Stanfordi sõnumid: Kuidas õpetajad õpivad?
Lee S. Shulman oma kabinetis. Foto: erakogu
Margus Pedaste.
Kahe nädala eest viitasin sellele, et õpetajad peaksid ümber mõtestama, mida ja kuidas õpetada. Selleks on aga vaja mõista, kuidas õpetajad õpivad ja millistest teguritest oleneb õpetaja tegutsemispraktikate muutumine.
TALIS-e uuringu tulemustest teame, et Eesti õpetajate hoiakud on igati nüüdisaegsed, aga töö õpilastega kahjuks mitte alati. Seega on mõistlik otsida selgitusi teadusmaailmast. Õpetajate õppimisele tuginevate koolireformidega on sügavuti tegelnud Stanfordi ülikooli emeriitprofessor Lee Shulman, kelle juured on muide päris Eesti lähedal: tema ema on Leedust ja isa Poolast.
Lee Shulmanil on kaks väga palju viidatud teadusartiklit 1980-ndatest. Ajakirjas Educational Researcher avaldas ta 1986. aastal artikli „Those who understand: knowledge growth in teaching” („Need, kes mõistavad: õpetamisalaste teadmiste kasv”), milles eristas aineteadmisi (content knowledge), didaktilisi teadmisi (pedagogical content knowledge) ja õppekavateadmisi (curricular knowledge) kontrastiks tekkima hakanud situatsioonile, kus õpetajakoolituses hakati liialt keskenduma aineteadmistest lahus vaadeldavatele pedagoogilistele teadmistele. Aasta hiljem ilmus temalt väljaandes Harvard Educational Review artikkel „Knowledge and teaching: foundations of the new reform” („Teadmised ja õpetamine: uue reformi alused”), milles ta rõhutab samuti didaktiliste teadmiste olulisust kõigi teiste, sh pedagoogiliste, õppijate ja grupiprotsesside kohta käivate ja muude teadmiste kõrval. Võib öelda, et need mõtted on olnud mõnikord teadvustamata õpetajakoolituse alus viimastel aastakümnetel ka Eestis, kuid ometi võib näiteks TALIS-e põhjal öelda, et soovitud muutusi pole õnnestunud saavutada.
Ühe võimaliku selgitava mudeli avaldas Lee Shulman 2004. aastal ajakirjas Journal of Curriculum Studies. Sellest tahangi täna lähemalt rääkida, sest need üle kümne aasta vanad ideed tunduvad olulised ka praegu, kui uuendame Eestis õpetajate kutsestandardeid ja käivitame õpikogukondi, et leida tõhusaid viise nüüdisaegse õpikäsituse rakendamiseks. Shulmani artikli pealkiri on „Kuidas ja mida õpetajad õpivad: üleminekuperspektiiv” („How and what teachers learn: a shifting perspective”). Minu jaoks on artikli põhisõnum, et muutuste saavutamiseks on vaja tegutseda kolmel tasandil: indiviidi, kogukonna ja poliitilisel tasandil.
Indiviidi tasandil peab igal õpetajal olema õpetamisvisioon (mida ja kuidas õpetada), tahtmine õpetada (motivatsioon), teadmised ja oskused õpetamiseks (sh võimekus oskusi rakendada), refleksioonioskused õpetamiskogemusest õppimiseks ja kogukondlikkus (valmidus tegutseda professionaalses kogukonnas aktiivse liikmena). Kui õpetajal need on, siis on loodud eeldused heaks õpetajaks saamiseks. Eelduste realiseerumiseks on aga vaja, et õpetaja ümber oleksid teised õpetajad, kellel on sarnane õpetamisvisioon, kes tunnevad samamoodi motivatsiooni neid samu õpilasi õpetada, aga ka motivatsiooni oma kolleegi toetada, kes jagavad oma teadmisi ja oskusi, et saaks tekkida jagatud teadmiste ja oskuste baas, millele tuginevalt reflekteerida rühmas üksteise kogemusi. Teisisõnu on vaja õpikogukonda. Kuid isegi sellest ei piisa haridusreformide õnnestumiseks. Õpetajad ja nende kogukonnad jäävad hätta, kui puudub poliitilise tasandi tugi. See tähendab Eesti kontekstis, et nii kooli, koolipidaja kui ka riigi tasandil tuleb tagada uuendusteks vajalikud ressursid: mentorlus, enesetäiendamise võimalused, õppekavamuudatused ja õppematerjalid, hindamismudelid, abipersonal, tehnilised vahendid, sobivad ruumid jne. Shulman ise jagab need nelja kategooriasse: moraalne kapital, riskikapital, õppekavakapital ja tehniline kapital. Mulle tundub, et oleme tegelenud küll kahe viimasega, aga kaks esimest on jäänud mõneti tähelepanu alt välja – peame enam mõtlema, kuidas toetada muudatusi nii moraalselt kui ka rahaga, ainult õppekava muutmisest ja tehnilistest vahenditest ei piisa.
TALIS-e uuring näitas, et õpetajate vaated on küllaltki konstruktivistlikud, kuid õpetamisviisid sageli ikkagi biheivoristlikud. OECD õpetaja teadmiste uuringu põhjal (vt Äli Leijeni jt artiklit „Kui nüüdisaegsed on Eesti õpetaja pedagoogilised teadmised”, ÕpL 16.02.2018) võib välja tuua, et erivajadustega õpilastega enam kokku puutunud õpetajatel on ka paremad teadmised. Samas tunnevad paljud õpetajad muret, kas suudavad õpilastele parimat pakkuda põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses tehtud kaasavat haridust toetavate muudatuste valguses. Ehk on just paras hetk mõelda nii indiviidi, õpikogukonna kui ka kooli, koolipidaja ja riigi tasandil Shulmani mudelile, et hinnata realistlikult riske ja võimalusi reformide õnnestumiseks?
Lõpus toodud järeldus seab üles küsimuse -kas õpetajad suudavad. Kui õpetaja laadida täis igasuguste soovitustega, järele vedamise ja tagant kursustega järele aitamise võimalustega nagu arvutipulka kogutud materjali, siis on ees ikkagi oma võimekuse ja kogemuste baasil katse-eksimusmeetodil kõik see läbi mõtestada ja enda isikule käepäraseks teha. See võtab aega. Hea on mõtelda kaasa pedagoogika teadlaste artiklitega.
Väga head artiklid! Ootan Stanfordi sõnumeid iga kord suure huviga. Lugedes sageli taipan, et meie õpetajad õpetavad ikka väga tihti lihtsalt nö kõhutunde järgi. Suurepärane, kui see ühtib teaduspõhisusega, aga samas võib see ka hoopis kuritegu meie lastele olla. Tänapäevase kaasaaegse õpetamise võtmes tuleks kuidagi saavutada see, et õpetaja on ka igal hetkel uurija ja edasiõppija ning oskab oma tegemistele teduspõsisust tausta taha luua. Tänan!
Maire
õpetaja juba 27 aastat