STANFORDI SÕNUMID ⟩ Kuidas jõuda haridusreformide õnnestumiseni?
Margus Pedaste.
Lee Shulman rääkis mulle, kuidas tema abikaasa Judith oli nimetatud Ameerika haridusteadlaste organisatsiooni AERA (mis on ilmselt maailma suurim ja mõjukaim) saadikuks töö eest, mida ta oli teinud teadusideede levitamisel väljapoole teadlaste kogukonda. Ta ei püüdnud rääkida teadustulemustest, vaid lugusid, mis viitasid kaudselt uuringutele või näitasid, kuidas teaduslikud avastused igapäevaelus kinnitust ja rakendust leiavad.
Koos kirjeldasid Lee ja Judith mudelit, mille alusel võiks rakendada nüüdisaegset õpikäsitust õpetaja, õpikogukonna ja poliitikakujundajate tasandil (sh juhtide poolt koolikultuuri kujundades). Selle rakendamiseks oleks aga hea pöörduda korra Stanfordi ülikooli professori Carol S. Dwecki poole.
Carol Dweck on väga tulemuslik psühholoogiateadlane. Mitmeid tema töid on viidatud tuhandeid kordi ja paljud tema uuringud on selgelt haridusvaldkonnale suunatud. Näiteks soovitan lugeda tema juba 1986. aastal ajakirjas American Psychologist avaldatud artiklit „Motivational processes affecting learning” („Motivatsiooniprotsessid, mis mõjutavad õppimist”), mis seostub hästi „Stanfordi sõnumites” varem kajastatud õpitu ülekande teemadega Dan Schwartzilt.
Seekord tõstan aga fookusesse hoopis tema 2006. aasta raamatu, mis on 2017. aastal ka eesti keelde tõlgitud. Seega ideaalne lugemismaterjal neile, kes ei ole veel jõudnud oma inglise keele oskust piisavalt arendada. Raamat kannab pealkirja „Mõtteviis” (ingl „Mindset: The new psychology of success”) ning on vormilt sarnane sellega, mida Judith Shulman tegi haridusteadusest lugusid rääkides. Carol Dweck räägib samuti ohtrasti lugusid sellest, mis vahe on kinnistunud mõtteviisil ja edenemismõtteviisil, kuidas need viivad vastavalt seisaku ja tagasilöökide või arengu ja eduni. Ta kirjeldab näidete varal, kuidas samalaadsed protsessid avalduvad millegi õppimisel, spordis ja juhtimises.
Näiteks arutleb ta teadusele tuginedes, miks Micheal Jordanist sai üks kõigi aegade parimaid korvpallureid ja miks John McEnroe ei saavutanud tennisekuninga troonil oma võimetele vastavat tulemust, miks IBM või General Electrics olid suurtes raskustes, aga tulid neist uute juhtidega välja ning said maailma väärtuslikemateks ettevõteteks, miks ühed õpetajad või treenerid on algselt täiesti keskpärasena tunduvatest inimestest suutnud teha väga edukad.
Carol Dwecki raamatut lugedes tundsin mitu korda, et see käib ju ka minu ja ühe või teise mind ümbritseva inimese kohta. Tekkis tahtmine hakata kohe midagi tegema, et saada ise paremaks ja aidata saada paremaks ka teistel.
Carol Dwecki edenemismõtteviisi põhisõnum on, et loomupärasest andest ei piisa ja ka tagasihoidlikumad eeldused võivad pühendunult tööd tehes, koostöisust tunnustades ja elitaarsuse vastu võideldes viia väga heade tulemusteni ükskõik millisel elualal. Pelgalt tulemuste kiitmise või laitmise asemel tuleb keskenduda nendeni viinud protsessi ja pingutuse analüüsimisele ja seeläbi õppija arengu toetamisele. Ta näitab, et isegi sellises valdkonnas nagu kunstid või sport võib igaüks meist saavutada edu. Edu saavutamiseks on vaja uskuda, et areng on võimalik, otsida võimalusi õppimiseks, ümbritseda end inimestega, kellelt on võimalik õppida, pühendada aega harjutamisele, suruda maha oma ego ja võtta iga läbikukkumist kui sõnumit, et tuleb veel harjutada.
Edenemismõtteviisi vastandina näeb Carol Dweck kinnistunud mõtteviisi, mille korral inimesed usuvad, et anded on suuresti kaasasündinud. Sellised inimesed tahavad end pidevalt teistele tõestada ega tunne rõõmu arengust, vaid tulemustest. Kui tulemust ei ole, siis hakkavad nad süüdistama kõiki enda ümber, võimalusel karistavad neid ja edasiliikumise asemel lepivadki keskpärasusega, halvemal juhul tõmbavad ka enda ümber olevad inimesed kaasa.
Sageli kuuleme põhjuseid, miks üht või teist asja ei saa teha või „ei saa mina teha, sest ma pole tema”. Kas teadsite, et Albert Einsteini ei võetud pärast õpetajaks õppimist alguses mitmesse ülikooli tööle ning nii töötas ta patendiametis? Enamasti mäletame vaid, milline geenius ta oli.
Carol Dwecki töödele tuginevalt on nüüdisaegse õpikäsituse levimiseks vaja, et inimesed ministeeriumidest ja uurijad ülikoolidest läheks rohkem koolidesse ja lasteaedadesse, uuriksid ja arutaksid õpetajatega koos, kuidas nad praegu õpetavad, kuidas õpilased õpivad, millised on head praktikad.
Rohkem on vaja küsida, miks. Nii teadlastel kui ka õpetajatel: miks me üht või teist õpetame, miks me sel viisil õpetame, miks õpilased olid täna rahutud või eriliselt motiveeritud, miks me ei saavutanud (rõhk sõnal „me”, sest sõna „ma” oleks iseloomulik kinnistunud mõtteviisile) soovitud eesmärke?
Miks-küsimuste kõrval tuleb veelgi enam väärtustada tulemuste asemel arengut. Seda ei ole lihtne teha, sest arengu märkamiseks tuleb õpilaste hoiakuid, oskusi ja teadmisi hinnata mitmeid kordi ja sellisel viisil, et me tõepoolest usume, et hindamine ka usaldusväärseid tulemusi annab. See pole lihtne ja võtab palju aega, aga pingutuseta ei tulegi pikaajalist edu. Seega on vaja teha koostööd, üksteist toetada, uskuda arenguvõimalustesse ja õppida.
Üldiselt nõus, kuid õppimine on toiminud ka varem nii. Minu meelest pole keegi tõestanud, et ajus toimuvad protsessid on nüüd teistsugused, kui sada aastat tagasi. Seega võiksime loobuda “nüüdisaegsest”