Keda noored valiksid?

Karl Andreas Sprenk.

Hiljuti avalikustas Eesti noorteühenduste liit Kantar Emorilt tellitud noorte valimiskäitumise uuringu tulemused. Vastukaaluks noorte madalale e-hääletamise protsendile kinnitas uuring, et esmavalijad eelistasid oma otsuse vormistada hoopis hääletuskasti juures. Lisaks võimalikule aktiivsusprotsendile uuriti noorte valiku tegemist mõjutavaid tegureid, vaateid ja hinnanguid kohaliku ning riigi tasandi valitsemisele.

On rõõm tõdeda, et uuringutulemused kummutasid mitmed valimiste eel levinud müüdid, näiteks vanemate eelistuste ülekaaluka mõju noore valikule või noorte massilise vastandumise protestihääle andmise kaudu. Samuti ei joonistunud vastuste põhjal välja selget ja tugevat toetust konkreetsele erakonnale – pigem on noorele valijale oluline kandidaat indiviidina (tema vaated ning kogemus).

Kui iga neljas noor loobus oma valimisõigusest, kuna tal puudub huvi poliitika vastu, siis iga kümnes noor loobus valmisõigusest pettumuse tõttu poliitikutes või poliitikas üldisemalt. Demokraatia ning vabade valimiste eelis on võimalus oma hääleõigusest loobuda ning usaldada otsuse langetamine teistele, ent pettumine poliitikutes on miski, mida iga omavalitsusjuht või volinik hõlpsasti leevendada saab. Lahenduseks pole tuntud avaliku elu tegelaste kandideerima peibutamine, vaid oma tegevuse nähtavaks muutmine ja noortele tähelepanu pööramine muuhulgas valimisplatvormides (mida kohtas KOV-i 2017. a valimistel minimaalselt).

Potentsiaalne osalusprotsent – 59 – on kahtlemata mõjus näitaja. Sarnane valimisaktiivsus 16–17-aastaste seas oli näiteks 2011. aastal Norra kohalikel valimistel, kus ligi kolmandik omavalitsustest noorte osalemishuvi katsetas. Märksa eesrindlikum on Austria, kus noortel on võimalik osaleda alates 16. eluaastast kõigil valimistel – seal varieerub noorte aktiivsus sõltuvalt valimistest 70–80% vahel.

Usutavasti on esmavalijate huvi valimistel osaleda sarnases suurusjärgus ka järgnevatel kordadel, ent uuringute põhjal on keerulisem kujundada regulaarset valimisharjumust ja -huvi 18–24-aastaste noorte seas. Numbrist olulisem on noorte võimalus olla kaasatud neid puudutavate otsuste kujundamisse just kohalikul tasandil. Aga kas ning kuidas suhestuvad otsustajad ja noored valimistevahelisel perioodil?

Proaktiivse hoiaku võtmine noortega suhtlemisel on miski, mille tarbeks ei pea valimiste lähenemist ootama. 88% uuringus osalenud noortest peavad oluliseks, kuidas kasutavad kandidaadid oma valijate usaldust ning mil moel täidetakse valimiste eel jagatud lubadusi. Noore valijaga suhtlemine ei pea väljenduma pelgalt kõnejärje haaramises kooliüritustel või jõulises koolikeskkonda tungimises, vaid algatuseks näiteks aruteluõhtu korraldamises, noorte mõtete ärakuulamises ning nende arvestamises kohaliku elu kavandamisel.

Omavalitsuste juures tegutsevad ka noortevolikogud, kes on väärtuslik ühenduslüli noorte ning omavalitsuse vahel. Kaasake neid oma tegemistesse!

Mida saab järgmisel korral paremini teha?

Alljärgnevad ettepanekud tuginevad uuringutulemustele.

• Ühiskonnaõpetuse ainekavade ajakohastamine. Senisest enam peaks ühiskonnaõpetuses käsitlema kohaliku omavalitsuse korralduse ja valimiste olemust ning pöörama tähelepanu noorte osalusvõimalustele kohalikul tasandil. Valimiste teema käsitlemisel pole küsimus üksnes eri maailmavaadete tutvustamises, vaid tugevama rõhu seadmises valimiste olulisuse ja demokraatia põhimõtete tutvustamisele.
• Aktiivse agitatsiooni jätkuv hoidmine väljaspool kooli. Valimiste toimumisega seotud teavitustegevusel ning juhitud vestlusringidel on õppetöö osana kahtlemata praktiline väärtus, ent nagu ka uuringus osalenud noored rõhutasid, peaks kandidaatide aktiivne agitatsioon püsima koolidest ja nende vahetust lähedusest eemal.
• Valimisreklaamiga seotud piirangute ajakohastamine. Kuivõrd sotsiaalmeedia on üha enam käsitletav osana avalikust ruumist (kus rakenduvad nii üldlevinud sotsiaalsed normid kui ka käitumisreeglid), tuleks noorte hinnangul kaaluda aktiivsel agitatsiooniperioodil kehtivate piirangute võrdsustamist. Kokkuvõttes ei ole suurt vahet, kas peatuses bussi oodates vaatab kandidaadi nägu vastu ootepaviljonilt või telefoniekraanilt.