Kas paneme Soome silla tugevuse proovile?
Visionäärid ja majandusmehed unistavad Tallinna ja Helsingi vahelisest tunnelist ja hüperluubist. Soome sild on ühisolemise sümbolina mõlema hõimurahva mällu talletunud. Keelesilda on tekkimas aga mõra: Tallinna ülikool kavatseb sügisel jätta tudengid soome keele ja kultuuri bakalaureuseõppesse vastu võtmata.
Soome keele lektor Maria-Magdalena Jürvetson kaitses 2015. aastal doktoritööd soome keele naermisverbidest. Täna pole ta tuju aga sugugi naerune. Just Jürvetson kuulis pärast iseseisvuspäeva pidulikku aktust esimesena, et uuel õppeaastal soome keele ja kultuuri bakalaureuseõppesse tudengeid vastu ei võeta. Põhjenduseks tõi juhtkond nii vajaduse kulusid kokku hoida, üliõpilaste väikese arvu, senise õppe vähese vastavuse ühiskonna vajadustele kui ka napi teadustegevuse.
Jürvetson on ainus põhikohaga kohalik lektor, kes annab mitut kursust. Peale tema on ametis veel külalislektor (töötasu maksab talle suures osas Soome riik ja tal pole teadustöö kohustust), veerand kohaga dotsent ja käsunduslepinguga töötav õpetaja.
„Oleme säästueriala, meie pealt hoitakse nagunii kokku, seega ei saa öelda, et ülikoolil oleks meid kulukas pidada,” sõnab Jürvetson.
Erialal on olnud ka paremad ajad. Soome keelt hakati peaerialana õpetama 1991. aastal (nõukogude ajal õppisid soome keelt kohustusliku ainena kõik eesti filoloogid). Toona kuuluti Põhjamaade filoloogia osakonna alla ja eksisteeris ka läänemeresoome keelte professuur. Tudengid jooksid tormi, neljakümnesed õpperühmad tuli kaheks jagada.
„Edasi juhtus meiega nagu Bütsantsiga – üleval pool tundus, et elame liiga jõukalt, meid finantseeris Soome riik, tekkis vimm,” sõnab Jürvetson.
Bologna protsessi käigus jäigi soome keele ja kultuuri õpe alles ainult bakalaureuseastmes, lisaks moodulid lingvistika ja kirjandusteaduse magistrikavades.
Professuuri ei tulnudki
2006. aastal Põhjamaade filoloogia osakond ja läänemeresoome keelte õppetool kaotati ning õppejõude koondati. Dotsent Annekatrin Kaivapalu juhtimisel loodi uus õppekava.
„Veel mõne aasta eest lubati meile professuuri, mis tähendanuks täiendavat ressurssi ja teadustegevuse elavnemist,” lausub Maria-Magdalena Jürvetson. „Elasime lootuses, et kõik hakkab ülesmäge minema.”
Ülikooli struktuurireformi käigus sai soome keelest ja kultuurist aga üks kuuest peaerialast Lääne-Euroopa keelte ja kultuuride bakalaureusekavas (sinna kuuluvad veel inglise, saksa, prantsuse, hispaania, itaalia keel).
Miks just soome keelega nii tehakse, küsib Jürvetson. Ja annab ka vastuse: ülikooli suund on rahvusvahelistuda, suurendada välistudengite arvu ning avada ingliskeelseid õppekavasid. Need toovad raha sisse. Ta osutab ka kahe ülikooli kokkuleppele, mille kohaselt Tartu ülikool keskendub fennougristikale ning Tallinna ülikool Aasia keeltele ja kultuuridele.
Annekatrin Kaivapalu, kes juhtis üksteist aastat soome keele ja kultuuri eriala, ei jõudnudki professuuri taastamist ära oodata, kuigi teistele erialadele neid aastate jooksul loodi. Ta on nüüd hoopis Turu ülikooli professor.
„Kõik väsivad lõpuks,” tõdeb professor Kaivapalu. „Tööõhkkond humanitaarteaduste instituudis pole inspireeriv, kuigi Lääne-Euroopa uuringute akadeemilise suuna juht on püüdnud soome keele ja kultuuri eriala toetada. Praegu naudin Turus töötamist. Jätsin veerand kohta Tallinna ülikooli alles, et õppekava praegu juhtivale välislektorile poleks üleminek nii järsk. Juhendan väitekirju, juhin eesti õppijakeele tervikkäsitluse projekti ja publikatsioonid lähevad kirja ka TLÜ-le. Turu ülikool on sellega nõustunud.”
Annekatrin Kaivapalu imestab, et enne kui senat muutuse on jõudnud kinnitada, oli sisseastumise kodulehelt eriala juba ära võetud. Temaga kui ühe soome keele õppejõuga pole aga senini keegi ametlikult ühendust võtnud ja ta on kuulnud uudiseid vaid teiste vahendusel.
Eriala pikalt juhtinuna on Kaivapalul mitmeid küsimusi. Ta ei mõista, miks võtab ülikool aja maha ja katkestab vastuvõtu nüüd, mil õppekava on alles teist aastat käigus. Esimesed õppijad alustasid 2016. aasta sügisel, raske on anda hinnangut, enne kui kolm aastat on läbitud.
Ootame veel
„Küsimus on seegi, miks just soome keele puhul peab vaatama, kuidas vastata paremini ühiskonna ja tööturu vajadustele,” jätkab Kaivapalu. „Uut õppekava tehes mõtlesime just selle osa eriti pingsalt läbi. Me tegelikult veel ei tea, kuidas uus õppekava toimib. HTM-i
analüüsi kohaselt on tööturul vajadus soome keele oskajate järele kolmandal kohal inglise ja vene keele järel.
Alles pärast ühe õppekavatsükli läbimist on mõtet analüüsida, kuidas on olukord kõikide õppekavas esindatud keelte õpetamisega. Kõigi seis, välja arvatud inglise keele, on enam-vähem samasugune, ükski keel ei saa kiidelda üliõpilaste suure arvuga. See pole seotud ülikooliga, vaid muude protsessidega.”
Esimesel aastal oli soome keele üliõpilasi ainult kuus. Kaivapalu oletab, et väike arv oli tingitud ka asjaolust, et noored ei osanud soome keelt Lääne-Euroopa keelte hulgast otsida – enne oli soome keel olnud ju iseseisev õppekava. Praegusel esimesel kursusel õpib juba kolmteist üliõpilast (mitte kaheksa, nagu väidab prorektor).
Aga kui suur oleks ikkagi kokkuhoid, kui ühel aastal vastuvõttu ei toimu?
„Ülikool on väitnud, et kõrvaleriala jääb igal juhul ja selle ühisosa peaerialaga on suur,” vastab Annekatrin Kaivapalu. Ligikaudseid arvutusi tehes sai ta aimu, et kokkuhoid on ühe õppeaasta kohta umbes kolmandik lektori koormust, seega kolme aasta peale täiskohaga lektori ühe aasta palk.
„Lektori ühe kuu palk on võrreldav mõnepäevase konverentsireisiga Euroopasse,” ütleb Kaivapalu. „Kokkuhoidu peaaegu ei ole. Ühe aasta vastuvõtu ärajätmine ei päästa Tallinna ülikooli ega instituuti.”
Kaivapalu möönab, et dramaatilisel lool on ka häid külgi. Esiteks see, et teadvustatud on Eesti kõrghariduse olulisi probleeme.
Üllatas ka äärmiselt toetav reaktsioon mõlemalt poolt Soome lahte.
„Küsimus on palju laiem kui ainult soome keele õpetamine Tallinna ülikoolis. Soome keele akadeemilise õppe lõpetamine Eesti Vabariigi pealinnas on poliitiline küsimus,” rõhutab Kaivapalu.
Ta soovitab kuulutada vastuvõtu ikkagi välja ja vaadata, kui palju üliõpilasi koguneb. Kui rühm tuleb täis (kümme tudengit), siis saab eriala avada, ja kui ei tule, siis mitte. Pole põhjendatud ette ära otsustada, et huvilisi ei tule.
„Lihtne on iga kümne aasta tagant eriala hävitada ja siis seda uuesti taastama hakata,” sõnab Kaivapalu. „Vastukaja on väga suur, seda džinni enam pudelisse tagasi ei pane. Tundub, et Eestis ja Soomes on vastastikune huvi vahepealse ajaga võrreldes kasvanud, see meenutab juba üheksakümnendaid.”
Eesti soome keele õpetajate seltsi juhatuse liikmed: vasakult Piret Meresma, Ilona Säälik, Karola Velberg ja Kristel Kotta pärast kohtumist Tallinna ülikooli juhtidega. Foto: erakogu
Piketi asemel läbirääkimised
Soome keele huviliste arv kasvab nii üldharidus- kui ka keeltekoolides. Õpetajaid, eriti nooremaid, aga napib ja nii tuleb paljudel anda üle 45 tunni nädalas. Kuuldes Tallinna ülikooli kavatsusest jätta sügisel soome keele ja kultuuri bakalaureusetudengid vastu võtmata, plaanis Eesti soome keele õpetajate selts esimese hooga meeleavaldust. Siis aga otsustati esmalt ülikooli juhtidega ühise laua taha istuda.
Eelmisel reedel, 2. märtsil käisidki seltsi juhatuse esinaine Karola Velberg ning liikmed Kristel Kotta, Piret Meresma ja Ilona Säälik vestlemas õppeprorektor Priit Reiska, humanitaarteaduste instituudi direktori Tõnu Viigi ja Lääne-Euroopa uuringute akadeemilise suuna juhi Daniele Monticelliga.
„Tegime ülikoolile oma ettepanekud, pakkusime abi erialaspetsialistide otsimisel ja koostööd lahenduste leidmiseks,” rääkis Karola Velberg.
Soome keele õpetajate selts soovib, et soome keele õpe jätkuks peaerialana.
Ülikooliõpet on vaja, et saaksime juurde kvalifitseeritud keelespetsialiste: õpetajaid, pädevaid tõlke ja keeleuurijaid, kes on võimelised innustama bakalaureuseõppe tudengeid magistriastmes edasi õpetajateks õppima. Õpetuse vähenemine ülikooli tasandil tekitab palju probleeme. Veelgi raskemaks läheb soome keele õpetajate järelkasvu tagamine olukorras, kus töökoormus kasvab.
„Soome keele õpetamise osakaal Eesti haridusmaastikul on kasvanud aastast aastasse,” märkis Karola Velberg. Peale riiklike õppekavade reformi 2010. aastal avanes võimalus õpetada soome keelt B-keelena – HTM-i andmeil tehakse seda praegu juba 12 kooli põhikooliastmes. Soome keele kui C-keele õpetamise traditsioon on pikem ning praegu on see võimalik rohkem kui 20 koolis. Soome keelt õpitakse ka valikainena. Haridussilma andmeil õpib sel õppeaastal soome keelt meie koolides 1114 õpilast.
„Kõige hõivatumad soome keele õpetajad annavad üle 45 kontakttunni nädalas,” sõnas Velberg. „Hiljutine saavutus on soome keele riikliku tasemetesti (YKI-testi) sooritusvõimaluse toomine Eestisse, mis suurendab õpihuvi. Kesktaseme testi võib sooritada gümnaasiumi koolieksamina. Gümnasistide seas kogub soome keele õpe populaarsust, sest mitmekesistab õpi- ja tööväljavaateid välismaal. B-keele õpe on aga kasvulava ülikooliõppeks, kui kvaliteetne soome keele õpetus Eestis jätkub.”
Hõimurahvad omavahel
Äripartnerlus Soome firmadega tingib vajaduse soome keele koolitajate järele ka ettevõtetes, kes tellivad keeltekoolidelt erialakeele kursusi. Teenindussektoris läheb jätkuvalt vaja soome keele oskajaid ja keeleoskus peab paranema, et vastata Soome klientide ootustele. Kuidas tõsta harrastaja tasemel keelekasutajate soome keele oskust, kui nõudlus keeleoskuse järele tööturul kasvab, aga noorema põlvkonna spetsialiseerunud õpetajatest on puudus?
Ja veel – harrastaja tasemel keeleõpet on seltsi hinnangul vaja ka selleks, et kaitsta kahe hõimurahva läbikäimist kolmanda keele pealetungi eest, mida tingib globaliseerumine ja inglise keele populaarsus.
„Mõistame Tallinna ülikooli argumente, mis tingivad aastase pausi üliõpilaste vastuvõtus soome keele erialale, ja leppisime kokku edaspidises koostöös. Ülikooli seisukoht on, et meie eesmärgid kattuvad 100%,” vahendas Karola Velberg. „Tähtis on, et selts saab otsuste tegemisel kaasa rääkida. Näeme Tallinna ülikooli olulise partnerina, kelle abil leevendada akadeemiliste soome keele õpetajate puudust. Pakkusime oma lahendusi, kuidas selts saaks panustada, et innustada noori soome keelt õppima. Oleme veendunud, et soome keele õpetajate koolitamise pearõhk peab jääma Eestisse, kuigi Helsingi ahvatlused on lähedal ja ilmselt paljudele huvilistele ka üha kättesaadavamad. Õpetajakoolitus peab olema kvaliteetne ja tagama õpetajate järjepideva ning piisava pealekasvu.”
Algselt mõttes mõlkunud meeleavaldus jääb praegu ära ja selts jääb äraootavale positsioonile.
„Me ei ole liiga leebed, aga ei näe põhjust ka tühja võidelda,” sõnas Velberg. „Oleme oma positsiooni teatavaks teinud. Asjad ei käi üleöö. Ülikool polnud asjaosalistega piisavalt suhelnud ega taustaga kuigi hästi kursis. Neil oli ettekujutus, et nad koolitavad valdavalt Tallinkile inimesi. Õpetajakoolitusse on vaja suunata senisest rohkem inimesi, aga seda ei tehta.”
Seltsi juhatus on pidanud soome keele õppe tuleviku teemal nõu oma heade partnerite, Soome Instituudi ja Soome suursaatkonnaga ning Tallinna ja Tartu ülikooli erialaspetsialistidega. On loodud ülevaade soome keele õpetuse praegusest olukorrast.
Seltsi seisukohalt on hea, et soome keele õpetuse teema ülikoolis on liikmed üles äratanud, rahvas on aktiveerunud ning oma toetusest on märku andnud needki, kes seni vaikinud.
„Loodame edasi minna, töötame välja oma lahenduskava,” ütles Karola Velberg. Järgmine kohtumine leiab aset aprillis Tallinna ülikooli korraldatavas laiendatud ümarlauas.
Soome Instituudi juhataja Anu Laitila:
„Vajame rohkem nii õpetajaid kui ka tõlke”
Anu Laitila.
„Reedel kohtusime koos Soome suursaadiku Kristi Narineniga Tallinna ülikooli juhtkonnaga, et paremini tervikpilti mõista ja kuulda ülikooli seisukohti. Samuti tahtsime väljendada oma muret soome keele õpetajate järelkasvu pärast. Kahjuks on meediakajastusest jäänud mulje, otsekui lõppeks soome keele õpetamine täielikult – tegelikult jätkub see Tallinna ülikoolis kõrvalerialana.
Kohtumine oli konstruktiivne ja muu hulgas tulid jutuks mitmed konkreetsed uuendused, millega muutuks meie koostöö tulevikus veel palju tihedamaks. Tallinna ülikool töötab praegu välja uut süsteemi, mis aitaks vähendada aineõpetajate, sh soome keele õpetajate nappust. Koostööd tehakse nii Soome kui ka Eesti haridusministeeriumi ning haridusega seotud ametitega.
Meie suur tulevikuväljakutse on suurendada huvi soome keele õppimise vastu. Lisaks õpetajatele vajame rohkem ka soome keele tõlke. Mõlemad on praktilised ametid, mistõttu soovitakse lisada magistritaseme õppekavadesse rohkem pedagoogilisi ja tõlkimisalaseid aineid.”
TLÜ juhtkond: „Võtame aja maha”
TLÜ õppeprorektor Priit Reiska ja humanitaarteaduste instituudi direktor Tõnu Viik:
„Tallinna ülikool otsustas sellel sügisel mitte avada vastuvõttu soome keele ja kultuuri peaerialale. See ei tähenda eriala sulgemist ega keeleõppe lõpetamist. Me ei kahtle, et TLÜ-s saab üliõpilaste hulgas populaarset soome keelt õppida ka tulevikus. Võtame lihtsalt aja maha, et arutada asjaosalistega, kuidas peaks soome keele õpe olema korraldatud ning millisele sihtgrupile täpselt suunatud.
Küsimus on selles, kas õpetada soome keelt pea- või kõrvalerialana, ning kui peaerialana, siis millistele õpiväljunditele peaksime keskenduma, et tagada kvaliteetne õpe ning lõpetanuile head võimalused tööturul.”
Vastab TLÜ humanitaarteaduste instituudi direktor Tõnu Viik:
Tõnu Viik.
Uuendatud õppekava järgi vastu võetud esimesed tudengid on praegu teisel kursusel. Nüüd tahetakse teha paus, et arutleda, kuidas minna edasi ja ühiskonna ootustele paremini vastata. Miks ei tehtud neid arutelusid õppekavu kokku pannes?
„Arutelud toimusid ka õppekavasid kokku pannes. Sellel ajal otsustati jätkata peaerialana. Meie soome keele ja kultuuri õppejõudude koosseis oli siis aga teistsugune. Nüüd on meil kaks lektorit, veerandkoormusega dotsent ja üks tunnitasuline õppejõud kogu eriala kohta. On ilmne, et nad on ülekoormatud, neist ei jätku kõrgel tasemel akadeemilise hariduse andmiseks.”
Kas ülejäänud keeli Lääne-Euroopa keelte ja kultuuride bakalaureusekavas ei pea üle vaatama?
„Seirame õppetegevust pidevalt, ka õppekavades tehakse muudatusi kogu aeg. Need sõltuvad ühiskonna vajaduste muutumisest ja meie võimalustest, meie teadustöö teemadest, üliõpilaste ja välishindajate tagasisidest, õppejõudude koosseisu muutustest jne.”
Milline on juhtkonna seisukoht: kas soome keelt peaks õpetama pea- või kõrvalerialana?
„Ülikooli juhtkond tegi otsuse võtta aeg maha, et teiste hulgas ka selles küsimuses selgusele jõuda. Oma seisukoha kujundame läbirääkimiste tulemusena sügiseks.”
Õppejõud avaldavad imestust, et küsimusi kõigepealt nendega läbi ei arutatud.
„Neli põhjust, miks otsustasime sel sügisel tudengeid mitte vastu võtta, on kõige laiemalt öeldes raha, teadusliku kompetentsuse ja üliõpilaste huvi nappus ning praeguse õppe mittevastavus ühiskonna vajadusele. Ühtegi neist neljast põhjusest ei oleks saanud olematuks muuta eriala õppejõududega aru pidades. Eriala õppejõudusid informeerisime tehtud otsusest aga esimesena – nagu see peabki olema.”
Kui suur tuleb kokkuhoid, kui ühel aastal tudengeid vastu ei võeta?
„Vastuvõtu mitteavamine ühel aastal olulist rahalist kokkuhoidu ei anna, kui sellega ei kaasne ümberkorraldused tulevikus. Millised peaksid need olema – seda hakkame nüüd arutama.”
Tudengid oma õpingutest
Laura Saare.
Laura Saare, soome keele ja kultuuri II kursuse üliõpilane:
Esimest korda TLÜ plaanist kuuldes tundsin suurt hämmingut. Tegemist on siiski naaberriigi keelega, meil on Soomega olnud pikaajalised väga lähedased suhted ning tihe koostöö. Oleme korraldanud Soome saja aasta juubeli auks pidustusi ja muid ettevõtmisi ning nemad on samamoodi Eesti 100. sünnipäeva tähistanud. Küll edastati ilmateade eesti keeles, Sauli Niinistö luges eesti keeles „Tõde ja õigust” jpm. Eesti ja Soome koostööd on olnud imeline ja uhke tunne vaadata ning ise sellest osa saada. Ja järsku selline uudis – üllatus missugune!
Mina valisin TÜ asemel TLÜ, sest see kool asub minu kodulinnas ja Tallinna ülikool on olnud minu silmis plaan A. Pääsesin otse ülikooli tänu soome keele olümpiaadil 3. koha saavutamisega. Otsepääs vihjas eelkõige Tartu ülikoolile, kuid lähemal otsingul selgus, et sama tingimus kehtib Tallinna ülikoolis. Uurisin siis õppekavu lähemalt ning leidsin, et TLÜ tundub põhjalikum ja sümpaatsem. TÜ soome-ugri keeleteadused tundusid käsitlevat soome keelt põgusamalt ja keskenduvat rohkem üldisele soome-ugri keelkonnale. TLÜ-s aga paistis õppekava keskenduvat just soome teaduslikule keelele ja kultuurile.
Oma õpingutes olen eriti rahul sellega, milliseid aineid on õppekava seni ette näinud, ja neid õpetavate õppejõududega. Oleme võtnud läbi teoreetilisi aineid, nagu foneetika, morfoloogia, sõnaõpetus, liikudes edasi lausete moodustamiseni ning lõpetades keeleüksuste tähenduste ja nende muutumise uurimisega. Teooriale on praktika lisandunud just keeletaseme tundides, kus teoreetilisi mõisteid tihti ette tuleb. Samuti on aineid, kus käsitleme Soome kultuuri ja ajalugu puudutavaid teemasid.
Keiri Tiigiste.
Keiri Tiigiste, soome keele ja kultuuri I kursuse üliõpilane:
Kurb on, et meie toreda naaberriigi kultuuri ja keele õppimine on ühtäkki ebaoluline. Tallinna ülikool on algusest peale olnud tugeva keelesuunitlusega kool ning on fakt, et Aasia keeled ja muud Euroopa keeled, mida Eestis võib-olla nii palju vaja polegi, saavad rohkem toetust.
Et ma ei ole absoluutselt Tartu inimene, sobis Tallinna ülikool mulle keele õppimiseks paremini, eriti arvestades asjaolu, et seda on siin nii kaua tehtud.
Ajakirjanduses mainitud faktiga, et soome keele huvilisi on vähe ning esmakursusel õpib vaid kaheksa inimest, ei ole ma kuidagi nõus. Keelt peakski õppima võimalikult väikestes gruppides, et tagada õppe individuaalsus ja lektorile võimalus arendada oma õpilasi personaalselt. Arvan, et just väikesed rühmad ja vähene huvi selle keele vastu aitab kasvatada oma ala spetsialiste ja keeleteadlasi. Olen rahul, et saan õppida seda, mida soovin, ja tahaksin, et teisedki soome keele huvilised saaksid seda tulevatel aastatel teha.