IN MEMORIAM Nikolai Repän
Nikolai Repän.
Elupõline koolmeister Nikolai Repän
23.05.1928–09.03.2018
„Mälestust Sa hella pälvid, pälvid sõnu häid.” Sellise järelhüüdega mäletab kõrge eani õpetajaametit pidanud Nikolai Repänit Palupera põhikooli pere. Ta töötas seal ka kõrges eas, õpetas emakeelt, kirjandust ja kujutava kunsti algvõtteid, kuni silm seletas tähti ja värve.
Töömehe elu alustas Nikolai Repän kodupaigas Saatses, kuid mõistis hariduse vähesust ning üritas täiendada teadmisi Tallinnas ja Tartus. Saanud Tartu õpetajate instituudist (hilisem pedagoogiline kool) õpetajakutse, alustas ta uuesti laste õpetamist Setumaal Obinitsa koolis. Varsti kutsuti ta Järvamaale Laupa 7-klassilise kooli direktoriks.
Kui kolm õppeaastat sai mööda, siirdus ta tööd jätkama Võrumaale, õpetas Kuldre ja Varstu koolis. Soov jätkata töö kõrvalt õppimist ülikoolis tõi ta Tartule lähemale, Kuuste kooli, peagi ka Tartusse. Suur töökoormus 5. keskkoolis sundis enese harimist katkestama. Leidnud, et töö väikeses maakoolis jätab selleks rohkem aega, siirdus ta seitsmekümnendate lõpus Valgamaale Palupera 7-klassilisse kooli ning jõudis harida lapsi ka iseseisvunud Eesti Vabariigis.
Üsna pikka aega muutis kooli juhtkond veebruari esimese nädala tunniplaani – teati, et õpetaja Repän tahab 2. veebruaril olla Tartus Vanemuise tänaval rahvakogunemisel, kus oli võimalik kohtuda saatusekaaslastega, kelle kodu oli jäänud suure naaberriigi haardesse. Küllap hoidis mees lootusekiirt, et kodupaik saab taas Eestimaa piiridesse.
Tundsin teda kui auväärset kodukandimeest ning teadsin, millal on võimalik temaga juttu ajada. Tavaliselt ei jätnud ma küsimata tema kodukoha järele. Rohkem kui kord sain vastuseks: „Suvel, kui viisa saan, lähen kindlasti paariks nädalaks sinna. Vaja jälle uksi parandada ja aknad klaasida.” Kuuekümnendate aastate alguses s ta kirjavahetust isegi Moskva võimudega. Nukra muigega meenutas eakas mees vastust: „Petseri rajoonil lasuvad riiklikud kohustused toota plaanilistes kogustes vilja ja liha ning seepärast ei ole võimalik kolhoosi pindala vähendada.”
Mõnikord jäi jutuajamine põgusaks, sest teda kõnetasid mitmed tuttavad, pensionile jäänud õpetajad, ramatu- ja loodusesõbrad ning kodu-uurijad. Korra sai küsitud, millega ta koolitöö kõrval veel tegeleb, tema aga vastas kitsilt: „Koolitöö on ikka peamine, muid asju olen proovinud rohkem ajaviiteks.”
Kui olin kuulnud Nikolai maise teekonna lõpust, võtsin ühendust tema poja Villuga, kes on kutseõpetaja Tartu kutsehariduskeskuses. Ta oli paari päeva eest sängitanud isa põrmu suguvõsa kalmule Saatse kiriku kalmistul. Tema sõnul oli isal mitme aasta eest katkenud kirjavahetus Soome, Saksamaa ja Jaapani sõpradega ning samuti oli ta tõmbunud tagasi tegevusest Emakeele Seltsis, Õpetatud Eesti Seltsis ja raamatusõprade klubis ega saatnud enam vanurite meenutusi Eesti Rahva Muuseumile. Villu Räpän peab väga tähtsaks isa tööd tema laste hoidjana. Vanaisa hoole all kasvasid kooliealiseks üks tüdruk ja neli poissi (kolm neist taotlevad teaduskraadi välismaises kõrgkoolis).