Kaasava hariduse luhtumine ja tuhanded abita lapsed
Ehkki kaasav haridus kehtib kaheksandat aastat, suunavad koolid ja lapsevanemad jätkuvalt lapsi väiksematesse koolidesse ning koolides pole piisavalt spetsialiste, kes mõistaksid hariduslikke erivajadusi (HEV) märgata ja nende mitmekesisusega toime tulla.
Tavakoolides õppivate HEV-õpilaste osakaal erineb omavalitsuste lõikes märkimisväärselt. Kuidas lepitada neid erinevusi kaasava hariduse tuumaga − hariduslike erivajadustega õpilased õpivad üldjuhul elukohajärgses tavakoolis?
Hüpoteese tuleb pähe mitmeid. Äkki elab ühes omavalitsuses riskilapsi mitu korda rohkem kui teises? Äkki HEV-õpilased siiski ei käi elukohajärgses tavakoolis? Äkki vajavad tuhanded HEV-õpilased avastamist? Kõik kolm on ühtviisi ebameeldivad − esimene tähendab ühiskonna kihistumist, teine kaasava hariduse mittetoimimist ja kolmas probleemidega lapsi, keda ei toetata.
Mitmekordsed erinevused
Ühes äärmuses on omavalitsused, kus HEV-õpilasi on vähem kui 15%, ja teises omavalitsused, kus HEV-õpilasi on rohkem kui 35%. Näiteks Narva linn on esimeses äärmuses ja Sillamäe linn teises.
Äärmuslikud erinevused on ka Viljandi linna ja Viljandi valla vahel ning Lüganuse ja Toila valla vahel. Tallinna ja Tartu tavakoolide HEV-õpilaste osakaalus on pea üheksa protsendipunktine vahe.
Kui Tallinnas oleks HEV-õpilasi sama suur protsent kui Tartus, siis oleks Tallinnas umbes neli tuhat erivajadusega last praegusest rohkem. Kui Narvas oleks sama protsent kui Sillamäel, oleks Narvas tuhat HEV-õpilast rohkem.
Väikestesse koolidesse
Koolivalik võiks olla üks võimalik seletus HEV-õpilaste osakaalu erinevusele. Lapsevanemad teavad oma lapse hariduslikke vajadusi ning valivad elukohajärgse kooli asemel mõne muu, sobivama.
Eesti rakendusuuringute keskuse Centar haridusteemaliste uuringute vanemanalüütik, 2016. aastal valminud projekti „Haridusliku erivajadusega õpilaste kaasava hariduskorralduse ja sellega seotud meetmete tõhusus” juhi Mari Liis Räisi sõnul vaatavad HEV-õpilase vanemad koolikeskkonna ja klassi sobivust ja tugispetsialistide olemasolu. Lapsevanemad tema sõnul kardavad, et suurkooli kärarikas keskkond võimendab erivajadusi, ning usuvad, et väikeste klassidega koolis pälvib laps enam tähelepanu.
Lisaks kooli ja klassi suurusele eelistavad HEV-õpilaste vanemad Räisi sõnul koole, kust saab kogu vajaliku toe ühest kohast. Väikeste koolide eelistamine tuleb kõne alla eelkõige püsiva loomuga erivajaduste korral. Ajutiste raskuste puhul vahetatakse Räisi sõnul kooli juhul, kui senises koolis tugispetsialistid puuduvad.
Räisi juttu kinnitab statistika. Mida suurem kool ja rohkem õpilasi klassis, seda vähem HEV-õpilasi seal kipub olema. Tavakoolides, kus põhikooliklassis õpib keskmiselt 24 või enam õpilast, on HEV-õpilaste osakaal enam kui neli korda madalam kui tavakoolides, kus põhikooliklassides õpib vähem kui kuus õpilast.
Sarnane lugu on tugispetsialistide olemasoluga. Neis tavakoolides, kus tugispetsialistid on, kipub HEV-õpilasi olema rohkem kui tavakoolides, kus tugispetsialistid puuduvad.
Omavalitsuste lõikes erinevad koolide ja klasside suurus ning tugispetsialistide arv vägagi. Näiteks, et Tallinnas oleks tugispetsialiste Tartuga proportsionaalselt sama palju, tuleks pealinna koolidesse juurde palgata ligi sada tugispetsialisti.
Koolilogopeedide esindaja Eesti logopeedide ühingus, Ääsmäe põhikooli logopeedi Siiri Klissi sõnul ei pruugi väikeste koolide eelistamine olla lapsevanema enda valik. Tihti soovitavad tema sõnul ka omavalitsused ja koolid lapsevanemale valida erivajadustega lapsele väiksem kool.
Ka Eesti koolipsühholoogide ühingu juhatuse esinaine, Põltsamaa ühisgümnaasiumi koolipsühholoogi Karmen Maikalu mainis, et suured koolid soovitavad HEV-õpilase vanemal otsida lapsele väiksem õpikeskkond. „Võime rääkida kaasavast haridusest. Fakt on aga see, et osale lastele on suure kooli ja klassi lärm ning tempo liig mis liig. Need lapsed saavad paremini õppida väiksemas ja vaiksemas keskkonnas,” kirjeldas Maikalu väiksemate koolide soovitamise tagamaid.
Eesti sotsiaalpedagoogide ühenduse esimees, Tallinna 32. keskkooli sotsiaalpedagoog Svetlana Põdder ütles, et juhtumid, kus kool soovitas lapsevanemale otsida väiksemate klassidega kool, on jäänud minevikku. Sellised soovitused lähevad tema sõnul vastuollu kaasava hariduse põhimõtetega.
Lapsevanemate huvi väiksemate klasside vastu pole aga kuhugi kadunud. HEV-õpilaste õppimine suurte klassidega tavakoolis tähendab lapsevanemale tihti mitmetunnist kodust eripedagoogilist, logopeedilist, psühholoogilist või sotsiaalpedagoogilist tööd lapsega. Ideaalis peaks koolipäev olema Põdderi hinnangul korraldatud selliselt, et HEV-lapsega ei kaasne teistsugust kodust tööd kui tavalise lapsega.
Et ka lapsevanemad kaasava hariduse omaks võtaksid, peaksid Põdderi hinnangul tavakoolidesse tekkima väiksemad klassid ning rohkem tugispetsialiste.
Eesti eripedagoogide liidu juhatuse esimehe, Rakvere põhikooli direktori Lea Pilme sõnul ongi mõned väheneva õpilaste arvuga tavakoolid võtnud hariduslike erivajadustega õpilaste toetamise suuna. „Kui seda on piisavalt kommunikeeritud ja koolidel on juba häid kogemusi, võivad vanemad oma lapse sinna viia,” lisas Pilme.
Märkamine eeldab tugispetsialiste
Tugispetsialistide roll pole ainult hariduslike erivajadustega õpilasi toetada, vaid ka neid märgata. Siit koorub välja teine võimalik seletus, miks HEV-õpilaste osakaal omavalitsuste lõikes märkimisväärselt erineb – tugispetsialistide puuduses HEV-õpilasi ei märgata ja nad jäävad seeläbi abita.
Vanemanalüütik Räisi sõnul jääb osa HEV-õpilasi kahtlemata märkamata – seda eriti suurtes klassides ja koolides, kus ei ole tugispetsialiste. Õpetajad ja lapsevanemad jälgivad õpilast pikema aja jooksul kui õpilaskonnaga harva vahetult kokku puutuv tugispetsialist. Kuid erinevalt õpetajatest ja lapsevanematest on Räisi hinnangul tugispetsialistidel spetsiifilisi teadmisi hariduslikest erivajadustest.
Ka logopeed Klissi sõnul ei pruugi õpetajad ja lapsevanemad erivajadust märgata. Põhjuseks ei ole tema sõnul ainult oskuste puudumine, vaid ka soovimatus probleemide olemasolu tunnistada.
Asendamatud on tugispetsialistid selliste erivajaduste märkamisel, kus õpiraskused ja käitumisprobleemid ilmnevad alles aastate pärast. „Tugispetsialist näeb laia pilti mitte ainult õpilase tänasest, vaid ka homsest päevast. Tugispetsialistid oskavad lisaks juba olemasolevate erivajaduste avastamisele märgata ka ennetamist vajavaid juhtumeid,” sõnas Kliss. „Minu töökogemus logopeedina ütleb, et 25−30% lastest vajab logopeedilist abi. Kui tugispetsialist on tööle võetud, siis on tema tööpõld pigem laiem, kui et abisaajatest puudu tuleks.”
Koolipsühholoog Maikalu sõnul märkab erivajadust esimesena tavaliselt lapsevanem või õpetaja. Siiski on Maikalu hinnangul vajalik, et tugispetsialist, kelle poole pöörduda, oleks koolis kohapeal olemas.
„Teenuse juhtumipõhine sisseostmine võtab aega, on ebamugav ja võõras ning võib juhtuda, et vajalik abi jääbki saamata,” selgitas Maikalu. Eelkõige on tema sõnul vaja koolipsühholoogi ja sotsiaalpedagoogi. „Kui eripedagoog ja logopeed töötavad vaid selge sihtgrupi HEV-lastega, siis koolipsühholoog ja sotsiaalpedagoog töötavad ennetaval tasandil kogu kooliperega.”
Eripedagoog Pilme sõnul märkavad suurte koolide ja klasside õpetajad laste erivajadusi alles siis, kui need hakkavad õpetamist segama. Samuti tuleb Pilme sõnul ette juhtumeid, kus erivajadust on küll märgatud, kuid lapsevanemad ei aktsepteeri seda ja keelduvad toest. Tänu tugispetsialistidele on Pilme sõnul ka HEV-õpilaste registreerimine parem.
„Õpetajad võivad küll märgata hariduslike erivajadustega õpilasi, aga kui koolis ei ole üles ehitatud HEV-õpilaste ja õpetajate toetamise süsteemi, ei hakka õpetaja end vaevamagi haridusliku erivajaduse määratlemisega ning EHIS-esse kandmisega. Ta püüab oma teadmiste, oskuste ja kogemuste najal toime tulla.”
Sotsiaalpedagoog Põdder ütles, et ehkki HEV-õpilase esmane märkaja on õpetaja, ei ole õpetajatel eriettevalmistust ega õppetöö kõrval aega, et suhelda lapsevanematega. HEV-õpilase vanemad on tihti ka ise raskustes ning vajavad tuge. Neile tuleb põhjalikult selgitada, miks on nende lapsele vaja koostada individuaalne õppekava või suunata ta koolipsühholoogi juurde. „Sotsiaalpedagoogide suur roll on lapsevanemate jõustamine selleks, et nad oleksid võimelised oma last toetama,” rääkis Põdder. „Nõustamise alus on usaldus ja selline suhe, kus inimene räägib isiklikel teemadel. Ühe nõustamisega ükski vanem targaks ei saa.”
Piirkondlik eripära
Kaart näitab, et ühesuguse HEV-õpilaste osakaaluga omavalitsused kipuvad paiknema ühes pundis. Eriti ilmekas on see Tallinna ja selle ümbruse valdade puhul. Kolmas võimalik seletus, miks omavalitsustes on HEV-õpilaste osakaal väga erinev, võibki olla Eesti ebaühtlane areng.
Eripedagoog Pilme sõnul koonduvad inimesed Eestimaal aina rohkem linnadesse ja tihtipeale jäävad maapiirkonda pigem riskigruppi kuuluvad pered. Pilme lisas, et linnades saavad koolid valida õpilasi sisseastumiskatsete põhjal. „Kuigi ühekordsed katsed ei anna täit pilti lapse arengutasemest, võimaldavad nad jätta kõrvale selgelt väljendunud erivajadustega lapsed,” juhtis Pilme tähelepanu asjaolule, et niinimetatud eliitkoolid kipuvad HEV-õpilastega tegelemisest kõrvale jääma.
Miks on mõnes vallas või linnas HEV-õpilasi rohkem kui teises?
Tiivi Tiido, Viljandi linnavalitsuse haridus- ja kultuuriameti juhataja:
„Osa Viljandi linna lastest õpib maakonnakoolis, kus on väiksemad klassid. See asjaolu võib vähesel määral mõjutada olukorda, kus Viljandi valla koolides on protsentuaalselt rohkem HEV-lapsi kui Viljandi linna suurtes koolides. Viljandi linnas tegutsevad kaks erakooli. Kummaski erakoolis ei ole märgitud HEV-lapsi. Kuigi tõenäoliselt neid on, kuna oleme koostöös arutanud võimalusi pakkuda õpilastele tuge.
On oluline, et abi vajav õpilane seda ka saaks. Kas ta registrites ja statistikas HEV-lapsena kajastub, pole eesmärk omaette. Kahtlemata tuleb HEV-õpilaste kajastamist täpsustada mitte ainult meil Viljandis, vaid ka mujal. Praegu töötame Viljandis koos Rajaleidja keskusega välja metoodikat, kuidas oleks iga abivajajat võimalik märgata ja toetada ning sellega seotud tegevusi registreerida. Ka riigi tasandil on aruteluteema, kuidas kanda andmed registrisse võimalikult täpselt ja üheselt mõistetavaks. Ka EHIS uueneb.”
Irina Tabakova, Narva linnavalitsuse kultuuriosakonna haridusteenistuse peaspetsialist:
„Kõigis Narva koolides on tugispetsialistide meeskonnad, kes vajadusel osutavad lastele abi. Oleme korraldanud pika ja põhjaliku kohtumise Narva koolide juhtidega, et nendega muudatusi arutada ja analüüsida, ning praegu tehakse detailsemat tööd koolides. Meil ei olnud põhjust seada koolide sisestatud andmeid kahtluse alla.”
Siiri Kliss, koolilogopeedide esindaja Eesti logopeedide ühingus, Ääsmäe põhikooli logopeed:
„Olen käinud Euroopa koolides ning rääkinud sealsete õpetajatega. Väidetavalt on neil ainult mõned üksikud HEV-õpilased. Kui astuda aga klassiruumi, on seal tuge vajavaid õpilasi palju rohkem kui mõni üksik, aga sellist abi nagu meil need õpilased ei saa. Sealne prioriteet on mujal − tähtis on, et õpilasel oleks koolis tore. Kui muuta vaatenurka, muutub ka pilt – HEV-õpilasi ongi vähe ja tööpõld palju väiksem. Kuid seetõttu ei vähene kaugeltki abi vajadus õpilaste hulgas, kes nn HEV-õpilastena kirjas pole. Meie õpetajatel ja tugispetsialistidel on olnud kombeks teha abivajajatega iga päev tööd. Eestis soovitakse, et laps jõu- ning võimetekohaselt pingutaks, mis on õppimise ja arengu seisukohalt üks olulisemaid faktoreid.
Tulevikuks mul nii helgeid väljavaateid enam pole, sest oleme ju sammumas Euroopa suunas. Uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus toob kaasa olulise muutuse HEV-i määratlemises. Seaduse järgi üldtuge saavaid õpilasi enam HEV-õpilasteks ei loeta, millega seoses väheneb varsti nende hulk. Üleminekuperioodil suureneb segadus arvudega veelgi.”
Karmen Maikalu, Eesti koolipsühholoogide ühingu juhatuse esinaine, Põltsamaa ühisgümnaasiumi koolipsühholoog:
„Aastaid tagasi kehtis miinimumkoosseisude määrus – iga 600 õpilase kohta oli ette nähtud üks koolipsühholoogi ametikoht. Eesti koolipsühholoogide ühing on seda meelt, et võiks olla soovituslik õpilaste arv ühe koolipsühholoogi ja sotsiaalpedagoogi kohta. Koolipsühholoogi ja sotsiaalpedagoogi tööd ei saa arvestada vaid EHIS-esse kantud laste järgi. Ideaal oleks umbes 350 õpilast ühe koolipsühholoogi kohta. Praegu on vaid 38% [tavakoolides, millest siin artiklis juttu, on koolipsühholoog palgal vaid 30% juhtudel – P. P.] koolides koolipsühholoogi teenus tagatud, enamik neist töötab tohutu ülekoormusega ega jõua ajapuuduse tõttu kõikide abivajajatega sellist tööd teha, nagu vaja oleks. Miks koolipsühholooge napib? Üks põhjus on kahtlemata keeruline, väga mitmetahuline ja paljunõudev töö. Koolipsühholoog töötab nii õpilaste, lapsevanemate kui ka õpetajatega väga erinevates valdkondades: psüühilised protsessid, isiksus, vaimse tervise probleemid, emotsionaalsed probleemid, isiklik elu, suhtlemis- ja käitumisprobleemid, kriisid … Teine põhjus on madal töötasu. Paljudes koolides saab koolipsühholoog vähem palka kui õpetaja miinimumtasu. Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega tõuseb see ehk õpetaja miinimumtasuni, aga reaalsus on, et psühholoogiharidusega inimene saab igal pool mujal kõrgemat palka kui koolis töötades.”
Mari Liis Räis, Eesti rakendusuuringute keskuse Centar haridusteemaliste uuringute vanemanalüütik, 2016. aastal valminud projekti „Haridusliku erivajadusega õpilaste kaasava hariduskorralduse ja sellega seotud meetmete tõhusus” juht:
„Ideaalis võiks koolis olla ligipääs kõigile tugispetsialistidele, sest lisaks õpilaste toetamisele on tugispetsialistid abiks ka õpetajatele. Praegu on tugispetsialiste Eestis liiga vähe ja sellest lähtuvalt ei saa oodata, et kõigis koolides oleks kõik spetsialistid esindatud. Koolides, mida uurisime, toodi välja, et isegi kui koolil jagub palgaraha, ei ole spetsialiste piisavalt saadaval. Milliseid spetsialiste ja millises mahus kool vajab, võib erineda nii kooliti kui ka aastati. Erinevused tulevad piirkonna eripärast ja õpilaste hariduslike erivajaduste iseloomust. Sotsiaalmajanduslikult kehvemas piirkonnas võib sotsiaalpedagoogil olla enam koormust, samas kui keerulisemate hariduslike erivajadustega õpilased vajavad eripedagoogi nõustamist. Seega ei saa luua rangeid piirmäärasid.”
Lea Pilme, Eesti eripedagoogide liidu juhatuse esimees, Rakvere põhikooli direktor:
„Selle aasta alguseni EHIS-esse kantud õpilaste hariduslikud erivajadused on märkinud erinevate taustteadmistega inimesed ning erinevus võib olla subjektiivsete tõlgenduste tagajärg. Segadusse ajasid ka märgete tegemise võimalused − oli nii diagnoosi- kui ka vajaduspõhiseid märkeid. Mäletan aasta või paari tagust haridus- ja teadusministeeriumi koolide välishindamise aastakonverentsi, kus toodi näide haridusasutuse kohta, kus EHIS-esse oli märgitud haridusliku erivajadusega õpilasteks kõik lapsed.”
Tarmu Kurm, Haridus- ja teadusministeeriumi kommunikatsiooniosakonna asejuhataja:
„Õppekorralduse aluspõhimõte – vanem valib ja otsustab koolivaliku üle – kehtib ka tuge vajavate laste osas. Koolivaliku alus on see, kuidas lapsevanem tajub elukohajärgse kooli huvi, võimekust ja kogemust HEV-õpilastega tegeleda. Elukohajärgse suure kooli jaoks võib olla keeruline hariduslike erivajadustega lastega tegeleda – ruumiprogramm on suunatud suurtele klassidele ja toimeloogika eeldab homogeenseid gruppe. Väikekoolid seevastu vajavad õpilasi, et oma eksistentsi tagada, ja on valmis võtma erivajadustega lapsi kooli. Väiksemad koolid saavad võimaldada lastele enam tähelepanu. Väikekoolide õppekeskkond ja paindlikum õppekorraldus sobibki paljude hariduslike erivajaduste jaoks paremini. Kui selline väike kool või ka HEV-kool on piirkonnas valikuvõimaluste hulgas, siis sinna lapsevanem ka suunatakse.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest lähtuvalt peab kohalik omavalitsus korraldama tugiteenuste kättesaadavuse. See ei tähenda alati, et tugispetsialist peab olema kooli palgal. Mitmed omavalitsused on koondanud tugispetsialistid keskusse, kus aidatakse last ja peret tervikuna lasteaiast gümnaasiumini. Seetõttu on EHIS-est väljavõetud tugispetsialistide arv vaid osa tegelikust pildist. Et kõigis koolides ei ole tugispetsialiste, ei tulene mitte pelgalt tugispetsialistide nappusest või töötasust, vaid paljudes koolides, kus õpilaste arv väike ja kahanev, ei ole ka nende järele püsivat vajadust. Esimene tugispetsiaist ja psühholoog on sellises koolis õpetaja ise.”