Eesti ajalooõpetajad mõtestavad sõdadevahelist perioodi

Ajalooõpetajate VII kongressi pidulik lõpetamine toimus 19. novembril 2017 Tallinna reaalkooli aulas. Esindatud olid õpetajad järgnevatest riikidest: Taani, Norra, Island, Holland, Sloveenia, Saksamaa, Leedu, Läti, Poola, Portugal, Hispaania, Itaalia, Horvaatia, Luksemburg, Slovakkia, Ungari ja Eesti. Fotod: EAÜS

Eesti ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate selts (EAÜS) on võtnud oma tegemistes prioriteediks avada põhjalikult sõdadevahelist perioodi.

Vaadates maailma poliitilisi arenguid, pole keeruline märgata kasvavat sarnasust sõdadevahelise perioodi tendentsidega. Et neid paralleele õpilastega ammendavalt arutada, peab alustama õpetajate teadmiste süvendamisest ja mälu värskendamisest. Seetõttu on Eesti ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate selts ka oma tegemistes võtnud prioriteediks just sõdadevahelise perioodi põhjalikuma avamise.

Teema käsitlemisega alustati juba 2016. aasta EAÜS-i sügiskonverentsil, kus koos kolleegidega Leedust, Lätist ja Soomest arutleti meie riikide iseseisvumise üle. Lisaks ettekannetele käsitleti mitmeid metoodilisi võtteid teemade õpetamisel. Näiteks Läti ajalooõpetaja Edgars Berzins tutvustas CLIL-i (Content and Language Integrated Learning) meetodit, kus on lõimitud keele- ja aineõpe, Tallinna ülikooli õppejõud Mare Oja viis läbi töötoa „Kuidas kujundada arutlusoskust: ülesanded ja skeemid” ning Tartu ülikooli õppejõud Anu Raudsepp tegi ettekande „Esimese maailmasõja uurimise allikad ja nende tõlgendamine ja kasutamine ajalootunnis”.

Eelneva loogilise jätkuna toimus 18. ja 19. novembril 2017 Tallinna reaalkoolis koostöös Eesti inimõiguste instituudiga VII ajalooõpetajate kongress „Põhiõigused demokraatlikus ja diktatuurses Euroopas maailmasõdadevahelisel perioodil”.

Seltsi kongresside traditsioon ulatub juba 1920. aastate algusesse ning enne sõda jõudis toimuda neli kongressi. Kongressid taaselustati 2011. aastal. Kui esimesed viis kongressi olid tugevalt akadeemilise suunitlusega, siis nüüd on võetud jõuliselt suund tutvustada ajalooõpetajate ja ajalooõpetusega seotud institutsioonide praktilisi kogemusi ning õnnestunud metoodikaid ja ainetevahelise lõimingu häid praktikaid nii ajalooõpetajate, teiste ainete õpetajate, mäluasutuste esindajatega (näiteks muuseumipedagoogidega), üliõpilastega kui ka õppejõududega.

Ajalooõpetajate VII kongress

VII kongressil oli ligi 200 osalejat, nende seas nii ajalooõpetajad Eestist ja 19-st Euroopa riigist kui ka gümnaasiumiastme õpilased. Olulised küsimused, millele kongressiga vastust otsiti, olid: kuidas sai sõdadevahelisel perioodil võimalikuks demokraatlike riikide pöördumine diktatuuri, missugused olid pöördepunktid riikide lugudes ning millise pilguga täna sellele ajale tagasi vaadatakse ja ajalootundides õpetatakse. Kongress andis väärt kogemuse ka Tallinna reaalkooli abiturientidele, kes aitasid kõik ingliskeelsed etteasted eesti keelde ja vastupidi tõlkida. EAÜS-i viimaste aastate üks selge eesmärk on kaasata gümnasiste ajalooõpetamisega seotud üritustele sooviga kasvatada neis valmisolekut teha ühel päeval tööd ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajana.

Kongressi esimene päev algas saaliettekannetega, kus Eesti inimõiguste instituudi juhatuse esimees Vootele Hansen lahkas oktoobrirevolutsiooni ja inimeste põhiõigusi. Soomlaste Lapua liikumisest ja Mäntsälä mässust kõneles ka 2016. aasta sügiskonverentsil esinenud Soome ajalooõpetaja Niina Väntänen. Poola ajalooõpetuse narratiive sõdadevahelisest perioodist Ida-Euroopas tutvustas Poola ajalooõpetaja Jacek Staniszewski. Saaliettekanded lõpetas Evelin Tamm, kes kõneles teemal „Eesti naiste hääleõigus 100”.

Ettekannetele järgnesid paralleelsed töötoad, kus lisaks Eesti õppejõududele esinesid õpetajad ja õppejõud Hollandist, Portugalist, Ungarist, Itaaliast, Lätist, Saksamaalt, Norrast, Hispaaniast ja Leedust. Tutvustati nii oma riigi olukorra eripära sõdadevahelisel perioodil kui ka jagati metoodilisi nõuandeid teemade käsitlemiseks õpilastega. Huvitava näitena kiideti Norra õpetaja Kirsten Meadowi töötuba, mis tutvustas natside tegevuse kajastamist Norra parteide häälekandjates ning selle rakendamist ajalootundides. Samuti leidis palju kiidusõnu Ungari õpetaja Zsolt Vodli töötuba, kus ta uuenduslikke meetodeid kasutades suutis samas väga selgelt tunnetatavaks teha ungarlaste olukorra traagika pärast I maailmasõda ning selle, kuidas see tänini ühiskonnas tunda annab.

Eri riikide perspektiivi kuulmine nendelt endilt andis nii uusi faktiteadmisi kui ka õpetamismetoodikaid. Samuti aitas see emotsionaalselt mõista nende rahvaste dilemmasid ja probleemkohti, mis pakuvad võimalust nii Eestiga kõrvutamiseks kui ka nende riikide praeguse poliitika analüüsimiseks.

Praegu kavandame välisriikide kolleegidega koolitust, kus käsitleme Läänemere regiooni riikide valikuid ja võimalusi Teise maailmasõja ajal. Seega oleme oma riigi sünnipäeval koos välispartneritega analüüsinud ja viinud õpilasteni 20. sajandi pöördelised hetked nii Euroopa kui ka Eesti Vabariigi ajaloos.

Eesti naiste hääleõigus 100

Viimastel aastatel on nais(soo)ajaloo uurimisele pühendunud Evelin Tamm heitnud valgust sada aastat tagasi toimunud sündmustele ning mõningate meie esimeste naispoliitikute elule ning tegevusele. Kongressil esinedes märkis ta, et 20. sajandi alguse sõdadevahelist perioodi võib julgelt pidada Eesti naisliikumise kuldajaks. Lilli Suburgi tähelepanuväärsed ettevõtmised 19. sajandi lõpukümnenditel, sajandivahetuse silmapaistvad revolutsioonilised naised, naishariduse hüppeline edenemine ja 1907. aastal Tartus asutatud esimene Eesti naiste ühing – need on mõned olulisemad sündmused ja asjaolud, mis rajasid teed naiste hääleõiguse saavutamisele. Eesti naiste poliitiliste õiguste kujunemine on meie ajaloo üks huvitavamatest, kuid samas häbematult vähe kajastatud peatükkidest, märkis Evelin Tamm.

Ajalooõpetajate VII kongressi sisust annavad aimu töötubade/loengute läbiviijad ja teemad

• Meelis Maripuu (Eesti) „Eesti ühiskond 20. sajandi totalitaarsete režiimide kütkes”
• Trivimi Velliste (Eesti) „Eesti riigi õiguslik järjepidevus – kas vorm või sisu?”
• Ineke Veldhuis-Meester (Holland) „Hollandlased jäid sõjast kõrvale – kas nad said sellest kasu või kahju?”
• Miguel Sérgio Monteiro de Barros (Portugal) „Sõdadevaheline periood Portugalis – autoritaarsele režiimile tee sillutamine”
• Zsolt Istvan Vodli (Ungari) „Sõdadevahelised aastad Ungaris 1918–1939/41 – traumade ja erimeelsuste ajastu”
• Vassiliki Sakka (Kreeka) „Sõdadevaheline periood Kreekas: ümberpaiknev elanikkond, mõtteviisi raputamine, „teise” mõistmine sügavalt lõhestunud riigis”
• Ansis Nudiens (Läti) „Rahvuslik küsimus Läti ajalooõpikutes 1934–1940”
• Valerio Bernardi (Itaalia) „Fašismiperioodi õpetamine Itaalia keskkoolis: mõned näited historiograafiast ja metodoloogiast”
• Ulrich Bongertmann (Saksamaa) „Saksamaa ajaloo olulisemad jooned sõdadevahelisel perioodil – õppematerjalid ja didaktilised fookuspunktid”
• Kirsten Meadow (Norra) „Norra ajakirjandus sõdadevahelisel perioodil – reageeringud natside poliitikale”
• Luis Horrillo Sanchez (Hispaania) „Kas pärast sõda peaks tulema kõigepealt rahu või õiglus: 20. sajandi Hispaania näitel”
• Sonata Džiavečkaitė ja Simona Stankutė (Leedu) „Demokraatia ja diktatuur Leedu: kaks varianti, üks valik”
• Kristian Bøgebjerg Arentsen (Taani) „Taani sõdadevahelise perioodi vaatlemine läbi võistluslike harjutuste”