Milline on hea ajalooõpik?

Heiki Haljasorg.

PhD Heiki Haljasorg, Tallinna Toomkooli õppealajuhataja:

„Vanal heal Eesti ajalˮ küsisid hr Orav (1922), hr Adamson (1924) ja hr Möller (1927) ajakirjas Kasvatus, kas koolil on vaja ajalooõpikuid või saaks ka ilma. Kas ajalooõpikud vastavad ajaloo ainekavadele ning arvestavad piisavalt ajaloodidaktikaga ning on eakohased? Kas õpetada ajaloo ainekava või õpiku järgi? Need on aktuaalsed küsimused ka tänapäeval. Ka Peeter Olesk on nentinud, et paraku ei õpetata ülikoolides kirjutama head õpikut.

Proovin siiski anda põgusa ülevaate taasiseseisvuse ajal kasutusel olnud õpikute tugevatest külgedest. Need on mõned näited õpikutest, mis on minu meelest head ning peaksid vastama (osaliselt) ka eespool toodud küsimusele.

Kaido Jaansoni koostatud „Üldajalooˮ õpik (1994) sisaldas väga palju lisainformatsiooni ning andis riikide kaupa ülevaate Euroopa ajaloost aastatel 1938–1994. Hiljem on niisugune riikide põhine ülevaade kahjuks kadunud, millest on kahju.

Minu lemmikõpik on Eha Hergaugu, Mart Laari ja Maria Tilga „Ajalugu 5. klassileˮ (1997, 2002). Meeldib selle õpiku Eesti ajaloo keskus (lähemalt kaugemale printsiip), ajaloo õpetamine lugude kaudu, euroopaliku vaimuelu mõjutuste sügav kajastamine, ajalooliste isikute selge esiletoomine ja väga ilusad illustratsioonid.

Tiia Toometi 5. klassi õpiku „Me elame ajaloosˮ (1993) suur väärtus oli peatüki kokkuvõtted, mida mitte alati kõikidest ajalooõpikutest ei leia.

Andres Adamson ja Sulev Valdmaa „Eesti ajalugu gümnaasiumileˮ (2001) meeldib selle tõttu, et n-ö raudvara on ülejäänud tekstist selgelt esile toodud.

Väga tore on Ago Pajuri, Tõnu Tannbergi ja Einar Värä 9. klassi lähiajaloo õpik (I osa 2004). Selle suur väärtus on karikatuuride ja propagandaplakatite kasutamine, mõtlemist ärgitavad lühikesed vastandlikud ajalooallikad ning kokkuvõtted.

Mart Laari ja Lauri Vahtre „Lähiajaloos gümnaasiumileˮ (I osa 2006, II osa 2007) on väärtusküsimustel palju suurem osakaal kui tol ajal gümnaasiumiõpikutes tavaline.

2008. aastal Avita kirjastuses ilmunud Milvi Martina Piiri 5. klassi ajalooõpik „Inimesed ajasˮ on meeldiv sellepärast, et ajaloo juurde pöördutakse konkreetsete isikute kaudu. Selline lähenemine meeldib õpilastele.

2015. aasta Mauruse kirjastuse „Eesti ajaloo õpik 5. klassile: Pääsukese lend läbi ajalooˮ on kiiduväärt Eesti ajaloo kesksuse (lähemalt kaugemale printsiip), eakohasuse arvestamise ning kauni esikaane poolest.

Erkki Bahovski ja Milvi Martina Piiri 2016. aastal Koolibri kirjastuses ilmunud 9. klassi ajalooõpiku „Valgus ja varjud. 20. sajand ajaloosˮ teeb sümpaatseks isikute rõhutamine „Kes on kes?ˮ rubriigis, karikatuurid, vahekokkuvõtted ning ajatelje „Mis ja millal?ˮ visuaalne kujutamine.

Õpikutes võib leida ka lõbusaid seiku, mis peegeldavad meie vastuolulist suhtumist oma lähiajaloo sündmustesse ja erinevaid väärtusparadigmasid. Nimesid nimetamata. Näiteks on ühes õpikus Edgar Savisaare pilt, teises aga pole teda üldse mainitudki. Ühes õpikus räägitakse Mart Laarist, teises mitte. Ühes on Johannes Paulus II ja Margaret Thatcheri pildid, teises hoopis Virginia Woolfi ja Simone de Beauvoir’ omad. Ideoloogiavaba ajalugu ei ole olemas, igal autoril on oma maailmavaade ja eelistused ning seda ei pea kuidagi pahaks panema. Et maailmas paremini orienteeruda, tuleks lugeda erinevaid ajalooallikaid ja õpikuid, kasutada allikakriitikat ning mis peamine – vaimustuda ajaloost, mis on maailma põnevaim õppeaine.

Mida ajaloo õppematerjalidest veel soovida? Näiteks järgmist.

1) Ideaalis peaksid ajaloo riiklik ainekava ja ajalooõpik kulgema sünkroonis, nii et küsimust, kas õpetakse ainekava või õpiku järgi, ei tekikski.

2) Õpik on materjalikomplektis keskne, kuid ideaalis võiksid selle juurde käia ka e-testid, e-õppefilmide varamu, e-audiovaramu, ajaloo rollimängude stsenaariumid ja e-õpetajaraamatud koos tunnikonspektide näidistega.

3) Iga osa kohta käivad küsimused ja ülesanded peaksid lähtuma Bloomi taksonoomiast, st hõlmama teadmiste, mõistmise, rakendamise, analüüsi, sünteesi ja hindamise tasandit.

4) Iga sajandi kohta keskajast kuni tänaseni võiks õpikus olla Euroopa kaart, kus iga maa kohta on esile toodud mõni oluline isik (näiteks 17. sajandi puhul Forselius Eestis, Richelieu Prantsusmaal, Gustav II Adolf Rootsis, Cromwell Inglismaal jne).

5) Kõik õpikus nimetatud kohanimed peaksid olema õpiku kaartidelt leitavad, kasvõi õpiku lisas.

6) Kõik õpikus nimetatud isikute pildid peaksid olema õpikust leitavad, kasvõi õpikus lisas.

7) Ajaloomõistetele võiks gümnaasiumis õpiku lisas anda nende inglis-, saksa-, vene- (või isegi prantsus-, rootsi-, ladina-) keelsed vasted, mis hõlbustaksid ajaloohuvilistel õpilastel edaspidi erialakirjanduse lugemist.

8) Parim õpik paneb õpilased vastandlike ajalooallikate põhjal mõtlema, kuidas küll on juhtunud nii, et ühest ajaloosündmusest saavad mõnikord erinevad inimesed ja rahvad nii erinevalt aru ning mida ja kuidas meil oleks võimalik ajaloost õppida.

Milvi Martina Piir.

PhD Milvi Martina Piir, ajaloolane:

Minu lemmikõpikud pärinevad taasiseseisvusaja algusest ja on metodoloogiliselt paljuski täiesti vastandlikud. Kõigepealt Kaido Jaansoni „Üldajaluguˮ (1994), mis pakub suuri üldistusi ja tervikuloomist, seda nii maade kaupa kui ka globaalselt. Samuti sisaldab see palju majanduslikke, demograafilisi jm arvandmeid ja nende põhjal tehtud analüüsi. Oma õpikuid kirjutades olen mitmel puhul mõne lähiajaloo sõlme tänu Jaansonile kergemini läbi hammustanud. Samas rõhutan, et räägin täiskasvanu vaatepunktist. Kas selline lähenemine ka õpilasele köitev tundus, on juba küsitavam.

Teine õpik, mida jätkuvalt hindan, on Tiia Toometi „Me elame ajaloosˮ (1993) 5. klassile. Eelmisega võrreldes on see täiesti teistsugune, lausa vastandlik. Selle õpiku suur väärtus on isiklikkuse, lapsekesksuse moment. Pärast nõukogude abstraktseid kangelaslugusid mõjus see inimlik mõõde peaaegu ilmutuslikult. Nüansside üle võib vaielda, kuid usun, et omas ajas oli tegemist tõeliselt õpilasesõbraliku õpikuga.

Need kaks metodoloogilist lähenemist – üldistav-globaliseeriv ning inimlikku samastumist võimaldav – läbivad kogu järgnenud õpikukirjutust tänase päevani kombineerutuna eri viisil ja määral.

*

Hea ajalooõpiku tunnused? Riskin end korrata, aga mõned printsiibid võiks teemaga tegeldes küll meeles tiksuda.

Esiteks selgelt reflekteeritud väärtusbaas. Ainekavas toodud lakooniline ainesisu võimaldab läheneda väga erineval viisil: rahvuslikust või globaalsest, regioonide või suurriigipoliitika, eliidi või nn väikese inimese perspektiivist, kui nimetada ainult paari äärmust. Mõistagi sisaldab iga võimalik vaatepunkt kõiki neid võimalusi, küsimus on lihtsalt teadvustamises ja sellest tulenevalt erinevates tunnetuslikes rõhuasetustes.

Teiseks, ja eelmise edasiarendusena, tahaksin mina isiklikult näha õpiku puhul ka selget autoripositsiooni, millest suuresti oleneb autori suhestumine sihtgrupiga. Kui taas piirduda võimaliku skaala otstega, siis on ju ilmne, et akadeemiline ajaloolane ja tegevõpetaja lähenevad ainedidaktikale erinevalt. Variatsioone lisab sihtrupiga arvestamine: kas õpik on mõeldud eeskätt õpetaja töö lihtsustamiseks või õpilasele iseseisvaks lugemiseks. Kuidas kirjutab ajalooteadlane 12–15-aastasele lapsele? Kuidas ta kirjutab õpetajale, ajaloohariduse ja elukogemusega täiskasvanule? Kuidas kirjutab õpetaja õpilasele, kellega ta iga päev töötab? Või kolleegile, kellega oma kogemusi jagab?

Kolmandaks töökorras metoodiline aparatuur. Seletame mõistet seal, kus see esmakordselt esineb, ning mitte tingimata mõiste põhitähenduses, vaid lähtuvalt kontekstist. Sõnastame küsimused viisil, et see eeldaks õpikuteksti funktsionaalset lugemist. Koostame töövihikusse ülesanded, mis ilmestaksid õpikus toodud materjali süvitsi ja/või uue nurga alt. Lõimime, lõimime, lõimime – õppeaineid, valdkondi, teadusalasid. Ajaloos on lõiminguvõimalused sõna otseses mõttes piiramatud.