Õpetaja peab suutma andestada
Mare Rossmann.
Mina solvan ja sina solvud …
… ja igaüks solvab oma.
Kes ei solvu, polegi tüüpiline eestlane. Keegi kaaskodanikest on pidevalt solvumisseisundis. Keegi teatab sotsiaalmeedias, et ta solvus sõbra peale nii, et ei anna talle elu lõpuni andeks. Vihast ja solvumisest on saanud suur äri.
Elus on asju, mida inimene ei suuda andestada, aga andestamise poole püüda tasub alati. Me ei tea kunagi, millal võib meie enda elus ette tulla olukord, kus vajame teiste inimeste andestust, et oma elu uuesti üles ehitada. Mokaotsast vabandada on lihtsam, aga andeks paluda on raske, sest see eeldab süü omaksvõtmist.
„Anna mulle andeks ja küllap ka siis andeks sulle anda võin minagi,” lauldi minu noorusajal. Õpetaja ametit on raske pidada inimesel, kes ei suuda andestada. On arvatud, et õpilane ei saa põhimõtteliselt õpetajat solvata, sest nad tegutsevad eri võimutasanditel. Aga saavad küll, ja kuidas veel! Õpilased võivad vahel olla väga julmad.
Häbitunne on inimlik
Meenub lugu minu enda kooliajast. Meile tuli uus õpetaja, kes pandi elama kooli pööningule katusekambrisse. Pärast meie armsa ja rõõmsa õpetaja lahkumist oli tema tulek kui sahmakas külma vett eelmisest õpetajast jäänud heale meeleolule. Vahetunni ajal panime pead kokku ja rääkisime teda taga.
„Endal pole korteritki!” põrutas üks tüdruk. Jäime kõik vait, kuni üks ütles, et ega õpetaja ise selles süüdi ole. See häbitunne, mis mind valdas, on mul senini meeles. Häbitunne ei ole mäng, see on inimeseks olemise oluline tahk.
Üks noor mees, kes veab räige nimega portaali, kuulutab, et tema ei häbene midagi ega kedagi ja räägib asjadest nii, nagu need on. Ta ütleb, et meie koolides annavad inimeseõpetuse tundi ikka needsamad 80-aastased klemmid, kes räägivad eimillestki. Üks noor inimeseõpetuse õpetaja ütles seepeale, et ta ei ole solvunud, aga kurb on ta küll. Eks igaüks püüab tähelepanu saada ja kõige kergemini õnnestub see seksist rääkides.
Seksi teema on meie elus üldse ületähtsustatud. Rakvere kunagine koolipoiss kirjanik Kivisildnik arvab koguni, et seksi propageerimine „nurjunud eluvormide” seas on lausa vastutustundetu.
Tegelik põhjus
Õpetaja saab solvumiste ahela läbi lõigata sellega, et püüab ausalt ja kõiki tagamaid avades jõuda solvumise tõeliste põhjusteni. Solvamise põhjus võib olla sügav isiklik valu, mida püütakse lahendada teise inimese solvamise teel. Kui põhjusteni ei jõuta, on ainult aja küsimus, millal probleem uuesti pinnale kerkib ja jääb suhteid mürgitama väga pikaks ajaks. Lahendusi tuleb otsida kohe, asjad ei tohi jääda venima!
Keegi kirjutas oma koolimälestustes, et jõudis kooli tavaliselt esimese tunni lõpuks ja ütles vabanduseks, et ei viitsinud varem tulla, kolas niisama linna peal. Õpetaja öelnud selle peale, et loodetavasti on selle õpilase arunatuke nii kõvasti ajukoore all kinni, et see linna peale uitama ei jäänud. Ja ega nii väikest asja nii kergesti enam üles ei leia. „Kõik hakkasid naerma, aga mina solvusin täiega,” meenutab autor. „Hiljem küll andestasin õpetajale, aga näe, meeles on siiani.”
Solvamise ja solvumisega ei lahenda ühtegi probleemi. Solvamist ei saa ära keelata. Demokraatlikus riigis peame leppima sellega, et meid võidakse solvata. Ita Ever on öelnud, et vaatame üksteisele silma ja kuulame ära, mis meil üksteisele öelda on.
Õpilane ei tohi solvata, aga ka õpetaja mitte. Õpetajate kogu klassi ees tehtud solvamised jäävad solvatu südamesse kogu eluks. Kui õpetaja solvas või mõnitas, siis ei solva ta üksi, vaid kogu klassiga, sest klassis olevad õpilased, keda parajasti ei solvatud, ei taha saada järgmiseks, keda õpetaja solvab, vaid naeravad-irvitavad parem talle kaasa, kui ta solvab, sest siin on nad õpetajaga ühes paadis. Kurb, kuid nii see on. Nii käib see õpilane koolis kõik need aastad, kui peab, talub õpetajate solvamist, mis võib kaasa tuua ka klassikaaslaste solvamise või narrimise – kui seda mitte, siis vähemalt mittetoetamise.
Olen hetkel üle 30 ja need inimesed, kes olid kunagi minu klassis, mõnitasid mind veel kümme aastat pärast gümnaasiumi kooliteemalistes veebigruppides. Õpetaja käivitatud solvamisahel on hullem kui miski muu, nii et öelda, et demokraatlikus riigis peame solvamisega leppima, on kohatu ja vale. Jätkem ütlemata halvad sõnad ja ehk jõuab meie ühiskond ka selleni, et depressiooni põdevaid inimesi on vähem.