Otsime üliinimest
Tiina Vapper.
Aastapäevad tagasi rääkis sugulane toreda loo. Nimelt märkas ta poest tulles trepikojas seismas oma naabripoissi, kes koju sisse ei pääsenud, sest oli võtme ära kaotanud. Ta kutsus lapse enda juurde ning et poisi vanemaid töölt koju oodates aeg kiiremini läheks, hakati koos koolitükke õppima. Oli näha, et teise klassi poisil läheb see üle kivide ja kändude ning üksinda elav pensionärist proua pakkus välja, et poiss võikski hakata pärast tunde tema juures õppimas käima. Nii saaks laps koolis järje peale ja temal endal oleksid õhtupoolikud huvitava ja kasuliku tegevusega sisustatud. Poisil vedas oma sõbraliku naabritädiga, nende koostöö kandis head vilja.
Üha rohkem on lapsi, kes vajavad õppimisel lisatuge. Neile, kes tunnis hätta jäävad, on tunniplaanis õpiabitunnid. Lisaks on paljudes koolides ametis abiõpetaja. Tasub tähele panna, et õpiabiõpetaja ja abiõpetaja on kaks täiesti erinevat ametit. Õpiabitunde annab klassi- või aineõpetaja, abiõpetaja aga on teine õpetaja klassis, sisuliselt õpetaja assistent, kes tegeleb tuge vajavate õpilastega tunni ajal või eraldi ruumis, kui vaja, aitab korda hoida, töötab väikeklassis ja individuaalse õppekava järgi õppijatega, tegutseb rahuklassis jne.
Abiõpetaja küsimus tõusis tõsisemalt päevakorrale kaasava hariduse tulekuga. 2011. aastal võtsid sel teemal korduvalt sõna klassiõpetajad, kelle arvates oleks abiõpetajat vaja eriti algklassides. Vajaduse abiõpetaja järele koolis tõi välja ka rakendusuuringute keskuse Centar 2016. aastal tehtud uuring, kust selgus, et 70% õpetajate hinnangul võiks eriklassi soovitusega õpilane õppida tavaklassis, kui talle rakendataks täiendavaid tugimeetmeid.
Hoolimata vajadusest ei koolitata abiõpetajaid üheski õppeasutuses. Sätestamata on kvalifikatsiooninõuded ja ametijuhend, määratlemata palga suurus, neile ei korraldata spetsiaalseid koolitusi. Iga kool leiutab ja otsib praegu ise võimalusi, kuidas toime tulla. Selles ametis töötab õpetaja, eripedagoogi, noorsootöötaja, lasteaedniku, lapsehoidja ettevalmistusega, aga ka lihtsalt laia silmaringi ja empaatiavõimega inimesi, kellel puudub pedagoogiline haridus, kuid kes tunnevad kutsumust abiõpetaja tööd teha.
Abiõpetaja tööpõld on ääretult lai ning nõuab pedagoogilistele teadmistele lisaks eripedagoogilist kompetentsust ning oskust töötada keeruliste lastega. Rääkimata sellest, et ta peaks olema suure südamega hea inimene. Selliseid inimesi on eriti praegust õpetajate põuda arvestades väga raske leida. Võimalik, et nende koolitamist ongi seepärast nii pikalt edasi lükatud, et ei suudeta otsustada, mida sedavõrd mahukas õppekava peaks üldse sisaldama. See aga ei tohiks olla argument, et lasta asjadel isevoolu teed minna.
Mulle tundub, et järjest enam otsitakse elukaugeid, bürokraatlikke ja kalleid lahendusi mingite lihtsate probleemide lahendamiseks.Ja selleks mõeldakse välja järjest enam kõrgelennulisi põhjendusi,tegevusi ja ametnikke.Tõepoolest, lapsed on erinevate võimetega ja arengupotentsiaaliga. Ka arengut toetava perekonna tugi on väga erinev.Aastakümneid on rakendatud meie koolides pikapäevarühmade töökorraldust, kus algklasside õpetajad just mahajääjaid ree peale tagasi aitavad!Ja see on alati tulemuslik olnud, kuid praegu äkki polegi? Head õpetajad! Viimasel ajal räägitakse igas võtmes lõimumisest ja koostööst, kuid kahjuks reaalses koolielus tuleb kahjuks tõdeda pigem seda, et suhtlemine on formaalne, emotsioonid ja arvamused puuduvad, kõik on kõigega rahul.Selline kolleegide käitumine tekitab tõsiseid küsimusi ja peamurdmist. Avaldan siinkohal portaalist Objektiiv selle probleemi iseloomustamiseks ühe mõtte.Jah, olen kõige selle poolt, millest räägite. Aga kahjuks on igapäevane elu selline, et mul ei ole võimalik neist asjadest rääkida .Ma soovin säilitada oma töökoha ja minu kolleegid ei mõistaks mind. Saate ju aru…