Töökasvatus kui õppimise ja kasvatuse vältimatu osa
Heinategu 1957. aastal Riisipere lastekodu abimajandis, kus lastekodu lehmakarjale aitasid heina teha ka lapsed. Foto: Sirje Sinisalu erakogu
Avo-Rein Tereping.
Töökasvatus kombineerituna võimalusega ise otsustada on vastutustunde kujunemise alus, mida tänapäeva elus kipub väheks jääma. Pedagoogikateadlased võiksid sellele oluliselt rohkem tähelepanu osutada.
Lugesin hiljuti doktoritööd, milles käsitleti muuhulgas kasvatus- ja õppesüsteemi muutumist õpetajakeskselt õppijakeskseks. Niisugune üleminek oli tsentraliseeritud majandusmudeli asendumisel turumajandusega paratamatu. Väidetavasti eelistab osa õpetajaid endiselt õpetajakeskset lähenemist õppijakesksele. Kuna uuringud seda kinnitavad, tuleb sellega nõustuda.
Nimetatud doktoritööd lugedes leidsin end meenutamas oma minevikku. Eks tagasivaates on ikka kergem toimunut hinnata ja ajastuid võrrelda. Minu kooliaeg algas aasta enne Stalini surma, 1952. aastal. Keskhariduse sain lõplikult kätte pärast Tallinna polütehnikumi lõpetamist 1964. aastal. Nõnda on mul isiklik kogemus tolle (neetud) nõukaaja haridus- ja kasvatussüsteemist. Muidugi ei ole see õpetaja vaade, sest olin nood aastad vaid õpilase rollis. Ehkki hiljem, juba ülikooliõpingute perioodil õpetasin lühikest aega ka koolis, jäi see kogemus siiski pinnapealseks.
Ammu möödunud kooliajast meenub esimesena tegevus- ja töökasvatus kui õppimise ja kasvatuse vältimatu osa. Selguse mõttes pean küll lisama, et põhikooliaastad elasin lastekodus ja töökasvatus oli vähemalt selles asutuses au sees. Töökasvatus oli õppeprotsessi osa aga ka teistes koolides.
Raadioring ja kristalldetektor
Meil oli üsna korralik õppetöökoda, kus sai teha lihtsamaid töid, kuid seal oli ka treipink ja veel mõned puutöömasinad. Tööõpetaja (oli siis selline amet!) oli raadiotehnikahuviline. Ta organiseeris lastele raadioringi, kus valmistasime oma kätega raadiovastuvõtja. See oli küll üsna primitiivne detektorvastuvõtja, kuid täiesti ise tehtud. Raadio olulisim detail oli kristalldetektor, mis tuli ise valmistada. Nojah, häälestamiseks oli vaja ka pöördkondensaatorit ja vasktraadist pool tuli samuti ise valmis kerida, kuid see ei olnud kaugeltki nii põnev kui detektorikristalli tegemine.
Tollal oli üsna palju raadiohuvilistele kirjutatud raamatuid ja ühest leidsimegi õpetuse, kuidas detektorikristalli teha. Läks vaja väävlit ja pliid, mis tuli noaga õhukesteks laastudeks lõigata (taskunuga oli igal poisil). Seejärel pandi anumasse pliilaastud ja väävlipuru (ikka see kollane, mitte see, mis tuletikkude otsas ja mida mõned samuti väävliks nimetavad). Loodusõpetuse klassis oli igasuguseid katseteks vajalikke anumaid, sealt saime katseklaasi. Siis tuli segu tulel kuumutada seni, kuni see punaselt hõõguma hakkas, ja lasta reaktsioonil toimuda. Pärast jahtumist löödi katseklaas katki ja reaktsiooni tulemusena saime pliisulfiidi, millel on pooljuhi omadused. Kui tükk pooleks murda ja murdepinnal nõelaga õige koht leida, oligi pooljuhtdiood valmis. Kõrvaklappidega saigi raadiot kuulata. Vahel tuli nõela otsaga kristallil küll tükk aega õiget kohta otsida, et hääl kätte saada, kuid just see tegi asja eriti põnevaks. Olime tollal 9–10-aastased ja raadiotehnikast meil aimu ei olnud, kuid kui õpetaja meile asjad ära seletas, jäi see pea kogu eluks meelde ja mitmest poisist said hoobilt raadiofännid (minagi nende seas). Kui aeg elukutsevalikuni jõudis, oli asi klaar.
Mis eristab tööd mängust?
Tollane õpetamine ja kasvatus oli teooria järgi õpetajakeskne, kuid see oli pea kõigis ainetes sedavõrd tihedalt tegevusega seotud, et meil ei olnud erilisi raskusi koolipingis saadud teadmisi kasutada. Mu kunagised lapsepõlvekaaslased said enam-vähem kõigi elus ette tulevate töödega hakkama. Ja kuna lastel oli huvitav ehitada valmis midagi niisugust, mis ka päriselt töötas, kujutas suurem osa neist enam-vähem ette, millega tahaks tulevikus leiba teenida. Ei löönud neid jalust maha ka siirdumine sotsialismist kapitalismi.
Nojah, ega need pisikesed füüsika- ja keemiakatsetused ju veel töötegemine olnud. Mis eristab tööd mängust? Mängus on esikohal protsess. Tööd tehes lisandub sellele tulemus. Muidugi motiveerib inimest ka mäng, mis on samuti huvitav, kuid märksa enam siiski protsess, millel on kasutatav tulemus, mida saab näiteks suhu pista, selga panna, maha müüa või muul moel kasutada. Näiteks tollastes lastekodudes olid põllumajanduslikud abimajandid, kus lapsed tegid tööd, mille vilju nad ise maitsesid. Ka koolide (vähemalt maakoolide) juures olid arvestatavad n-ö katseaiad, kus lapsed ise kogesid, kuidas nende külvatud seemnetest saab vili, mis pärast valmimist põske pandi. Ega see töö alati meeldiv olnud. Näiteks külmal sügispäeval kartulipõllul müttamine oli kaugel meeldivast, kuid tollased õpetajad-kasvatajad oskasid muuta selle töö hoopis meeldivamaks, kui see võib tänapäeval tunduda. Ja nad ei unustanud sellestsamast kartulist tehtud lõunasöögi ajal meile meelde tuletada, kuidas me põllul seda korjasime. Eks niisuguse mitte just kõige meeldivama töö tegemine lapsepõlves õpetas elutarkust, et iga töö vajab tegemist, meeldigu see või mitte. Ja et esmapilgul ebameeldiv töö võib tunduda meeldivana, kui seda on osatud sellisena esitada (mäletate ehk Tom Sawyeri planguvärvimise lugu).
Töö osa Makarenko koloonias
Sõjaeelses Eesti Vabariigis oli töökasvatus õppimise ja kasvatuse loomulik osa. Kuidas see perekonnas toimus, oli iga pere oma asi, kuid tollased Eesti pedagoogikateaduse alusepanijad (nt Peeter Põld) rõhutasid igati töökasvatuse osa lapse kujunemisel kodanikuks. See jätkus ka nõukogude ajal, kuid küllap oli selles oluline osa tollal au see olnud Makarenko kasvatusmeetoditel.
Mis meenub lugejale esimesena, kuuldes sõnaühendit „Makarenko koloonia”? Küllap kujutluspilt trellitatud akendega sunniasutusest, vanglast, kus hoitakse hukkaläinud lapsi. Ometi ei olnud koloonia range režiimiga vangla. Uksed olid lahti, kuid keegi lastest ei mõelnudki põgeneda. Sest neil oli töö, võimalus tegelda millegi huvitavaga. Kolooniast oli saanud neile kodu, millesse nad olid ise palju panustanud. Makarenko sai hakkama kodusõjajärgses kaoses Venemaad üle ujutavate kodutute pätistunud laste hordidega. Ja mitte sunniga! Töökasvatus oli üks olulisimatest elementidest, mis tegi neist inimesed. Tasub tähele panna, et 1988. aastal nimetas UNESCO Anton Makarenko üheks neljast pedagoogist, kes on kõige enam mõjutanud 20. sajandi pedagoogilist mõtteviisi.
Iseseisvus ja vastutustunne
Töökasvatuse idee tuleb elust enesest. Töökasvatust kui kasvatuse kohustuslikku osa rakendati 1960. aastateni. Kuid nagu pedagoogikas ikka, kipuvad aeg-ajalt tulema muudatused, millega visatakse järeleproovitud ja töötav meetod lihtsalt kõrvale. Nii juhtus ka siis. Ametnikud arvasid, et ajad on paremad, abimajandite järele (mis tollal andsid laste toidulauale olulise osa) ei ole enam vajadust, sest toitu toodetakse mujalgi küllaga ja lapsed peavad töö tegemise asemel hoopis õppima. Nii see läks.
Meenub ka vabadustunne, millest laps tänapäeva ülereguleeritud maailmas vaid unistada võib (kui oskaks). Vabadus ja peaaegu keeldudeta elu (vähemalt ei kuulnud me pidevalt seda, mida ei tohi) oli see, mis kujundas meid ise enda eest vastutama. Kujutage ette Kaagvere lastekodu, umbes 12 kilomeetrit Tartu linnast. Talvise koolivaheaja alguses uuris kasvataja, kes meist tahab Tartusse sugulastele külla minna. Minul ja veel kolmel poisil olid kas ema, vanaema või mõni sugulane Tartus, minul elas seal vanatädi. Olin siis kaheksa-aastane, teised umbes sama vanad. Kasvataja kutsus meid kokku, küsis igaks juhuks üle aadressid ja selle, kas me ikka oskame minna, ja hakkasimegi neljakesi Tartu poole astuma. Jalgsi. Tänapäeval võib niisugune retk mõnele lapsevanemale tunduda õudusunenäona – kuidas, lapsed omapead? Kui midagi juhtub, kes vastutab? Aga midagi ei juhtunud. Ainus, mida teele asudes tundsime, oli usaldus, nagu see toimib täiskasvanute maailmas. Ehk seepärast läksidki niisugused retked korda, et tajusime vastutust, mis vabadusega kaasnes. Ehk mäletavad tänased täiskasvanudki oma lapsepõlvest seda õnnestavat tunnet, mis kaasnes teadmisega, et sinusse suhtutakse kui täiskasvanusse.
Mida minevikust õppida
Muidugi oli aeg teistsugune ja küllap seepärast ka inimeste käitumine. Tuntud psühholoogi Steven Pinkeri hinnangul on agressiivsus ühiskonnas aastate jooksul pidevalt vähenenud, me elame ebatavaliselt rahumeelsel ajal. Ometi on oluliselt suurenenud regulatsioonide ja piirangute hulk, samuti hirm – keelame igaks juhuks, äkki midagi juhtub. Nii on piirangud ja keelud tunginud ka töökasvatusse ja palju, mida tohtis siis, on praegu keelatud. Tundub, et tollased pedagoogid julgesid – hoolimata nii ideoloogilisest survest kui ka õpetajakesksest õppesüsteemist – otsustada ja vastutust võtta.
Ehk tundub see mineviku meenutamine tühipalja nostalgiana? Muidugi ei saa tollast tegevust üks ühele tänasesse üle kanda. Ometi on minevikust pea alati midagi kasulikku üle võtta, sest ka tolleaegse kogemuse mõõt on olnud tulemuslikkus. Töökasvatus kombineerituna võimalusega ise otsustada on ka vastutustunde kujunemise alus, mida tänapäeva elus kipub väheks jääma. Pedagoogikateadlasedki võiksid sellele oluliselt rohkem tähelepanu osutada. Traditsioonid – Peeter Põld, Lembit Andresen, Heino Liimets jt – selleks meil ju on.
Minevikust on alati õppida ja selleta ei saa liikuda edasi. Igati nõus artikli autoriga. Elukestva kooliinimesena ja samuti sõjaaegsest ajast tulnuna on hea kaasa rääkida, et “siidikäed” võivad nüüd küll elust kergelt läbi saada, kuid kas see olgu eesmärgiks. Neil mudastel kolhoosipõldudel on koos õpilastega käidud 60ndatest 90ndateni, vilja koristustel ja kuivatites, kaalika-porgandi-kartulimaal jms. Lisada saab lisaks tunnustatud teadlaste veel õpetajate poolt austatud haridusministreid – Ferdinand Eisen (1960-1980), Mait Klaassen (1997-1999) ja Peeter Kreitzberg. Õpetajad usaldasin nende asjatundlikkust ja kogemusi.