Munadepühad riigikogus

Kaarel Tarand.

Riigijuhid peavad juba hea mitu aastat leppimatut võitlust eestlasi sajandeid kimbutava pahe, liigjoomisega. Alkoholi põhjustatud isiklike hädade ja ühiskondliku kahju nimekirja suudab iga koolipoisski peast ette lugeda.

Kas joomine sellest lõpuks olematuks kokku kuivab, peab vastavalt poliitikute ja terviseedendajate lubadustele näitama pikem aeg. Fookus alkoholile on muidugi õige, kuid selle kõrval ei tohiks tähelepanuta jätta ka joomarluse vähem levinud, ent samuti ühiskonnale olulist kahju põhjustavat erivormi, nimelt munajoodiklust.

Munajoodik on sõnastike järgi halvustav väljend vastandina täitsamehele. Täitsamees on tegudeinimene, kes lubatu ka ära teeb, munajoodik aga see, kes kohustustest ja vastutusest kõrvale hiilib, jätab otsustamata, kus otsust edasiliikumiseks hädasti vaja. „Täitsamees ei anna teisele tarvitada oma nuga, hobust ega naist,” ütleb vanasõna. Ühelt Muhu õlle pudelisildilt võib lugeda: „Täitsamees pole sita pialt riisutud mees. Täitsamees saab hakkama kõigega, mida elu toob. Ta on nagu kirbe, tugevalt humalase maitsega kadakane hele õlu.”

Keskmine viinanina võib olla täitsamees, sest saab ka veidi vintis olles asjadest aru ja ajab need korda. Täiskarsklane aga võib olla täielik munajoodik, kes kangest kainusest hoolimata midagi tehtud ei saa.

Kehvake tulemus

Munajoodikud võivad seega olla ühiskonna arengukiirusele oluliseks takistuseks. Vaadelgem seda riigikogu näitel. Põhiseadus nimetab riigikogu liikmete tähtsaimaks tööks otsuste langetamist.

Otsuseid langetatakse hääletamise teel, seega on riigikogu liikme esmane kohus osaleda võimalikult kõigil hääletamistel, olgu komisjonides või üldkogude suures saalis, ning võtta seisukoht ette pandud küsimuses, olla poolt või vastu. Kahjuks näeb riigikogu pehmevõitu kodukord ette ka võimaluse jääda erapooletuks ja mis veel hullem, hääletustest üldse kõrvale hoida. See on jätnud sügava jälje rahvasaadikute käitumiskultuurile ehk soosinud munajoodikluse kasvu.

Riigikogu kodulehelt võib igaüks järele vaadata, kuidas tema valitud esindaja hääletamisel käitub. Järgnevad näited on pisteline valik, igast riigikogus esindatud erakonnast üks juhuslik esindaja, kelle käitumises ei pruugi täpselt peegelduda erakonna ega terve riigikogu keskmine. Aga fakt on, et riigikogus saab karistamatult õilmitseda ka siis, kui suures saalis ilmud hääletama ainult igal teisel võimalusel või veel harvem.

Perioodil jaanuari algusest kuni 20. märtsini on riigikogu liikmete juhuvaliku „tabavusprotsent”, plusside ja miinuste suhe järgmine: Jaanus Karilaid (Keskerakond) 38/32, Maire Aunaste (IRL) 54/7, Liina Kersna (Reformierakond) 37/37, Jaak Madison (EKRE) 40/30, Tanel Talve (SDE) 57/13, Külliki Kübarsepp (Vabaerakond) 40/28. Plusside poolel on kokku liidetud poolt või vastu hääletamine, miinuste poolel erapooletuks jäämine, hääletamata jätmine ja üldse puudumine.

Nagu näha, võib riigikogus rahulikult teha ka ainult pool tööd. Kehvake tulemus, eriti kui arvestada, et korvpalli paralleeliga jätkates on tegu ju vabavisetega. Vabamandaadiga rahvaesindaja osalemist hääletamisel ei saa keegi takistada. Aga nähtavasti ei peeta riigikogus otsustamist töökohustuseks.

Ainulaadne tegevusala

Et asi üldse hääletamise ja otsustamiseni jõuab, on kangelastegu. Hulk algatusi ja menetlusi jääb segastel põhjustel riigikokku surnult seisma ja pühitakse „koosseisu volituste lõppemisega seoses” saadikute töölaualt lihtsalt prügikasti.

Raugevad eelnõud on väga eripalgelised. Mõni neist võib olla päevapoliitiline sõu, millega konkreetne saadik või erakond soovib oma nähtavust kasvatada, ise teades, et ettepanek on kaunis sisutühi. Teised jälle on opositsiooniliste jõudude algatused, mille menetlemist enamus lihtsalt takistab, aga millegipärast menetlusest välja ka ei hääleta.

Miks küll? Riigikogu XI koosseis (2007–2011) menetles nelja aastaga kokku 948 eelnõu, millest töö jäi lõpetamata ja katkes 73 eelnõuga (7,7% kõigist). Järgmine koosseis jäi hätta 71 eelnõuga 842-st (8,4%). Praeguse kursiga jätkates jõuab praegune riigikogu koosseis oma töö lõpuks 730–750 eelnõuni ja võib ennustada, et väljalangejate osakaal ületab aasta pärast 10%, olles selges kasvutrendis.

Kõige suuremates raskustes on riigikogu demokraatia arhitektuuri probleemide lahendamisel. Lubamatult on seisma jäänud eelnõud presidendi, riigikogu ja Euroopa parlamendi valimise seaduste täiendamiseks, rääkimata siis erakonnaseadusest või riigikogu töö- ja kodukorra seadusest, mille muutmisi küll algatatakse, aga iial otsusteni ei jõuta.

Põhiseaduskomisjoni esimees Marko Pomerants tõi hiljuti ajakirjanduses oma komisjoni tegevusetuse põhjenduseks, et kuni koalitsioonierakondade esimehed pole omavahel kokku leppinud, ei saavat parlament midagi teha. See avaldus näitab põhiseadusliku võimukorralduse totaalset mittemõistmist.

Paar näidet veel. 2015. aasta sügisel algatati riigikogu liikmete enamuse initsiatiivil kahe probleemkomisjoni moodustamine. Üks pidi uurima ja lahendama narkopoliitika ja HIV-ennetuse, teine soolise võrdõiguslikkuse teemat. Kumbagi pole tänaseni moodustatud – järelikult on mõlema valdkonna probleemid oma aktuaalsuse kaotanud ja ise ära lahenenud ning rahvaesinduse mõtet ja tegu enam ei vaja.

Ma ei tea ühtki teist tegevusala Eestis, kus võiks riigikogu ja selle liikmetega sarnasel viisil otsustamisest ja vastutusest lihtsalt kõrvale hiilida. Põhimõte peaks olema, et kui otsustada ei taha, ära Toompeale üldse tüki. Aga on suurel määral vastupidi. Ainsana on see hea uudis munavabrikantidele, kelle toodangu järele võimumäel janu ainult kasvab.