Ajarännak – kaasahaarav ning sõltuvust tekitav aktiivõppemeetod

Tallinna reaalkoolis müüsid lehepoisid (6. klassi noormehed) ajarännaku päeval 5 sendi eest Reaali Päevalehte, kus kirjutati nii eesti skautluse rajajast Anton Õunapuust, maadluse suurmeistrist Georg Lurchist kui kirjanik A.H. Tammsaare plaanist kirjutada romaan. Foto: Tallinna reaalkool

Esimese maailmasõja järel sai Euroopa uue näo, impeeriumid lagunesid ning loodi rahvusriigid: Eesti, Soome, Läti ja Leedu vabariik nende hulgas. Sada aastat hiljem meenutasime, uurisime ning elasime Eesti Vabariigi sünnihetke taas läbi – 7. veebruaril 2018 rännati üle Eesti 24. veebruari 1918. Rännakul osales 8300 rändurit enam kui 50 koolist ja viiest muuseumist.

Ajarännak oli Eesti ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seltsi ning Eesti Rahva Muusemi eesvedamisel tehtud kingitus Eesti vabariigile tema sajandal sünnipäeval. Rahvusvahelise ajarännakute organisatsiooni Bridging Ages tiiva all lõime Eesti, Soome, Läti ja Leedu koostööprojekti Heritage Bridge, mille eesmärk oli koos ja väärikalt tähistada meie riikide 100. sünnipäeva. Iga riik tegi seda pisut omal moel ning Eesti ettevõtmine oli neist suurim. Bridging Ages peab meie ajarännakut omalaadseks maailmarekordiks.

Tutvustan selles artiklis lähemalt ajarännaku olemust, et julgustada seda aktiivõppemeetodi  rohkem ja laiemalt kasutama – ajarännaku eesvedaja ei pea olema ajalooõpetaja, vaid tegevuse koordineerija võib olla mis tahes aine õpetaja, kes soovib meetodiga kaasnevaid eesmärke saavutada.

Ajarännaku meetodi (Time Travel) mõtles 20. sajandi kaheksakümnendatel Rootsis Kalmari muuseumis (Kalmar läns museum) välja arheoloog Ebbe Westergren. Nagu paljud suured teod, sündis ka see meetod isiklikust vajadusest: Kalmar on väga põneva ajalooga paik (muinasaeg Ölandil, Kalmari unioon, Teise maailmasõja järel varjupaik paljudele sõjapõgenikele jne), kuid lapsevanem Ebbele tundus, et kool ei kasuta kohalikku  kultuuripärandit piisavalt ning laste jaoks oli ajalugu õppe­ainena igav. Nii sündiski ajarännaku meetod. Aja jooksul arenes sellest midagi rohkemat kui vahend ajaloo õppimiseks ning mõtestamiseks: selle meetodi abil saab luua seoseid kõigi õppeainete vahel, leida lahendusi tänapäeva ühiskonda vaevavatele probleemidele (õppides ajaloo kogemusest), mõista üksikisiku rolli ühiskonnas, tunnetada maailma tervikuna.

Mis on ajarännak?

Rännakul osalejad viiakse konkreetsesse aega ja kohta (võimalik, et ka konkreetsete inimeste juurde) ning elatakse sündmus / hetk ajaloos võimalikult täpselt uuesti läbi. Tegemist ei pea olema mingi suure ja „ülla” sündmusega, vaid nii-võis-juhtuda-variandiga. Mina eelistangi tavaliste inimeste lugusid. Selle meetodi rakendamise juures ei ole pealtvaatajaid, kõik on osalised. Igal ränduril on läbimõeldud roll, aga nagu elus ikka, ei tea me, kuidas kõik täpselt kulgeb. Täpsemalt teavad seda ainult peaosatäitjad.

Oluline on, et ajarännak oleks jõukohane igale õpilasele. Nii ettevalmistavas osas kui ka rännaku ajal saame anda õpilastele diferentseeritud ülesandeid vastavalt nende võimetele ja huvidele ning panna ennast proovile uues olukorras, sama kehtib ka täiskasvanud osalejate kohta.

Ajarännak võimaldab kasutada kõiki meeli ning õppida tegevuse kaudu. Kindlasti ei ole tegemist stiilipeo või vahva vaadendiga, vaid tehakse tihedat koostööd mäluasutustega – muuseumide, arhiivide, raamatukogudega – ja pärimuse kandjatega ehk elavate ajalooallikatega. Seega on lähenemine rangelt teaduspõhine.

Kuidas ajarännakut teha?

Ideaalses olukorras sünnib ajarännak kooli, mäluasutuste ja kohaliku kogukonna tihedas koostöös. Soovitan lähtuda nn lähemalt kaugemale printsiibist ehk märgata kohapealset pärimust ning ajalugu ja alles seejärel siirduda laia maailma.

Ajarännak koosneb seitsmest sammust

• Ajarännaku idee ning sobiva paiga leidmine.
• Materjali kogumine näiteks muuseumis, arhiivis, kohaliku kogukonna juures.
• Stsenaariumi kirjutamine ning mõtlemine, kuidas toimumispaika kõige sihipärasemalt kasutada.
• Töökoosolekud eri osapoolte vahel.
• Õpilaste mitmekülgne ettevalmistamine koostöös aineõpetajatega, koostööpunkte on võimalik leida kõigi ainetega.
• Ajarännak.
• Tagasiside.

EAÜS-i ja ERM-i ajarännaku eesmärk oli suunduda 24. veebruarisse 1918 ning lisaks ajaloolise hetke taastamisele ja ajaloost teadlikkuse tõstmisele tahtsime panna õpilased mõtlema selle üle, mida vabadus ja iseseisvus meile täna tähendavad.

Ettevalmistused algasid 2016. aasta suvel. EAÜS-i ja ERM-i koostöös lepiti kokku ajarännaku toimumise aeg ning koolituste kava. 2016.–2017. a toimus neli üle-eestilist koolitust, samuti käisin mitmes koolis (näiteks Kadrina keskkoolis, Vändra gümnaasiumis) inimesi nõustamas. Esimesel koolitusel tutvustasin ajarännaku meetodit ning koostöös Tallinna linnamuuseumi, Eesti ajaloomuuseumi, okupatsioonide muuseumi ning Niguliste kunstimuuseumiga rändasime ajas keskaegsesse kooli, täpsemalt aastasse 1517. See koolitus andis õpetajatele teoreetilise ja praktilise aluse ning ettekujutuse, millelt nad hiljem oma ajarännakut üles ehitades lähtusid.

Teisel koolitusel tutvustasin ajarännaku stsenaariumi kirjutamise reegleid ning koostöös õpetajatega kirjutasime valmis näidisstsenaariumi, mida mitmed koolid 7. veebruaril rakendasid, loomulikult kohapealset eripära arvestades. Osa koolituse läbinud õpetajatest võttis eeskujuks näidisstsenaariumi läbivad jooned ning ideed (vabaduse tähendus praegu, erinevad maailmavaatelised seisukohad) ja kirjutasid päris oma stsenaariumi. Mitmes koolis põhines stsenaarium õpilase uurimistööl või kooli ajalugu käsitlevatel teostel (näiteks Tallinna reaalkool kasutas vilistlase Märt Karmo raamatut „Must-kuldne müts me peas …”). Valmistas rõõmu, et kasutati muuseumide, kohalike raamatukogude ja koduloouurijate abi. Ajarännak ühendas kohalikku kogukonda, pani rääkima ja arutama kohaliku pärimuse ning ajaloo üle, suunas vaatama tulevikku.

Kolmandal koolitusel esinesid külalislektorid, kes avasid 1918. aasta poliitilist mitmekesisust Eestis ja Venemaal. Samuti saime põhjaliku ülevaate moest 1918. aastal, ja seda kõrgmoest talutareni. Tutvusime ka tollase koolieluga.

Kuulates tekkisid huvitavad paralleelid ning küsimused seoses poliitilise olukorraga praegu. Mõistsime, et suudame end päris hästi panna 20. sajandi alguse naise (või mehe) olukorda ning et Eesti kool 1918 oli oma uuendusliku õpikäsituse ning põhimõtetega tänapäeva maailma igati sobiv ehk siis areng kulgeb spiraali mööda.

Neljas koolitus toimus koostöös Eesti vabaõhumuuseumiga. Mängisime läbi varem kirjutatud näidisstsenaariumi, arutasime, mida võiks teha teisiti, inspireerisime kohalolijaid. Huvitav seik oli, et just läbimängu päeval oktoobris sadas maha kaunis valge lumi, nii et õhkkond oli veebruarivääriline.

Ajalooõpetajad, ajarännaku liikumapanev jõud, suutsid leida liitlasi ka teiste ainete õpetajate hulgas, kes andsid oma erialast ning elukogemusest lähtuva panuse rännaku õnnestumiseks. Peamiselt olid kaasatud muusika-, kunsti-, käsitöö- ja tehnoloogia-, infotehnoloogia, kehalise kasvatuse ja eesti keele õpetajad. Mitmes koolis olid lisaks õpilastele ja õpetajatele kaasatud ka kooli vilistlased ning kohaliku omavalitsuse tegelased, mis suurendab kahtlemata kohaliku kogukonna sidusust, hõlbustab üksteise märkamist ning mõistmist.

Eesti põllumajandusmuuseum kutsus koolid enda juurde ning rännak toimus hoopis muuseumis, põnev paik ajarännaku korraldamiseks oli kahtlemata ka Sangaste loss.

Pingeline hetk ajarännakul oli maailmavaateliste seisukohtade põrkumine ehk siis millist Eestit me tegelikult soovime ja millised sammud tuleb astuda oma eesmärgi saavutamiseks. Valikuvariante oli mitmeid (isamaalisest rahvuslasest kommunistini), olukord oli pingeline, vastutus suur, lahendus sai olla ainult positiivne ning rahumeelne. Teame, et meie esivanemad on suutnud kriitilistel hetkedel erimeelsustest üle olla ning koostööd teha, nüüd said seda proovida ja harjutada noored, kelle kätte me oma riigi usaldame. Nad said sellega väärikalt hakkama, kuid tõdesid, et see ei olnud lihtne ning nad ei tulnud varem selle peale, et nii ilmselges asjas nagu Eesti iseseisvus võib olla nii palju erinevaid arvamusi ning inimlikke nüansse. Huvitav oli arutelu jälgides tõdeda lugupidavat tolerantsust kaaslaste ilmavaate suhtes ning asjalikku argumenteerimist oma seisukohtade kaitsel, samas näha siirast imestust, et ka nii võib olla või arvata.

Koos mõistsime, et vabadus ja iseseisvus on meile ka praegu vankumatult kõige olulisem väärtus, millele saame rajada kõik ülejäänu, vahel tuleb seda lihtsalt meelde tuletada.

Inspireerivad näited 7. veebruaril toimunud ajarännakust

Audentese erakool

Katrin Raud, emakeeleõpetaja

Audentese erakoolis osales ajarännakus umbes 135 õpilast ja õpetajat. Kuna 24. veebruar 1918 oli pühapäev, siis koguneti Tondi palvemajja. Rõivastus oli ajastutruu. Palvemajas oodati pastor Juliuselt traditsioonilist jutlust, kuid pastorihärral oli sel päeval rahvale hoopis midagi tähtsamat teatada. Ajarännakul said õpilased kujutleda end aega, mil iseseisvusmanifest oli rahvale teatavaks tehtud, kuid Eesti saatus veel lahtine. Õpilastel tuli rollimängus arutleda selle üle, kas olla isamaa patrioot, pooldada sotsialistlikke vaateid või jälgida sündmusi pessimistina kõrvalt. Põhikooliklasside esindajad tutvustasid oma seisukohti, kuidas üheskoos ehitada üles selline Eesti Vabariik, kus kõigil on hea elada. Õpetajad esindasid eri maailmavaatelisi rolle, õhutades õpilasi arutama toimuva üle Eestis ja maailmas 1918. aastal.

Oru Põhikool

Krista Saadoja, õppealajuhataja, klassi- ja inimeseõpetuse õpetaja

Oru põhikooli pere taastas samuti Eesti Vabariigi sündimise aja. Pidulikult loeti ette iseseisvusmanifest, toimusid ajastutruud koolitunnid, tantsu- ja mängupidu oma kooli väikeste pillimeestega. Pakuti ajastusse sobivat toitu. Koolis oli välja pandud õpilaste ja õpetajate kodudest pärinevate sajandivanuste esemete näitus. Suurim au oli näidata sajandivanust sinimustvalget lippu.

Viljandi muuseum, Viljandi Kesklinna kool, Viljandi Jakobsoni kool, Viljandi Paalalinna kool, Tarvastu gümnaasium, Abja gümnaasium, Mõisaküla kool, Paistu kool ja Viljandi gümnaasium

Liivi Vislapuu, ajalooõpetaja

Viljandimaa paistis silma koostööga. Lisaks koolidele panustas ajarännaku igakülgsesse õnnestumisse Viljandi muuseum. Ajarännakuks valmistuti enam kui aasta. Õpilastele oli seletatud 1918. aasta toimunud sündmusi ja hoiakuid. Neil oli soovitatud mõelda endale roll ja vastavalt sellele valida võimaluste piires ajastutruu riietus. Rollid olid järgmised: eestlased/eestimeelsed, sakslased/baltisakslased, kommunistid, alahoidlikud ehk kõhklejad – eks kõik passiivsed pealtvaatajad olid omamoodi kõhklejad. Ajarännak algas Viljandi kohtumaja ees sissejuhatuse, ühise laulmise ja iseseisvusmanifesti ettelugemisega kohtumaja trepil. Edasi suunduti ühises rongkäigus ja laulu saatel lähedal olevasse Viljandi Kesklinna kooli ajaloolisse aulasse, kus jätkus kõnekoosolek koos meeleoluka laulu ja tantsuga. Tervituskõnega esines tolleaegse gümnaasiumi direktor Mihkel Varrik. Kõne pidas ka rahvuslikult meelestatud kodanik rahva hulgast, seejärel selgitasid kommunistid, rahvuslased ja baltisakslased vastastikku oma seisukohti. Lauldi isamaalisi laule, rahvale pandi rinda sinimustvalgeid linte, tantsiti ajastutruid tantse.

Tallinna reaalkool

Tiia Luuk, EAÜS-i juhatuse liige

Madis Somelar, EAÜS-i juhatuse esimees

Tallinna reaalkooli õpilased ja õpetajad rändasid ajas tagasi samuti 1918. aasta veebruarisse. Tol päeval kandis kool nime Revelskoje Petrovskoje Realnoje Utšilištše. Koolipäev algas ajastutruult riietunud õpilaste ja õpetajate kogunemisega aulasse, kus direktor Nikolai Kann ja usuõpetuse õpetaja Reinhold Mendelsson pidasid päevakohase kõne ja laususid õpetussõnad. Direktori keskne mõte oli, et tormilisest ühiskondlikust olukorrast hoolimata on õpilaste kõige olulisem ülesanne õppida. Usuõpetaja hommikupalvuse aitas kokku panna Tallinna toomkiriku praegune õpetaja Ahro Tuhkru. Külalisena oli kohal vilistlane Georg Lurich, kes kõneles tervislikest eluviisidest ja uuematest võitlusviisides (tekst tugines Päevalehe artiklile, milles kajastati Lurichi külaskäiku oma kooli). Ühisosa lõppes, lauldes koraali „Võta nüüd Issandat vägevat kuningat kiita”.

Järgnenud ainetundides käsitleti teemasid nii, nagu seda sada aastat tagasi tehti, võimalusel tollaste õpikute järgi (on olemas nimekiri, mis olid kooli õppekavas sel ajal kasutusel). Näiteks keemias õpiti tundma „ollust”, matemaatikas lahendati arvutusülesandeid 1918. aasta õpikust, ja seda ilma kalkulaatorita, geograafias ja ajaloos anti ülevaade saja aasta tagusest Tallinnast. Samuti õpiti gooti kirjas tekste. Vahetundides oli võimalik käia vaatamas Georg Lurichit, mustvalgeid filme, kuulata elavaid memuaare, tantsida ringtantse, lugeda Reaali Päevalehe eriväljaannet, tutvuda sajandivanuste esemete ja fotode väljapanekutega ning teha aulas fotosid Peeter Suure maali ees. Keldrikorrusel oli nn tänav, kus võis pingil istuda, jalutada ja vaadata Tallinna linna ja kooli lähiümbruse ning kooli vilistlase Georg Lurichi pilte, lugeda 1917. ja 1918. aasta Teataja ja Päevalehe artikleid. Söögivahetunnil pakuti leiba ja võid ning lahjat teed. Päeva viimane koolitund oli klassijuhatajatund, kus võeti päev kokku ja jagati ajastutruud tunnistused. Järgnes iseseisvusmanifesti ettelugemine ning oma klassi soovide esitamine sündivale Eesti Vabariigile. Manifestid olid kleebitud ka koolimaja ümbrusesse.

Koolipäeva lõpus moodustati Reaali kooliperest Eesti Vabariigi 100. aastapäeva logo ning tehti droonifoto.

Vändra gümnaasium

Ülle Ütt, ajalooõpetaja, EAÜS-i volikogu liige

Päev algas sellega, et väikesed algklassipoisid jooksid ärevate ajaleheteadetega igasse klassi, mida siis õpetajad koos õpilastega lugesid ja teateid arutasid. Näiteks kirjutati ajalehtedes, et Revalis on ärevad ajad: „Oma riik välja kuulutatud! Rahvas suuresti rõõmus! Punased Revalist kõik kadund, sakslased meite rõemuks kohmerdavad ainiti Läänemaa servas. Nüüd vist saab ometi Revalist Tallinn – uus lipp olla tõmmatud Härmani torni ja puha. Kes tahab kindlust saada, see väljas kuuleb! See tähtis paber, manivest või miskit sellist, olla ka siia jõudnud.”

Seejärel koguneti õue, et kuulata iseseisvusmanifesti, mis loeti aula aknalt ette. Üritus jätkus gümnaasiumi aulas, mis on oma 95 aasta ja ehitusstiiliga väga ajastukohane ruum. Tantsiti  ja lauldi ning vahepaladena esitati meeleolu ja ajastut loovaid dialooge, mille autor oli kooli vilistlane Andrus Ütt. Kõneldud dialoogid andsid sündmusele mõnusat hõngu. Koolis olid stendid selle kohta, mida inimesed tollel ajastul seljas ja jalas kandsid, seda nii linnas kui ka maal. Näiteks olid vaatamiseks õpetaja Silja Enoki vanaema pitskraed.

Söökla keetis talupojasuppi ja Kurgja talumuuseumist toodi nende kuulsat karaskit. Õpetajate toas kaunistasid kohvilauda vähemalt sajandivanused nõud ja laudlina.

Pärnu täiskasvanute gümnaasium

Merike Luihka, Pärnu täiskasvanute gümnaasiumi 11. klassi õpilane

Õpilased ja õpetajad riietusid ajastukohaselt. Avatud oli kohvik, kus pakuti rahvuslikke toite. Kokkulepitud ajal koguneti kohvikusse, kus algas kõnekoosolek. Sissejuhatuseks mängis pasunakoor Õnn Tuli Õuele mõned meeleolukad lood ning siis oli aeg härra Hugo Kuusneril 11. klassi õpilase Silver Teearu kehastuses lugeda ette manifest kõigile Eestimaa rahvastele. Seejärel said kõnekoosolekul sõna nii baltisakslaste, kommunistide kui ka eestlaste esindajad, kelleks olid kehastunud 12. klassi õpilased. Kuna kõnelejad elasid oma osasse veenvalt sisse, küttis sõnasõda rahva seas kirgi. Pärast kõnesid sai rahvas oma meelsust näidata – kohalviibijad hääletasid Eesti iseseisvuse poolt. Kuna noored baltisakslased ja kommunistid muutusid nukraks, lõpetati kogunemine ühiste tantsudega pasunakoori saatel.

Minu sügav kummardus ning lugupidamine kõigile, kes julgesid minuga koos sellele pikale ning pöörasele teele asuda ning lõpuni vastu pidasid – nüüd kindlasti kogemuse, elamuse ning huvitavate kohtumiste võrra rikkamatena!

Ajas rändamiseni!