Liiga kaua oleme Skype’i peal liugu lasknud

16. märts 2018 Rasmus Kits Tallinna 21. kooli robootikaõpetaja - Kommenteeri artiklit

Rasmus Kits: „Kui meil loovust ei ole, siis me ei õpeta roboteid, vaid oleme robotid.” Fotod: Raivo Juurak

 

Vajame praegusest enam kogemusõpet. Andekatelt peab nõudma rohkem kui teistelt. Tähtis on pädevuste saavutamine, mitte õpiku läbivõtmine.

Tallinna 21. koolis on robootika osale õpilastest kohustuslik ainetund ja lastele see väga meeldib. Tehnoloogia paneb neil silmad särama. Nad ei märkagi, et mängulise, poolmängulise ja praktilise tegevuse käigus õpivad nad väga palju. Loodan, et kuskil kümne aasta pärast õpivad paljud nendest ülikoolis tehnilisi erialasid.

Kohustuslikes robootikatundides käivad meil nii poisid kui ka tüdrukud, terve klassiga. Vabatahtlikus robootika huviringis on aga poisse tüdrukutest palju rohkem. Sellest on mul kahju. Olen nimelt märganud, et vastupidiselt üldlevinud eelarvamusele on tüdrukud kohati paremadki programmeerijad kui poisid. Neilt oodatakse juba maast madalast suurt hoolsust ja kohusetundlikkust, mis on heaks programmeerijaks saamise olulised eeldused.

Meie kooli Lego innovatsioonistuudio uks on kogu aeg lahti. Juhusliku siseneja jaoks on ette valmistatud töölehed, mis saab koos robootikakomplektiga kätte anda, ja külaline võibki hakata tegutsema.

Miks sellist robootikaklassi ikkagi vaja on? Rääkisin mõni aasta tagasi ühe tarkvaraettevõtte juhiga. Tema ütles, et eestlased on äärmiselt head programmeerijad, teevad täpselt seda, mis vaja, kuid uut Skype’i nendelt ei tule. Sest Eesti koolis on kõik rangetesse raamidesse surutud ja loovusele ei jää ruumi. Ta ütles: „Me ei õpeta roboteid, vaid oleme robotid.” Tema teine mõte oli, et oleme juba 15 aastat Skype’i peal liugu lasknud.

Rohkem kogemusõpet!

Kuidas siis õpetada, et lastest ei tuleks robotid ja tekiks uusi Skype’e?

Arvan, et lapsed vajavad praegusest palju rohkem kogemusõpet. Mina annan oma õpilastele robootikatundides hästi palju praktilisi töid. Eraldi teooriatunde meil pole, sest teooriat omandatakse praktilise tegevuse käigus. Lapsed ehitavad väga palju mudeleid ja rakendavad neid tegevuses. See meeldib neile väga. Mina omakorda olen rahul, et lastel on käelist tegevust, mis on tänapäeval ju harv nähtus, välja arvatud pöialde aktiivsus, mida on vaja nutitelefoni puhul ja mis ületab kohati juba mõistlikkuse piire.

Kogemuspõhine õpe on väga efektiivne, aga ka väga aeglane meetod. Kuid kus on öeldud, et õppima peab kiiresti? Õppima ei pea kiiresti, vaid kvaliteetselt ja efektiivselt.

Minu tundides on kohustuslik omavahel suhelda ja rääkida. Tänapäeval ei tee ju keegi enam tööd ainult individuaalselt ja üksinda ning kooliski on vaja paaris- ja rühmatööd harjutada.

Õpilasi ma tulemuste põhjal ei võrdle. Nad ise muidugi võrdlevad, kuid viie saab minult see, kes töötab tunnis oma võimete piiril. Selle põhimõtte pärast on ka konflikte olnud. Üks lapsevanem pahandas minuga, et nõuan tema lapselt rohkem kui teistelt. Vastasin talle: „Lugupeetud lapsevanem, mina ei ole süüdi, et teie laps on teistest õpilastest nii palju andekam!” Lapsevanem oli kohe nõus, et tema laps on andekas, ning hakkas ka ise temalt rohkem nõudma. Andekad jõuavad robootikas väga kaugele. Üks mu 5. klassi õpilane lahendab juba gümnaasiumi ülesandeid. Ilmselt tuleb talle varsti kõrgkooli kursusi ette anda.

Tänapäeval on tähtis saavutada pädevused, mitte õpik läbi võtta. Eelistan faktipõhisele õppimisele kogemuspõhist, sest praegused faktid võivad tulevikus olla vananenud ja kasutud, kuid süsteemne mõtlemine ja probleemilahendusoskus ei vanane. Eelistades õpikutekstide analüüsimisele sisukat kogemusõpet, saavutame igal juhul hea tulemuse.

Kui ma oma õpilasi nende põhimõtete toel õpetan, jõuavad nad loodetavasti hea probleemide lahendamise oskuse ja tehnilise mõtlemiseni ning mõnedki neist astuvad kõrgkooli tehnilisi erialasid õppima ning uusi Skype’e välja arendama.

Lego innovatsioonistuudio uksed on kõigile avatud

Me pakume koolitusi ka teiste koolide õpilastele. Viimasel koolivaheajal olid esimesed lapsed Võrust, Kehtnast ja mujalt juba siin. Nad valmistusid First Lego League’i võistluseks Tondiraba jäähallis. Käisid siin oma teadmisi täiendamas.

Plaanime laboris hakata koolitama ka teiste koolide õpetajaid. Paljudel koolidel samasugused Lego õppevahendid juba on, kuid kasutatakse neid õppetöös kohati tagasihoidlikult. Enamasti tegeldakse robotitega huviringides, et Robotexile, Võru tsõõrile, Robomiku lahingusse ja muudele robotivõistlustele minna, ainetundides aga kasutatakse roboteid vähem. Meie ootus on aga, et aineõpetajad saaksid roboteid kasutada ka oma põhiaine paremaks näitlikustamiseks ja lapsele arusaadavamaks tegemiseks ning tegeliku eluga seostamiseks.

Oma kooli õpetajate programmiga alustasime juba eelmisel aastal. Tänavu jätkame. Fookuses on praegu 6. ja 7. klass, aga loodan, et kõik loodusainete õpetajad käivad robootikaklassist läbi ja õpivad siit hästi palju. Olen nendega juba koostööd alustanud, et õppeainetele sobivaid ülesandekomplekte välja töötada. Tartu ja Tallinna ülikooliga tahame ka selles vallas koostööd teha. Silmas peame eelkõige matemaatikat, füüsikat, aga ka muusikat, kunsti ja teisi aineid.

Muusika ja robootika seostamine tavaliselt üllatab inimesi, kuid Lego robootikakomplektiga on võimalik esitada eri kõrgusega helisid ja laps saab sisestada robotisse lihtsaid viisijuppe, näiteks „Sepapoisid” või „Rongisõit”. Helikõrgustega mängides saab laps nagu muuseas teada, et heli on füüsikaline nähtus, mis levib laine kujul jms. Taktimõõtu on tore roboti abil õppida. Üks mu kolleeg, kes töötab väikses maakoolis muusikaõpetajana, tegeleb lisaks ka robootikaga ja see annab laste loovusele palju suurema mõõtme.

Matemaatikat ja füüsikat on robotite abil väga hea õppida. Näiteks liikumiskiiruse väljaarvutamine, pöördenurga määramine, vahemaade mõõtmine jne. Matemaatikatund jätab siin klassis mulje, nagu teeksid õpilased laboratoorseid töid. Praktilised tööd on päris õpetlikud. Üks 6. klassi tüdruk hüüdis „Yes!”, kui sai aru, et roboti ratta üks täispööre ongi ringi ümbermõõt.

Esimese klassi matemaatika jaoks on detailidest koosnev Lego komplekt, mida õpetaja saab kasutada loendamise, liitmise-lahutamise, korrutamise ja jagamise õpetamisel. Õpetaja tuleb robootikaklassi, annab lastele töölehed ja robootikakomplektid kätte ning töö läheb lahti. Olen katsetanud sama komplekti oma lapse peal ja see on palju parem kui näiteks tikkude abil arvutamine, lisaks areneb lapsel peenmotoorika.

Meil on väga hea koostöö TLÜ doktorandi Janika Leostega, kes uurib robotite kasutamist matemaatika õppimisel kolmandas ja kuuendas klassis. Ta on välja töötanud suure hulga ülesandeid, mida õpilased matemaatikatunni ajal siin Lego innovatsioonistuudios lahendavad.

Robootikaga saab ka füüsikat põnevamaks teha. Näiteks elektri teema avamiseks on Arduino komplekt, kus on mikrokontroller ja vahendid digitaalselt programmeeritava ja juhitava vooluringi ehitamiseks. Loodusõpetuses saab robotist ehitada näitliku prügisorteerimismasina ja sellega tööd teha.

Mida ütlevad jaapanlased?

Meie robootikatunde käiakse päris palju vaatamas, kusjuures välismaalt rohkem kui Eestist. Eelmisel aastal käis 33 välisdelegatsiooni, varsti tullakse Poolast. Kui kuulsime, et tullakse Jaapanist, siis mõtlesime, kas meil ikka on neile midagi uut näidata. Kui nad kohale jõudsid, ei tahtnud nad tunnist ära minna – nii suur huvi oli neil. Silma hakkas aga see, et neid huvitas eelkõige programmeerimise õpetamine, kuid teiste õppeainete õpetamine robootika vahendeid kasutades neid ei huvitanud.

Lõuna-Korea inimesed olid kadedad, et Eesti kool on nii iseseisev – tahab robootikaklassi avada ja avabki. Nende haridus on tsentraliseeritud, robootikaklassi avamine võib võtta kuni kümme aastat: kõigepealt käib idee läbi terve hulga komisjone, siis tehakse uuringud ja analüüsid, töötatakse välja riiklikud õppematerjalid, koolitatakse õpetajad ning lõpuks õpivad lapsed täpselt ühte ja sama asja kõik ühtemoodi. Lõuna-Korea esindajad rääkisid ka, et neil algab robootika alles gümnaasiumis, meie püüame alustada esimesest klassist.

 

*Artikkel on kokkuvõte Johannes Käisi seltsile peetud ettekandest 5. märtsil 2018. Kirja pani Raivo Juurak.

 


KOMMENTAAR

Välismaalased on lummatud

 

Juta Hirv.

Juta Hirv, Tallinna 21. kooli arendusjuht:

Olen jälginud koos meie kooli külalistega Rasmus Kitse robootikatunde rohkem kui 30 korral ja kõik tema tunnid on olnud väga huvitavad. Külalised on jäänud alati lummatult vaatama, kuidas kolmanda klassi õpilased panevad robotid liikuma teatud kiirusega ja pöörama kindla nurga all.

Muuhulgas treenib Rasmus Kits oma robootikaõpilastel ka funktsionaalset lugemisoskust. Kui laps ei saa tööjuhendist aru ja läheb tema käest selgitust küsima, soovitab ta lapsel sõbralikult tööjuhendi uuesti läbi lugeda. Tõsisema vajaduse korral ta muidugi aitab.

Innovatsioonistuudios tehakse head koostööd: matemaatik, füüsik ja robootik töötavad ühiselt välja õppematerjale ja on ka tunnis õpilaste juures tihti kolmekesi.

Rasmusel on hea kontakt kooli vilistlastega. Kolm TTÜ-s õppivat noormeest, käivad tema stuudios aitamas nii õpilasi kui ka robootikat õppivaid õpetajaid.

 


Mõned faktid Lego innovatsioonistuudio kohta

Möödunud aastal töötas 21. kooli robootikaklass kooli arvutiklassis. Tänavu 20. veebruaril avati Tallinna haridusameti algatatud #EduInnoLab projekti raames Lego innovatsioonistuudio nõuetele vastav uus klassiruum.

  • Kohti on klassis 30 õpilasele.
  • Klassil on 80 Lego komplekti, millega on kaetud esimesed kolm kooliastet.
  • Gümnaasiumiastmes kasutatakse Arduino komplekte.
  • Eelistatud on konstruktorkomplektid, mis annavad palju võimalusi õppetöös kasutamiseks.
  • 1. ja 2. klassis kasutatakse robootika algõppes BeeBoti-laadseid kompaktroboteid.
  • Laudade kõrgus on reguleeritav ja ligi kümnendik õpilastest töötabki tunnis seistes.
  • Toolid on ratasteta, et lapsed rohkem liiguksid.
  • Selliseid Lego innovatsioonistuudioid on palju Belgias ja Inglismaal, kus neid kasutatakse eelkõige eri õppeainete õppimiseks robootika vahendite abil, mitte kitsalt robootika ja informaatika õppimiseks.
  • Loomulikult on selliseid innovatsioonistuudioid ka Lego sünnimaal Taanis.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!