Kas õpetaja väärib privileegi?
Tegevust jagub Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis nii suurtele kui ka väiksematele. Fotod: Kris Süld
Muuseumihariduse osakaal õpetajate plaanides on suurem kui kunagi varem. Buss bussi järel veab õpilasi Eesti Rahva Muuseumi, kunstimuuseumi, spordimuuseumi või ükskõik millisesse teise mäluasutusse. Ilmselt ei leidu Eestis vähemalt põhikoolis klasse, kes ei külasta õppeaasta või paari jooksul kordagi mõnda muuseumi.
Selle põhjuseid on mitmeid. Ühest küljest on suurenenud nõudlus – õppekavad muutuvad järk-järgult paindlikumaks ja soosivad varasemast rohkem väljasõite, teisalt tõuseb tasapisi elatustase, mis tähendab, et õpetaja saab planeerida mõne väljasõidu õppeaastas rohkem kui varem. Lisaks eespool toodule näeb ka meie uuenenud õppekava ette, et põhikoolis peaksid õpilased osalema vähemalt kahes muuseumitunnis õppeaasta jooksul.
Pakkumine teeb samal ajal tõelist tiigrihüpet: paljud muuseumid on kooligruppidele elu mugavamaks ja põnevamaks tegemise nimel silmaga nähtavalt vaeva näinud, muutunud külastajasõbralikumaks, atraktiivsemaks ja harivamaks. See kvaliteedihüpe on ennast ära tasunud.
Päris keeruline on täpselt teada saada, kumb oli enne: nõudluse suurenemine või pakkumise kvaliteedi tõus, aga fakt on, et muuseumikülastus ei seostu õpetajatel, õpilastel ega lapsevanematel enam igavuse ega konservatiivsusega. Muidugi on muuseumimaastiku maine ja üldise arengu kõrval muutumas kogu ülejäänud „välissõitude spekter”, meelelahutust ja elamusi on võimalik ammutada igas teises asutuses. Muuseumide areng annab aga õpetajatele suhteliselt suure argumendi, miks eelistada muuseumi näiteks vabaajakeskusele – mõlemad pakuvad elamusi ja atraktiivsust, kuid vaid üks toob kaasa ka uued teadmised.
Õpetajate seas kuuleb aina rohkem arutelusid, kas ühte või teise muuseumi minna, millise mulje viimane külastus jättis. Juba aastaid on kuulda ka õpetajate nurinat – kuidas tagada õige valik, kui proovimisvõimalust ei ole. Külastusega toob õpetaja muuseumi vähemalt klassitäie, kes lisaks panusele muuseumi eelarvesse aitab mäluasutusel enda sõnumit ja teadmisi nooremale generatsioonile edasi anda. Seda ei saa alahinnata, küll aga paistavad seda alahindavat muuseumid ise.
Eesti spordi- ja olümpiamuuseum tegi 2017. aasta oktoobris õpetajate päeva puhul ilusa üllatuse – õpetajakaardi olemasolul saame me kõik muuseumi tasuta külastada. Pakkumine ei olnud nädalaks või kaheks, nagu oleme harjunud nägema. Vähemalt loodetavasti on see pikaajaline ja õpetajaskonna olulisust arvestades igati loogiline samm. Muuseum tunnetab, et on tugev, pakkudes õpetajatele võimalust enne otsuse langetamist muuseumikeskkonnaga oma silma ja käega tutvuda. Kuuldavasti on õpetajad muudatuse enam kui hästi vastu võtnud ja see kajastub ka kooligruppide külastuste arvu kasvus Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis.
Selle rõõmsa uudise juures tekib aga küsimus, kus on teised. Kohati tundub, et valitseb arusaam, nagu tegemist oleks ebaausa kingitusega. Miks on õpetaja tasuta sissepääsu muuseumi rohkem väärt kui päästja, arst või bussijuht? Sest tegemist ei ole kingitusega. Tegemist on võimalusega. Võimalusega muuseumile avada ennast haridusasutustele, mängida ennast muuseumihariduse kaardile. Ilus pilt ja sisukas voldik on olulised, aga ilmselt eelistab iga õpetaja võimalust teada saada, milline muuseumikeskkond tegelikult on. Ja selline võimalus peaks olema normaalsus, nagu on normaalsus see, et peakokk ei pea oma restoranis toidu eest maksma – see maksaks õige kiiresti ja valusalt kätte juba järgmise õhtusöögi serveerimisel.
Muide, Eesti spordi- ja olümpiamuuseumile ei toonud õpetajate tasuta sissepääsu tagamine mitte ainult grupikülastuste arvu tõusu, vaid ka suurema tagasiside muuseumit külastavatelt õpetajatelt. Esimesed viljadki sünergiast on nopitud – spordimuuseum teenis oma põnevatele haridusprogrammidele 2017. aasta muuseumihariduse edendaja tiitli.
Kahtlemata väärib spordi- ja olümpiamuuseum õpetajatele prii sissepääsu võimaldamise eest kiitust. Paraku tuleb muudes muuseumides õpetajal ikkagi omast palgast maksta pileti eest. Eriti paneb siinkohal mõtlema veel asjaolu, et oma ülesannetesse süveneval õpetajal tuleb õpilaste muuseumiskäigu korralikuks ettevalmistuseks juba eelnevalt minna väljapanekutega tutvuma. Seepärast olgu õpetajakaardi (muuseas, see oli tasuline – õpetajapalga puhul märkimisväärne kulutus!) ettenäitajal muuseumidesse ja näitustele, aga ka vabaõhuüritustele priipääs. Eesti kultuuriasutustel jätkugu selleks missioonitunnetust. (Teadupoolest, “Estonia” teatril on seda).
Hinnaalandused ilusalongi või pitsabaari on küll toredad, kuid pole õpetajaametis kõige esimesema järgu soodustused.
Kas on lahenduse leidmine haridus- või kultuuriministeeriumi asi?