Kuidas me muutuste ja vastuolude keerises huvitavat kooli kujundame

Joonmeedia joonistus.

Viimasel ajal on meie hariduselus meeldivaks nähtuseks kujunenud „Huvitav kool” ja muutunud õpikäsitus. Paraku kohtab mõtestatud tegevuse kõrval ka „huvitavaid” ettepanekuid, millesse hariduspraktikud suhtuvad kahtlusega.

Muutustest pole pääsu. Otsesteks märkideks muutuste vajalikkusest on meie koolile olnud õpilaste ja lapsevanemate tagasiside. Innove rahuloluküsitlus meie 8. ja 11. klassi õpilaste seas näitas, et omavaheliste suhetega on noored rahul (ligi 9 punkti 10-st). Märksa vähem oldi aga rahul õpetamise ja õpetajatega (6 punkti 10-st). Põhjuseks toodi kodutööde suurt mahtu, liiga palju pikki kirjalikke töid ühes nädalas jms. Üks gümnasist kirjutas ahastusega: „Oma elu ei jõuagi elada.” Kuidas vältida suurte tööde kuhjumist ühele nädalale? Kas kaotame kodused tööd lihtsalt ära, olgugi et ilma kordamise ja kinnistamiseta head tulemust üldjuhul ei saavuta?

Leidsime, et õpetajatel peab olema nädala sees kindel aeg, millal kokku saada, et koolielu küsimusi arutada ning koostööd planeerida. Sellest aastast lõpevad meil ühel päeval nädalas kõigi õpetajate tunnid kell kaks ja siis saamegi kokku. Oma töös koolijuhina olen järginud ikka põhimõtet, et kool on õpilase jaoks, kuid võtmeisik koolis on õpetaja. Ehk mida rohkem arvestame õpetajaga, seda huvitavam on õpilastel.

Muutused hindamises

Käesolevast õppeaastast läksime põhikoolis (alates 2. klassist) üle kümnepallilisele hindamisskaalale, millele võib lisada sõnalisi selgitusi. Eesmärk on anda õpilastele täpsemat tagasisidet ja pakkuda nõrgematele rohkem eduelamust. Paljude arvates on viiepallisüsteem ajale jalgu jäänud. Esimese puudusena võib välja tuua selle liiga erinevad skaalaosad (nt 3 = 50–74% ehk 25% vs. 4 = 75–89% ehk 15%). Nähes tunnistusel hinnet 3, ei loe sellest välja, kas tegu oli äärepealt kahega või peaaegu neljaga. Keskpärase õpilase jaoks, kes sai ühe töö 3– ehk 50% ja järgmise töö eest 3+ ehk 74%, ei muutunud tunnistusel midagi – ikka sai sinna kolme.

Uue skaala puhul saab seesama õpilane esimese töö eest kolme, kuid järgmise eest juba viie, mis peaks pakkuma eduelamust ja tekitama tahtmist veel rohkem pingutada.

Uue numbriskaalaga harjumine võtab aega, ja seda ka lapsevanematel. Nii mõnigi kodu on olnud mures, et lapsel on raskem maksimumhinnet saada. Tegelikult on üks eesmärk just see, et ka väga head hinded liiga kergelt kätte ei tuleks. Pingutamise harjumus on viimasel ajal järjest vähematele õpilastele omane. Hindamissüsteemi muutus ei põhine mitte ainult uuel skaalal, vaid eesmärk ongi vaadata üle kogu hindamise sisu ja eesmärgid.

Esimese poolaasta kokkuvõtet tehes selgus, et seniste kaheliste hulk on kahe viimase aastaga võrreldes vähenenud tervelt kolm korda ja seniste viieliste hulk samuti mõnevõrra, mis justkui toetaks meie põhieesmärke.

Hea tuju ja rahulik vaim

Oleme liitunud sellest aastast KiVa programmiga ja juba kolmandat aastat tegutseb meil koolis TORE liikumine. Selliste projektide puhul on väga oluline selgitada, et tegemist on ennetava tegevusega, mitte tagajärgede likvideerimisega. Kui üks mu kolleeg KiVa programmiga liitumist tutvustas, oli kogukonna esmane reaktsioon, et „kas nüüd on siis asjad nii halvasti?”.

Inimesed kipuvad nägema esmalt negatiivset. Meie oleme oma koolis võtnud sel aastal sihiks levitada nii majas sees kui ka väljaspool kõike head, mida teeme või teinud oleme. Koolielu ei koosne ju ainult probleemidest.

Eesti juubeliks valmis meil uus interaktiivne õppevahend: Eesti kontuurkaart, mis varustatud eriteemaliste QR-koodidega, mille abil saavad õpilased oma kodumaad paremini tundma õppida. Eesmärk oligi suunata õpilasi oma nutivahendeid kasutama ka muul kui suhtluse eesmärgil.

Koridoride puhkenurgad oleme tasapisi varustanud lauamängudega. Huvitaval kombel on nt malemäng muutunud meie koolis vägagi populaarseks. Siit järeldus: tänapäeva noor, kelle peamiseks sõbraks on helendav nutiekraan, sageli ei teagi, missuguseid võimalusi lõõgastumiseks veel on. Tutvustagem noori siis nende võimalustega ja loogem koolides ka nutivabasid alasid!

Samu või sarnaseid asju tehakse väga paljudes koolides. Lõpptulemus sõltub sellest, kui konstruktiivne on koostöö, kas on entusiastlikke eestvedajaid kõigi osapoolte seas. Tähtis on mõttemalli muuta, mitte teisi matkides uutmoodi teha. Ega mööbli ümberpaigutamine ja klassiruumi digivahendeid täis toppimine või uue hindamis­skaala kasutamine tähenda kohe muutunud õpikäsitust.

Poliitikutelt ootaks rohkem süsteemsust!

Riigijuhtidelt ja hariduspoliitikutelt ootaks rohkem süsteemset ja tulevikku vaatavat tegutsemist. Näiteks mida on tehtud õpetajate järelkasvu tagamiseks? Mis saab siis, kui 1950. aastate põlvkond kõrvale astub? Tulevik on tume. Riigigümnaasiumid saavad oma õpetajad juba praegu valdavalt teiste koolide arvelt.

Õpetajalt oodatakse individuaalset lähenemist. Samas suunatakse kaasava hariduse sildi all tavakooli üha enam erivajadusega lapsi, kuid tugispetsialiste pole kuskilt võtta.

Ilma ainekavade mahtu vähendamata (tundide arv peab jääma samaks!) ei ole mõtet muutunud õpikäsitusest (probleem- ja projektõppest, kujundavast hindamisest jms) rääkida, sest õpetajal pole selleks aega ja mainitud märksõnad võivad jääda lihtsalt loosungiteks.

Aastaid on räägitud, et liiga vähe noori läheb põhikoolist kutseõppesse, samas ehitatakse riigigümnaasiumide hooned varuga, et sinna saaks võtta veelgi rohkem gümnasiste.

On ebaloogiline, et põhikooli eksami läbimiseks kehtib 50% nõue, kuid gümnaasiumi riigieksami saab tehtud ühe protsendiga. Ülevaatamist väärib kogu lõpueksamite süsteem ja eesmärk.

Hariduse teemal diskuteerimine on väga vajalik, kuid seejuures tuleb hoiduda rapsimisest. Nii pälvis hiljuti suurt vastukaja idee kaotada eesti keele riigieksami lugemisosast õigekirja hindamine, millest kohe taganeti. Sellele järgnes mõte, et gümnaasiumi või ülikooli astumiseks ei pea omama eelmise haridustaseme lõpudiplomit. Samas käidi välja mõte kehtestada gümnaasiumi astumiseks lävend põhikooli lõputunnistuse keskmise alusel. Siis tuli ettepanek kaotada kodused tööd.

Vaat sellises vastuolude keerises tulebki kool huvitavaks ja efektiivseks muuta!

KOMMENTAAR

Miks mulle meeldib kümnepalli­hindamine?

Epp Ruuder, Rakvere reaalgümnaasiumi loodusainete õpetaja:

Ära on kadunud hinnete mangumine. Eelneva süsteemiga käidi pidevalt kõrgemat hinnet nurumas, sest nii natuke jäi ju puudu. Nüüd on hindeid palju ja õpilastel ei ole vaja enam nurumas käia. Olen töödele alati lisanud hindetabeli, kus on kõikidele hinnetele vastavad punktivahemikud olemas.

Ma näen rõõmu nende õpilaste silmis, kes on n-ö Harju keskmised. Väga suur on õpilase õnnetunne, kui ta ühe töö saab nelja ja järgmise seitsme – vahele jääb ju nii mitu hinnet. Samas eelneva süsteemiga oleks ta kolme asemel nelja saanud, mis ei tundu üldse nii uhke.

Olen täheldanud ka seda, et õpilased suhtuvad hinnetesse rahulikumalt, kui just kodust ei ole pinget peale pandud. Mina räägin lastele, et kui ta saab üle viie, siis on juba hästi. Kui kodu vastu ei tööta ja üheksaid ei nõua, on õpilased väga rahul ka selliste hinnetega nagu 7 ja 8, mis vana süsteemi järgi on 4 ning tegelikult ju tubli saavutus.

KÜMNEPALLIHINDAMINE

Huvitavat Kooli saab jälgida blogis huvitavkool.ee ja Facebookis www.facebook.com/huvitavkool.