajate aineühendus (Eesti muusikaõpetajate liit ja Eesti muusikaakadeemia korraldavad muusikaolümpiaadi). Lisaks nimetatud olümpiaadile korraldab Eesti ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate selts (edaspidi EAÜS) üle aasta ka ühiskonnaõpetuse olümpiaadi (seda aastast 2009). Nii ajaloo- kui ka ühiskonnaõpetuse olümpiaadi riikliku vooru korraldamisel on partneriks Tartu ülikool, läbiviimist rahastab haridus- ja teadusministeerium. Väärib esiletõstmist, et nii olümpiaadi metoodiline arendustöö kui ka olümpiaaditööde (ning ka sobiliku õppematerjali väljaselgitamine ja valimine) koostamine on suuresti seltsi liikmete panus. Kõik teised olümpiaadid sünnivad Tartu ülikooli teaduskooli kulu ja kirjadega.

Ajaloo-olümpiaadil on veel üks erinevus, mis eristab meid teistest ja ilmselt ka muusikaõpetusest. Ajaloo-olümpiaadiks valmistujale on ette antud konkreetne teema ja konkreetsed materjalid. Siinkohal on selts püüdnud olla n-ö tähelepanutõmbaja ajaloo suursündmustele ja võtnud endale teatud ajaloosündmuste või epohhide populariseerija rolli. Näiteks möödus 2017. aastal 500 aastat reformatsiooni algusest Saksamaal, mistõttu on nii põhikooli- kui ka gümnaasiumiastme üks teemadest seotud reformatsiooniga, Esimesest maailmasõjast ja Eesti omariikluse rajamisest täitus aga sada aastat, mistõttu on teemadeks ka I maailmasõda ja selle pärand ning Eesti 1917–1945. Taoline teadlik rõhuasetus aitab õpetajaid ning õpilasi üle Eesti liita ning soodustab koostööd mäluasutustega, kes samuti panustavad ajaloo populariseerimisse ja Eesti rahva ajaloomälu kujundamisesse. Näiteks soovitavad nii mõnedki aineõpetajad olümpiaadile minevatel õpilastel osaleda muuseumitundides või -loengutes teemadel, mis toetavad olümpiaadiks valmistumist.

Akadeemiliste teadmiste austajatel on tänapäeva Eestis põhjust muretseda. Leidub ju haridusmaastikul ja ühiskonnas neid, kes arvavad, et emakeele küpsuseksamil ei peaks õigekirja üleliia tähtsustama. Pingutust eeldava matemaatikaeksami tulemusi jälgitakse ühiskonnas pingsalt ning ajalugu on juba neli aastat tagasi riigieksamite hulgast kadunud. Kuulda on olnud ka plaanist, et põhikooli lõpueksameid tabab gümnaasiumi riigieksamite saatus: emakeel, matemaatika, võõrkeel ja kõik. Meil on kombeks teistest Euroopa maadest eeskuju võtta. Aga Euroopas võib leida ka maid, kus ajalugu ei ole enam omaette õppeaine, vaid sotsiaalainete osa. Faktidega ei ole ajalooõpetuses kombeks liialdada ja paljude meelest on üldse aeg loobuda ainete kaupa õpetamisest. Ainete integratsioon on küll oluline, samuti õppekava üldosas toodud üldpädevusteni jõudmine, kuid tänapäeva maailmas, kus infoga manipuleerimine on igapäevane, arvamus on jõulisem ning tähtsam kui oskus enda seisukohta adekvaatselt põhjendada, vajame ka oskusi, mida kujundatakse ajalooõppes: kriitiline mõtlemine, analüüsioskus, oskus teha tööd allikatega jne.

Tahtes oma ainele truuks jääda, tulevad vägisi meelde paar lauset „Viimse reliikvia” alguskaadritest: „Just nüüd peame oleme meie see kõige tugevam ja õigem usukants siin riigis. Ja meie hool ei tohi mitte raugeda.” Loomulikult kõlab liiga pateetiliselt, aga midagi selles siiski on. Kümme aastat tagasi olid seoses riigieksamitega üleval sellised probleemid nagu teadmiste ja hindamise võrreldavus ning eri osaoskuste õpetamine ja väärtustamine. Riigieksamitöödega said õpilased kogemuse suuremahuliste töödega tegelemiseks ja hindajad kogemusi nendesamade mahukate tööde parandamiseks. Neid kogemusi võib vaja minna. Riigieksamite hindamine andis võimaluse kümnete aineõpetajate iga-aastasteks töisteks kontaktideks. Ka selle vajalikkuses ei kahtle keegi. Paljugi sellest tasemest, kuhu riigieksamitöid koostades, kirjutades ja hinnates jõuti, on juba langemas. Seda näitas selgelt ka 2016. aastal toimunud 25. üleriigilisel ajaloo-olümpiaadil osalenud õpilaste arutlusoskus. Vaevaga saavutatu võib hoopis kaduda, kui teadmiste kontrolli senise vormi peaks asendama valikvastustega testid, mida (kahtlemata objektiivselt) hindab arvuti. Riigieksamite rongilt on meid vähemalt seekord maha tõstetud, aga olümpiaad on alles ja selle vorm on meie endi valida. Seni, kuni me seda ise korraldame.

Eelnev on üks osa põhjustest, miks EAÜS on olümpiaadi korraldamist teadlikult ja kiivalt endale hoidnud. Sellega on nagu väikese vallaga haldusreformi eelses Eesti riigis: selle pidamine on tülikas ja kulukas, aga ta on oma. Omamine toob aga kaasa ka vastutuse. Nagu öeldud, rahastab olümpiaadi korraldamist haridus- ja teadusministeerium. Olümpiaadi arendustegevus ja läbiviimise koordineerimine on aga seltsi enda kanda. Kõige suurem väljakutse on praegu eelkõige olümpiaaditööde ainedidaktiline ülesehitus ja küsimuste kvaliteet ning põhjalike hindamisjuhendite koostamine. Lisaks üleriigilisele olümpiaadile toimus 10. veebruaril piirkondlik ajaloo-olümpiaad kõigis maakondades. Mitmes suuremas linnas ja koolis toimus jaanuaris ka olümpiaadi koolivoor. Ajaloo riigieksamitööde hindamisele eelnes hindamise ühtlustamine, ühised arutelud rõhuasetuste ja n-ö punktivääriliste vastuste välja selgitamise osas. Praegu ei ole seda piirkonna tasandil kahjuks võimalik teha, mis omakorda survestab olümpiaaditööde koostajaid eelistama väga konkreetsete vastustega küsimusi. Viimane viib meid aga kaugemale ideaalist ajalooõppes, kuhu soovime jõuda. Usume, et head tulemust on võimalik siiski saavutada, lihtsalt ressursside nappus kimbutab ka meid. Kuna riiklikku motivatsioonisüsteemi, mis ergutaks õpetajat püüdlema oma metoodilise repertuaari rikastamise ja täiendamise poole, enam ei ole, peamegi seltsi sees leidma võimalusi oma liikmeid aktiviseerida ning läbimõeldult suunama seltsi liikmete enesetäiendust ja -arengut. Näiteks käsitlesime ajalooõpetuse ja ülesannete koostamise metoodikat nii 2015. aasta Harjumaa suvekoolis Tallinna ülikooli didaktiku Mare Oja kui ka 2016. aastal Viljandimaal ja 2017. aastal Jõgevamaal Hollandi ajaloodidaktiku Ineke Veldhuis-Meesteri juhendamisel. Saadud kogemusi oleme ka ellu rakendanud. Näiteks on arutluse kirjutamine 2016. aastast taas üleriigilise ajaloo-olümpiaadi osa, ja seda juba 8. klassist.

EAÜS-i liikmetena on meil hea meel, et meie kodanikualgatusel põhinev õpetajate aineühendus suudab heade partneritega koostöös aidata kaasa Eesti ja maailma ajaloo populariseerimisele ning metoodilise repertuaari suurenemisele ajalooõppes toetamaks tänapäeva maailmas vajaminevate oskuste kujunemist.

Olümpiaadil ja riigieksamil on sarnasusi.

• Mõlemad on mahukad ja nõuavad pikaajalist keskendumist ühele tööle.
• Mõlemad on mõeldud just sellest ainest huvitatud õpilastele ja annavad neile võimaluse end proovile panna.
• Mõlemas töös leidub eri tüüpi ülesandeid. Faktiküsimuste kõrval on olümpiaadi lõppvoorus vaja kirjutada ka arutlus, nagu riigieksamilgi oli.
• Mõlemad on koostanud tegevõpetajad, kes tunnevad olukorda koolis ja tõstavad ülesandeid koostades oma professionaalset taset.

Välise sarnasuse juures on olümpiaadi ja riigieksami vahel ka mitmeid erinevusi.

• Olümpiaaditöös on vähem lahtisi küsimusi, ühesuguse hinnatavuse huvides on parem, kui võimalike õigete vastuste hulk ei oleks liiga suur.
• Riigieksami töös küsisime sageli õpilase arvamust millegi kohta ja selle põhjendamist, olümpiaaditöös ei ole see päris omal kohal, kuna seda on raskem objektiivselt hinnata.
• Olümpiaaditöös ei ole tavaliselt pikki allikatekste.
• Riigieksami said valida kõik soovijad, olümpiaadile saadab õpetaja üldjuhul piiratud arvu soovijaid.
• Riigieksamile võis minna ka nõrk õpilane saama ühte punkti, et eksam sooritatud saaks, olümpiaadile selliseid õpilasi tavaliselt ei satu (erinevus on osa piirkonna koolivoorude puhul).
• Olümpiaadi teema on tavaliselt kitsam kui riigieksami materjali ulatus.
• Riigieksam toetub õppekirjandusele, olümpiaad suurel määral õpikuvälisele materjalile (erandiks on jällegi mõne piirkonna koolivoorud).
• Olümpiaaditööd võistlevad omavahel: järjestust on parem teha, kui osa küsimusi jääbki vastamata. Riigieksami kirjutamise juures ei ole paremusjärjekord oluline, seega võivad küsimused olla ettearvatavamad.

Olümpiaad ajaloohuvilisele – see on nagu olümpiamängud sportlasele. Pingsale ja pikaajalisele treeningule järgneb lühiajaline pingutus ja siis tõusevad parimad pjedestaalile. Teised annavad neile au ja jäävad ootama uut võimalust, lohutades end mõttega, et tähtis polnud mitte võit, vaid osavõtt.