Eesti riigi esimesed sammud

Eesti vabariigi 100. aastapäeva puhul tegi riigisekretär Heiki Loot sissekande Tallinna reaalkooli külalisteraamatusse.

25. veebruaril 2018 möödus sada aastat Eesti Vabariigi väljakuulutamisest. Tallinna reaalkool koos Tallinna Kesklinna põhikooliga tähistas seda sündmust 25. veebruaril meeldejääva mälestusüritusega.

Mälestusüritusest võtsid osa ka mitmed riigitegelased, nende hulgas peaminister Jüri Ratas, justiitsminister Urmas Reinsalu ja riigisekretär Heiki Loot. Kõnega esines prof Peeter Järvelaid, etendus Karl-Martin Sinijärve kirjutatud ja Reeda Tootsi lavastatud lühinäidend „Reaalne wabariik”. Üritus lõppes osalejate rongkäiguga Vabadussõja monumendi juurde, lahkunud Eesti riigimeeste mälestamise ja ühispildi tegemisega. Eesti riigi esimest päeva ja esimesi samme meenutati väärikalt.

Mälestusürituse fotosid saavad huvilised vaadata juuresolevalt lingilt: https://www.flickr.com/photos/163090688@N08/.

Kuidas kõik algas

Estonia teatri hoones tegutsenud Tallinna eesti haritlaste klubis toimus 19. ja 20. veebruaril 1918 nõupidamine, kus otsustati välja kuulutada iseseisev Eesti Vabariik. Erakorralise võimuorganina moodustati Eestimaa Päästmise Komitee (Päästekomitee) koosseisus Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Päästekomitee asus tegema ettevalmistusi Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseks. Koostati „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele” (iseseisvusmanifest).

Päästekomitee kogunes 24. veebruari õhtupoolikul praeguse Eesti Panga hoones Estonia pst 13 ja võttis seal vastu oma ajaloolised esimesed päevakäsud: moodustas 13-liikmelise Eesti ajutise valitsuse ning andis korraldused iseseisvusmanifesti trükkimiseks ja avaldamiseks. Järgmisel hommikul, 25. veebruaril kleebiti iseseisvusmanifest Tallinnas majade seintele ning loeti ette kirikutes ja koolides.

Ajutine Valitsus oli Eesti Vabariigi esimene täidesaatev võimuorgan, mis alustas tegevust 25. veebruaril 1918 kell 10 Estonia pst 6, kui Tallinna reaalkooli direktori kabinetis toimus esimene istung. Koosoleku järel luges peaminister Konstantin Päts reaalkooli trepilt kooli juurde kogunenud sõjaväelastele ja linnakodanikele ette iseseisvusmanifesti. Toimus väike rongkäik-paraad. Tallinna reaalkooli pere osales Eesti riigi esimese päeva sündmustes aktiivselt. Ajutist valitsust julgestas reaalkooli õpilastest moodustatud omakaitseüksus, mille kasarm ning keskus asusid reaalkooli võimlas. Sama päeva pärastlõunal sisenesid Tallinna Saksa okupatsiooniväed.

See oli Eesti riigi esimene päev ja esimene samm. Seda nii ajaloolises, poliitilises kui ka riigiõiguslikus mõttes. Täitevvõim asus tegevusse ja Tallinnast sai uue riigi pealinn. Kirjanik Artur Adson on oma mälestustes märkinud, et just sellel hommikul muutus ähmane mõte Eesti omariiklusest reaalsuseks ega kadunud enam paljude inimeste mõtetest. Konstantin Päts on meenutanud, et kui esimesed iseseisvuse kuulutused Tallinnas seintele ilmusid, võis näha, kuidas paljude näod sisemisest rõõmust hiilgasid.

Ajutise valitsuse esimesest istungist ja sellele järgnenud iseseisvusmanifesti väljakuulutamisest Tallinnas ei ole kahjuks säilinud dokumente ega fotosid. Viiteid nendele sündmusele leidub siiski paljude kaasaegsete mälestustes. Teada on ka ajutise valitsuse 25. veebruaril 1918 tehtud esimesed otsused.

Kuigi Eesti riigi esimene päev jäi lühikeseks, tõi see ometi kaasa murrangu Eesti ajaloos ja paljude Eesti inimeste mõttemaailmas. Tekkis arusaamine Eestist kui riigist. See äratas lootuse ja usu võimalusse kujundada ühiskond oma soovide ja väärtuste kohaselt, otsustada ise oma igapäevaelu ja tuleviku üle.

Teame vägagi hästi, et mitte kõik selle märkimisväärse päeva unistused ja lootused ei täitunud, pole täitunud tänaseni. Teame sedagi, et möödunud aastakümned kätkevad ka ebaõnnestumisi, palju traagikat, valesid, vastuolusid ja ebaõiglust. Kuid ometi on meil täna, sada aastat hiljem olemas hästi toimiv Eesti riik ja heal järjel Eesti kultuurielu.

See ei tähenda kaugeltki, et kõik oleks ideaalne ja puuduks arenguruum. Ainuüksi muutuv maailm hoolitseb selle eest, et meil tegevusest puudu ei tule. Oluline on, et omame peaaegu uskumatuna tunduvat võimalust ise kujundada ühiskonda ja hoida oma riiki. See paneb meile kõigile suure vastutuse ja kohustuse uskuda Eestisse, olla heatahtlik ja ülesehitav. Tunda ja mäletada möödunut. Need põhilised elunõuded kipuvad ununema igapäevases võitluses parema sissetuleku, võimu ja igasugu muude hüvede eest. Vahel tundub ununevat ka tõsiasi, et omariiklus kuulub pigem imede valdkonda.