Kiindumushäirega lastest koolijuhi ja kasuema pilgu läbi
2014. aastal loodi Masingu kooli juurde Pepleri ravikodu – miljööteraapiline keskkond, kus lastel on võimalik täiskasvanuid uuesti usaldama õppida ning enda hirmudega rahulikus ja toetavas keskkonnas tõtt vaadata. Foto: Tartu Herbert Masingu kool
Tänast koolielu võib võrrelda kiindumushäirega lapse eluga: pealtnäha väga tavaline, aga kohati küllalt keeruline ja arusaamatu. Psüühilised erivajadused on valdkond, mida ei ole erinevalt füüsilistest ja vaimupuuetest väliselt kerge märgata.
Probleemid avalduvad enamasti mittekohase käitumisena ning suutmatusena toimida tavapärases sotsiaalses keskkonnas. Osa psüühiliste erivajadustega lastest saab hakkama vaid erikoolis professionaalsete spetsialistide käe all ja nende eripäradele kohandatud õpikeskkonnas. Teine osa vajab õpet tavakooli eriklassis ning kolmas saab hakkama tavaklassis, loomulikult eeldusel, et spetsialistid nõustavad ja jälgivad. Igapäevatöö kogemus erikoolis näitab, et probleemid on aasta-aastalt üha raskemad.
Tartu Herbert Masingu kooli 25. sünnipäeva konverents oli pühendatud mitmikdiagnoosidega lastele, kellel esineb korraga rohkem kui üks psüühikahäire. Nende arv kasvab nii kiiresti, et klassikaliste „puhaste” diagnooside kandjad muutuvad varsti juba harulduseks. See nõuab psüühiliste erivajadustega lastega tegelevatelt spetsialistidelt veelgi enam kompetentsust ja kogemist, kuid eelkõige valmisolekut teha koostööd teiste spetsialistidega, kes tunnevad paremini mitmikdiagnoosiga lapse diagnooside spektri mõnd konkreetset valdkonda.
Masingu kooli juubelikonverentsil räägiti lähemalt autismispektri häire, õpiraskuse/intellektipuude, aktiivsus-tähelepanuhäire, depressiooni ja kiindumushäire olemusest ning sekkumisvõimalustest. Elu on näidanud, et sedavõrd keeruliste valdkondade spetsialistide praktikapõhine kompetentsus sünnib eelkõige erikoolides, kus on töös arvukalt juhtumeid, millega tegelemine loob eelduse praktilise suunitlusega kompetentsuse tekkeks. See meenutab arstide kompetentsuse teket ja ka püsimist: sul peab olema piisavalt kindla valdkonna patsiente. Vastasel juhul kompetentsust ei teki või hääbub olemasolev aja jooksul.
Kõige suurem psüühiliste erivajadustega õpilasi teenindav kompetentsuskeskus Lõuna-Eestis on Tartu Herbert Masingu kool, mille kanda on üha raskemaks ja komplitseeritumaks muutuvate psüühiliste erivajadustega laste pedagoogiliste vajaduste tundma õppimine ning nendele aitamisvõimaluste loomine. Kuna valdkond on väga lai, peatume seekord lähemalt kiindumushäiretega laste probleemidel ning sellisel abistamismetoodikal nagu miljööteraapia.
Vähe vanemahoolt
Taanlasest psühholoogi ja terapeudi Niels Peter Rygaardi sõnul hõlmab kiindumushäire käitumisprobleeme, mis on omased lastele, kes pole esimestel eluaastatel saanud piisavat vanemlikku hoolt. Selle tulemusena on laps võimetu looma normaalseid suhteid, sest tema sotsiaalsed oskused on puudulikud – sealhulgas oskus mängida, õppida, töötada, armastada, olla pere või rühma liige. Tal puudub võime pidurdada või muuta oma tunnet või impulssi, kui see on kord tekkinud. Selle tagajärjel on tema aja-, ruumi- ja proportsioonitaju väga algeline ning kindlasti mitte sellisel tasemel, nagu seda eeldavad täiskasvanud.
Kiindumushäirega lapse toetamiseks kasutatakse ühe ennast tõestanud vahendina miljööteraapiat, mis Eestis on kahjuks veel vähe tuntud. Selle abil luuakse teraapiline keskkond, kus lapsed, terapeudid ja pedagoogid osalevad võrdväärsete partneritena igapäevategevustes, näiteks sisseostude tegemisel, koristamisel ja ravi planeerimisel.
Miljööteraapia aitab lapse jaoks kujundada maailma, kus ta saab uue võimaluse õppida täiskasvanuid usaldama. Tema hirmud võivad olla kantud kõige pisematest detailidest, kuid tekitada tohutu tormi, millega ta pöörab maailma enda ümber kummuli. Miljööterapeudi ülesanne on leida üles asjad ja olukorrad, mis sütitavad hirmu, ning aidata lapsel mõista, et õudsed kogemused, mis teda varjuna saadavad, ei juhtunud tema süül ning täiskasvanud ei käitu tavaliselt selliselt.
Üks selline miljööteraapiline keskkond, kus lastel on võimalik täiskasvanuid uuesti usaldama õppida ning enda hirmudega rahulikus ja toetavas keskkonnas tõtt vaadata, loodi 2014. aasta sügisel Pepleri ravikodu nime all Masingu kooli juurde. Selleks ulatasid abikäe Tartu kunstikooli õpilased, kes kujundasid vabatahtlikult ruumid, et neis oleks kodune elada. Tulemuse kohta ütles üks noor tabavalt: tulen siia nagu oma teise koju. Mõnus diivan, maalid seintel ja hästi kokku sobivad värvitoonid ruumis on loomulik osa miljööteraapiast, kuhu kuuluvad loomulikult ka terapeudid.
Miljööteraapiat kasutatakse kiindumushäire, depressiooni, sundmõtete ja -tegude, traumajärgsete reaktsioonide ja teiste raskete psüühiliste seisundite korral. Ravikodusse jõuavad elama komplekssete probleemidega lapsed, keda varasemad abistamismeetodid pole aidanud. Need noored, kellele pole spetsialistide abi kabinetis olnud piisav.
Miljööteraapia on Eestis küll lapsekingades, kuid ometi oleme viimase pooleteise aasta jooksul paljutki õppinud, näiteks oskust, kuidas jääda rahulikuks ka kõige suuremas kriisis ja näha isegi kõige räigemate tegude taga last, kes on hirmul ja haavatud. Oleme õppinud neid ühiselt toetama ja seejuures vaatama sügavale enda sisse – mõistma, miks käitume täiskasvanutena just nii, nagu parasjagu käitusime. Kõigi meie sees on peidus hirmul laps, kes on jäänud midagi kartma.
Miljööteraapiline ravi hõlmab kõiki päevaseid tavalisi tegevusi koos last ümbritsevate inimestega. Miljööterapeut, kes ravikodus elab ja töötab, võib olla hariduselt sotsiaalpedagoog, meditsiiniõde või eripedagoog, kes tahab mõista lapse muresid ning oskab enesekriitiliselt ja meeskonnapõhiselt tegutseda. Mida katkisem on laps, seda olulisem on teda ümbritsev toetav keskkond ravikodus. Harmooniline keskkond soodustab sisemise harmoonia teket või taastumist ka lapsel, kellele tasakaalustavalt mõjumiseks peavad olema tasakaalus ka terapeudid ise.
Ka lapsevanem saab kodus luua teraapilise keskkonna, et ennetada muresid, kui ta julgeb endale ausalt otsa vaadata: milline on tema isiksus, mida tuleks õppida paremini tegema, milliseid teadmisi on vaja juurde õppida, et olla parem lapsevanem. Juba siis, kui laps on alles väike, tuleb näha suuremat pilti, tema andeid ja potentsiaali. Just esimesed kolm eluaastat on lapse tasakaalus ja eakohases arengus kõige olulisemad. See paneb aluse kogu edasisele elule. Pole niivõrd oluline, kas lapse eest on füüsiliselt hoolitsetud, vaid milline on teda ümbritsev moraalne õhustik.
Lisaks koolitöö kogemusele kinkis saatus mulle võimaluse saada kasuemaks. Minu kodus kasvab neljandat aastat mitmete erivajadustega, sh kiindumushäirega noor. Olen kasuema rollis kasvanud koos tüdrukuga. Algne lootus, et pakkudes lapsele turvalist kodu ja pereelu ning toetades tema õppimist, saab asenduskodus elanud tüdruku käitumist tõhusalt tasakaalustada, kustus õige ruttu. Tutvumine, leppimine, kohanemine ja kokkuleppimine, kuidas üheskoos elada, võttis ootamatult kaua aega. Tegelikult kestab kõik see veel praegugi. Kogeme tagasilööke ja püüame neile võimalikult vähe tähelepanu pöörata. Oma lihaste laste kasvatamise kogemusest on ootamatult vähe kasu. Küll aga on nende toetus osutunud väga oluliseks.
Viis põhiprintsiipi
Olen püüdnud meie elukorraldust seada just miljööteraapia põhimõtete järgi, järgides selle viit põhiprintsiipi.
Kaitsmisel oleme püüdnud teadvustada ja planeerida tegevust last ümbritsevas keskkonnas, et takistada destruktiivset, väljapoole ja enda vastu suunatud käitumist ning tugevdada enesekontrolli ja toimetulekutunnet. See on olnud keeruline, sest internetimaailmas on endisel elul väga hõlbus lapsele ligi pääseda. Plahvatuslikud emotsioonid on tekkinud arvuti või telefoni teel suheldes ka oma uues kodus, oma elu esimeses oma soovi järgi kujundatud toas.
Toetamisel on olnud oluline tõsta tüdruku heaolutunnet ja eneseväärikust, rõõmu- ja kindlustunnet, vähendada ahastust, ärevust ja hirmu. Oleme palju toimetanud, tehes seda, mis talle meeldib. Ma pole kunagi varem käinud nii palju vee- ja saunakeskustes, kinos, jalgrattaga sõitmas ja jalutamas linna „põnevates” kohtades. Ikka ja alati koos, hoolimata tema noorukiea vanusest. Siinjuures on oluline täpsustada, et vanuste – kronoloogiline, intellektuaalne, sotsiaalne, emotsionaalne, bioloogiline, elukogemuslik jne – spekter on ülimalt ebaühtlane. Sellele on aluse pannud keeruline elu bioloogilises kodus ja seitse järgnevat aastat asenduskodus. Tihti on keeruline pakkuda toetust vajalikul määral ja viisil. Nii, et see ei tekitaks saamatus- või sõltuvustunnet. Õpime seda koos kogu perega.
Struktureerimise eesmärk on tagada koha ja situatsioonide etteaimatavus pikema aja jooksul (nädal, kuu), tekitades seeläbi kindlustunnet. Nädala- ja päevaplaane teeme senini koos. Kahjuks on nendest kinnipidamisega veel suuri raskusi: ikka tekib mõjutajaid, kelle jõud on suurem meie kokkuleppest. Küll aga on palju pisikesi õnnestumisi, mis lubavad loota, et pikaajaline koostöö kannab vilja.
Kaasamisega on seni kõige raskem. Küllap mängib siin rolli tundlik vanus (17) ja huvialade puudumine. Oleme neid koos väga otsinud, aga püsivaks tegevuseks ei ole veel miski kujunenud. Püüan tema naljatoonil öeldut – kümme esimest eluaastat olid mul liiga „aktiivselt kaasatud”, nüüd puhkan kümme aastat ja siis hakkan jälle tegutsema – uskudagi. Küll aga õnnestuvad meil koos tegutsedes paljud toimetamised: koristamine, söögitegemine, poodlemine, jalutamine jne. Uusi sõpru on aga väga raske leida. Endised sõbrad teda minu suureks rõõmuks enam väga ei tõmba. Seepärast on sõprade teema praegu väga keeruline.
Tunnustamine on oluline, sest pärast sagedasi tagasilangusi on vaja taas püsti tõusta. Minevikku on jäänud kunagine hull juuste värvimine, küünte närimine jpm. Nüüd kinnitame koos, et ta on ilus tüdruk, kes julgeb end näidata sellisena, nagu päriselt on. Tekkinud on mõistlikud suhted õdede-vendadega, keda on seitse. Selginema on hakanud suhted bioloogilise perega. Oleme tüdrukuga ühel meelel, et senine on seljataga ja ees on uus tema enda juhtimist vajav elu. Selleks loome kogu oma perega võimalusi. See on meie ühine õppimine uskumatult pikal teel.
Kummardus kõigile õpetajatele, kelle toel ja abil saavad õppida kiindumus- jt häiretega õpilased. Koostöös peredega sünnivad imed meie kõigi jaoks. Kogedes, kogudes ja kogemata.
Suur, suur tänu, kulla Tiina Kallavus, sellise väga tähtsa töö tegemise eest!
Suur tänu artikli eest!
Jõudu, armastust ja päikest kõigeks – oma kasulapsele, oma kooli lastele ja ka laiemalt selle teema tutvustamiseks!
Lugupidamisega
Tiia Lister