Töökohapõhine õpe annab enesekindlust

Elektroonikaseadme koostamise tehnikud Eneli Kauts, Timo Ausmees ja Olari Hermet ning laua taga istuvad Marja Kütt ja Deivy Jõesaar omandavad Pärnu KHK-s aastase töökohapõhise õppe jooksul kolmanda kutsetaseme. Juhendab kutseõpetaja Mart Ronk. Foto: Annika Poldre

Nagu Euroopa Liidus nii ka Eestis on töökohapõhine õpe muutunud kutsehariduses järjest tähtsamaks, eriti täiskasvanute ümber- ja täiendõppe meetodina. Seda õppevormi rakendavad kõik kutseharidust andvad koolid.

Minister Mailis Reps kõneles mullu maikuus riigikogu ees kutseharidusest ning nimetas, et töökohapõhises õppes oli selleks ajaks osalenud juba üle 300 ettevõtte. „Nii töötajad kui ka tööandjad on rahul, et töökohapõhise õppe kaudu on võimalik ühel ajal nii töötada kui ka omandada vajalik kutsekvalifikatsioon,” lausus minister.

Pärnu kutsehariduskeskuses (KHK) on töökohapõhises õppes võimalik omandada järgmisi elukutseid: APJ lehtmetalli töötlemispinkide operaator, arborist, hotelliteenindaja, bürootöötaja, kelner, metsakasvatuse raietööline, müüja-klienditeenindaja, noorem­aednik, palkmajaehitaja, väikemasina, mootor- ja jalgrattatehnik.

Praegusel ajal toimub keskuses ka elektroonikaõpe, kus kooli püsivad partnerid on elektroonikatoodete valmistaja Note Pärnu OÜ, MS Balti Trafo ja Scanfil OÜ.

Kutseoskused täiustuvad

Eesti elektroonikatehastes on keskmiselt 150 töötajat. „Sellise suurusega ettevõte saab endale õpipoisiõpet lubada,” ütles Pärnu KHK elektroonika kutseõpetaja Mart Ronk. Ettevõtted saadavad korraga õppima 4–5 töötajat, kes tõstavad kvalifikatsiooni ja saavad tunnistused või sertifikaadid, mis on ka tööandjale vajalikud, et tõestada oma toodangu kvaliteeti kliendile.

Käimasolev elektroonikaõppe kursus kestab 12 kuud. Selle lõppedes saavad kursuslased elektroonikaseadmete koostamise tehniku 3. kutsetaseme. Elektroonikaseadmete koostamiseks on vaja omandada käsitsi komponentide plaadile kandmise, nende remontimise ja vahetamise, vigade otsimise ja leidmise oskus. Tööd tehakse mikroskoobi või luubi all. „Töö on võrreldav kullassepatöö täpsusega. See nõuab kannatust ja teravat silma ning käeosavust,” lausus kutseõpetaja.

Töökohapõhistes rühmades on enamasti kuni 15 inimest. Õppurid, kellest jutt, on läbinud 2. taseme õppetöö. Sedasorti rühmad tegutsesid Pärnu KHK-s ka 2016. aastal.

Õppetöö käib vahetustega: ühel nädalal omandatakse koolis teooriat, seejärel töötatakse neli nädalat oma ettevõttes ja siis ollakse jälle nädal koolis. Ettevõttes on juhendajad, kes vastavalt õppekavale suunavad töö- ja õppeprotsessi. Õppurid täidavad elektroonilist õppepäevikut, kus kirjutavad tegevuse vastavalt riiklikule õppekavale lahti. Õpe lõpeb kutsekvalifikatsiooni eksamiga. Ametlik lõpetamine on mais, kui on läbitud 12 kuud 3. kutsetaseme õpet.

Ronk selgitas, et kutsekoolis on võimalik sel erialal saada 2., 3. ja 4. kutsetase. 5. taset ei pakuta, sest selle omandajad peaksid olema juba tootmise planeerijad ja nende töö rohkem tehnoloogiaga seotud. 6. ja 7. oleks juba magistritase.

Veebruaris oli õppijatel koolinädalal käsil eksamiküsimuste kordamine. Elektroonika eriala varasemad, madalama taseme eksamid sooritati arvutiklassis. 3. taseme eksam, mis õppureid kevadel ees ootab, koosneb kahest osast, teooriast ja praktilisest tööst. Mõlemad tehakse koolis. Õppimise ajal saavad osalejad oma keskmist töötasu ja säilib töökoht.

Kaheksa aastat elektroonikaettevõttes MS Balti Trafo OÜ töötanud Eneli Kauts, kes on taset tõstmas, rääkis: „Kui põhikoolis oleks füüsikaõpetaja mulle öelnud, et lähen sellise ala peale, oleksin ma vastanud ei!” Oma erialale sattus ta enda sõnul naljaka juhtumi tõttu. „Läksin sugulase juurde. Sugulane harutas traati, mis oli poolide peale mähitud. Mulle tundus see töö väga põnev. Olin siis lapsega kodus ja mõtlesin, et kui mina lähen tööle, siis kindlasti ettevõttesse, kus on nii huvitav töö. Kirjutasin avalduse ja saingi koha. Oligi põnev, ja on põnev tänapäevalgi.” Kauts on oma tööga väga rahul, sest peab seda mitmekesiseks. „Mul on peaaegu iga päev erinev töö. Kahe nädala pärast on võib-olla jälle sama, aga iga päev üks ja sama küll ei ole.”

Õppimine aitab ametiredelil edasi

Kautsi kolleeg Timo Ausmees, kes Soomest tagasi tulles asus tööd otsima, kuulis tuttavatelt vabast ametikohast elektroonikaettevõttes. Ta kandideeris ja saigi tööd. „See on ehk teine äärmus, et ei tundunud algul huvitav,” ütles ta. Kuigi töökohapõhine õpe palgatõusu kaasa ei too, arvas Ausmees, et õppimisest saab hea tunde – tead, mida teed.

„Õppimine annab kindlust juurde,” lausus Deivy Jõesaar ettevõttest Note Pärnu OÜ.

„Eelmise õppe ajal käisime ka teistes ettevõtetes ja see avardas silmaringi,” ütles Kauts.

„Kui töö pakub huvi, siis ollakse valmis ennast täiendama ja edasi koolitama,” lausus kutseõpetaja Ronk.

Olari Hermet sattus oma ametisse juhuslikult, ilma et oleks varem elektroonikaga kokku puutunud. Alustanud kahe aasta eest monteerijana, on ta nüüd testija-parandaja. Liinivanema etapi kavatseb mees vahele jätta, sest firmas on talle soovitatud inseneritööd.

„Mina nägin CV-keskuses kuulutust, kandideerisin ja läksingi tööle,” rääkis Marja Kütt Jõesaarega samast ettevõttest. „Olin varem töötanud kohvikuteenindajana. Ma ei teadnud elektroonikast midagi, õppisin kohapeal õppeklassis.”

Kohvikuteenindajaks ta enam tagasi ei läheks, sest praegune töö on huvitavam ja väljakutseid on rohkem. Alustanud monteerijana, sai Kütt peagi kõrgeima kvalifikatsiooni, seejärel oli testija ning nüüd on liinivanem. Testija töö on tema sõnul hoopis teine kui monteerija töö. „See ei ole üksluine, eriti kui oled saanud aastate jooksul ametiredelil liikuda, samas firmas eri ameteid proovida. Nii saab aina uusi kogemusi.”

Olnud liinivanem samas, kus ta on olnud monteerija ja testija, teab ta kõiki operatsioone ning tööprotsessis pole midagi sellist, mille kohta ta ei oskaks vastata.

Nagu teised õppijad, on Jõesaar tõusnud monteerijast testijaks-parandajaks ja nüüd on liinivanem. Ka sellelt ametipostilt on kutseõpetaja sõnul võimalik edasi liikuda. Mõnel tehasel on Hiinas või mujal Kagu-Aasias tootmisettevõtted, kus nendegi inimesed on tööl olnud. Omandanud seal uusi kogemusi, jätkavad nad pärast tagasitulekut järgmisel ametitasandil.

Elektroonika eriala sobib õpipoisiõppeks

Pärnu KHK-l on kujunenud välja tihe kontakt elektroonikatehastega. „Kui tuleb riiklik koolituskava ettepanek haridusministeeriumilt, siis küsime ettevõtjatelt, kas nendel on võimalust ja soovi, kas nad suudaksid täita mingi taseme õpperühma kuni 15 inimest. Kui neil on väga tihe tootmiskava ja nad seda ei suuda, siis lükkame õppe alustamise edasi, näiteks sügiseks, kui neil on olukord natuke lahedam. Seejärel komplekteerime rühma,” rääkis Ronk. Ettevõte valib oma kollektiivist ise, keda õppima suunab, kool seda ei otsusta.

Eestis õpetatakse elektroonikaseadmete koostamist vaid Pärnu kutsehariduskeskuses ja Tallinna polütehnikumis, Pärnus avati see eriala 2007. a ja esimene õpperühm alustas kümme aastat tagasi. Tallinna tehnikaülikooli elektroonika eriala lõpetanud kutseõpetaja Mart Ronk on Pärnu kutsehariduskeskusega seotud aastast 2010. Aastal 2013 alustas ta esimese õpipoisi õpperühmaga. „See eriala sobib õpipoisiõppeks,” arvas Ronk, kes õpetab kahes koolis: Tallinna tööstushariduskeskuses ja Pärnus. Lõpetanud magistriõppe, on Rongal kutseõpetaja 7. tase ning õigus teha elektroonika sertifitseerimiskoolitusi „Töö on huvitav siis, kui ise selle endale huvitavaks teed. Kuna elektroonika on kiiresti arenev suund, siis tuleb kogu aeg uusi asju ja pole vaja korrata järgmisel aastal kõike, mida eelmisel aastal sai räägitud. Väga palju tuleb teha kodus ettevalmistavat tööd, internetist materjali otsida, aga siis on ka õpilastel huvitavam.”

Kokku on Eestis umbes 200 elektroonikatehast. „See on meil peaaegu nähtamatu tööstusharu, sest tellimused tulevad välismaalt ja toodang läheb tagasi sinna, kust see telliti,” ütles kutseõpetaja Ronk.

Note Pärnu OÜ on teinud Pärnu kutsehariduskeskusega koostööd alates 2013. aastast. Kokku on ettevõte koolitanud töökohapõhise õppe kaudu 15 töötajat. Firma personalijuht Nele Zaitsev ütles, et väljaõpe annab töötajatele laiema ülevaate elektroonika tootmisest ning aitab igapäevatöös luua paremaid seoseid. Lisaboonusena saavad õppijad kutsetunnistuse. „Õpe toimib hästi,” sõnas personalijuht. Note Pärnu OÜ-s on kokku 280 töötajat. Zaitseva hinnangul võiksid veel ligi 30 inimest läbida kooli ja ettevõtte koostöös väljaõppe. Tööandja hüvitab õppes osalemise aja. Zaitseva sõnul on töötajad, kes osalevad õppes, motiveeritud oma silmaringi laiendama ning kutset omandama. Kutse omandamine annab eeldused liikuda karjääris edasi.

Merekoolis ja Hiiumaal on teisiti kui mujal

Eesti merekoolis saab töökohapõhiselt õppida kahel erialal. „Meie kooli töökohapõhine õpe on erinev enamikust sellelaadsest õppest teistes kutseõppeasutustes,” sõnas direktori abi Vello Andre. Mõlemal õppekaval – vahitüürimehe ja vahimehaaniku omal – saab õppima asuda keskharidusega. Õppeaeg on esimesel 2 aastat ja 4 kuud ning teisel erialal 2 aastat ja 2 kuud. Kuna neil erialadel õppimine nõuab esmase merendusalase kutse omamist, on sisuliselt tegemist täiendõppega. Õppetöö toimub sessioonidena kogu õppeperioodi jooksul iga kuu üks nädal (40 tundi). Praktika on töökohal ja lisaks lõpueksamite sooritamisele on õppuril kohustus töötada laeval vähemalt üks aasta. „Kuna tegemist ei ole traditsioonilise töökohapõhise õppega ja õppima ei suuna töökoht, vaid vajadusel suunab õppijaid tööle kool, siis ei ole meil tavapäraseid koostööpartnereid,” ütles Andre.

Hiiumaa ametikoolis on tänavu töökohapõhine õpe esimest aastat ja ainult plastitöötluse seadistajatele. Kursusel on 17 õppijat üle Eesti kümnest ettevõttest. Tunnid toimuvad Tallinna tehnikakõrgkoolis, praktika on igal õppijal oma töökohas.

„Ettevõtetelt oleme saanud tagasisidet, et koolis käimine tõstab töötajate motivatsiooni ja huvi oma töö vastu,” ütles praktikakoordinaator Maarika Leis-Aste. Väikeettevõtjate mure, et ei saa inimesi töölt ära koolitusele saata, on tema sõnul kahanemas. Kuna õpe toimub kord kuus neljapäevast laupäevani, siis leitakse võimalus töötajate koolitamiseks. „Sümboolse kuutasuga on tasustatud ka praktikajuhendajad,” lisas Leis-Aste.

Kool liidab töökollektiivi

Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis on sel kooliaastal käimas üheaastane õpipoisiõpe kahes grupis: pagarid ja kondiitrid. Mõlemad rühmad on kokku pannud koostööpartnerid ettevõttes. Marta Pagari töötajad õpivad kondiitriks, OÜ Luuna Pagari inimesed pagariks. Kooli projekti- ja arendusjuhi Marika Šadeiko sõnul on mõlemad ettevõtted väikesed ning seetõttu haarab õpe suurt osa töötajaid. Kokku on õppijaid 29. „Oma tööjõudu on ettevõtted suures osas ise välja koolitanud, nüüd saadakse praktilistele teadmistele lisaks ka teooriat,” hindas Šadeiko kooli panust. Projektijuht rääkis, et eelmisel aastal oli neil AS Valio õppegrupp. Plussina toodi pärast õppimist välja just seda, et ühine õppimine andis teadmistele juurde meeskonnatunde.

Luuna Pagaris töötab kokku veerandsada inimest. Olustveres on õppimas 16. „Paraku on keeruline kõiki korraga koolipinki saada,” ütles ettevõtte juht Peeter Putnik. Enamasti on koolis korraga kümmekond inimest, vahel rohkem, vahel vähem. „Proovime teha nii, et kõik saaksid maksimaalselt osaleda. Teeme ka vahetusi, et kes eelmisel korral ei saanud, see tuleb järgmine kord,” rääkis Putnik. Töö on korraldatud nii, et koolis käiakse pärast tööpäeva. Nendeks päevadeks on toodangut ette tehtud ja koolipäevadel püütakse tööpäeva lühendada. Koolipäevi on järjest vaid kaks, mitte terve nädal.

„Kõige suurem pluss minu kui juhi jaoks on, et kool paneb nad ühiselt mõtlema ja kokku hoidma. Teeme midagi koos väljaspool tööd ja see mõjub kollektiivi ühtsustundele väga hästi,” rääkis Putnik. Lisaväärtuseks nimetas juht teooriaõpet. „Hea on vaadata töötajaid koolipingis, silmad sädelemas ja infot ahmimas, sest oleme enamasti kõik praktikud. Selle koha pealt ületas kool mu ootused, arvasin et ei viitsita õppida, kuid vastupidi, tahetakse väga.”

Aastaks 2018 on töökohapõhises õppes 4200 õppekohta.

Aasta 2020 eesmärk on 7200 õppekohta.

Töökohapõhine õpe sobib nii noorele esimese eriala omandamiseks, täiskasvanule ümberõppeks ja uue eriala omandamiseks kui ka töötajale erialateadmiste ja -oskuste täiendamiseks ning kvalifikatsiooni tõstmiseks.

Allikas: Innove

Töökohapõhine õpe

• Eestis hakati kutseõppes töökohapõhist õpet katsetama 2002. aastal. Alates 2006. aastast on töökohapõhine õppevorm kutseõppeasutuse seaduses õiguslikult reguleeritud. Aastatel 2005–2008 rakendati ESF-i projekti „Töökohapõhise õppevormi (õpipoisikoolituse) rakendamine kutseharidussüsteemis”, kus osales 870 õpipoissi ja 185 ettevõtet.
• 2013/2014. õppeaastal oli töökohapõhises õppes ligi 580 õpilast 256 tööandja juures.
• Alates 2017. aasta 1. septembrist õppima asudes tuleb sooritada kutseeksam, kui antud erialal on kutseeksami sooritamise võimalus.
• Kui Eesti tööandjate liit korraldas 2017. aastal noorte seas küsitluse praktikast ja õpipoisiõppest, siis leidis ligi 90% vastanutest, et praktika on oluline. Sooviti selle osakaalu õppetöös isegi suurendada. Enam kui pooled vastanutest teatasid, et eelistavad sellist õppetööd, kus enamik toimub tööandja juures praktilise tööna. Võrreldes samasugusele küsitlusele aasta varem vastanutega oli kasvanud nende noorte arv, kes olid osalenud õpipoisiõppes.

Allikas: Eesti tööandjate keskliit

Praxise uuring „Töökohapõhise õppe läbiviimise maksumus ja tasuvus”

2017. a sügisel korraldas Praxis uuringu töökohapõhise õppe tasuvusest ja maksumusest. Eesmärk oli hinnata töökohapõhise õppega kaasnevaid tulusid ja kulusid tööandjale. Täpsemalt oli eesmärk selgitada välja töökohapõhise õppe maksumus ja sellest tulenev kasu ettevõttele. Uuring on keskendunud viiele õppekavarühmale: hulgi- ja jaekaubandus, mehaanika ja metallitöö, majutamine ja toitlustamine, elektroonika ja automaatika, metsandus.

Analüüsi järeldused:

• töökohapõhise õppe korraldusele on iseloomulik, et õpipoisid on ettevõtete töötajad juba enne õpingute algust. See mõjutab olulisel määral kulude kujunemist – õpipoistel ei ole vaja sisseelamisaega ning nad on juba läbinud kõigile töötajatele mõeldud koolitusi.
• Olulised töökohapõhise õppega seotud kulud ettevõtetele on õpipoistele makstav töötasu ja nende juhendajate panustatud tööaeg (ning sellega seotud töötasu). Teised kululiigid (kulud töövahenditele, värbamisele, koordineerimisele ja koolitustele ning harjutuskohtade loomisele) on nende kahega võrreldes oluliselt väiksemad.
• Mõjukaimad tuluallikad on õpilaste tööpanus õpingute ajal ning õpingute järel tekkiv kokkuhoid, sest õpipoiss ei vaja täiendavat aega tööga kohanemiseks ja sisseelamiseks nagu väljast palgatud töötaja.
• Töökohapõhise õppe tasuvuse analüüsimisel ei tohi alahinnata ka sellest tulenevat mitterahalist kasu, s. o kasu ettevõtte kuvandile potentsiaalse tööandjana, oma töötajate motiveeritus ja produktiivsus ning positiivne mõju ettevõtte toimimisele ja konkurentsivõimele.
• Uuringus analüüsitud näidete põhjal maksab töökohapõhine õpe ettevõtetele rohkem, kui toob otsest tulu esimeste aastate jooksul. Samas hinnatakse väga kõrgeks sellega kaasnevat mitterahalist tulu, mistõttu hindavad ettevõtjad õpipoisiõpet pigem investeeringuks ja mitte niivõrd kuluks.

Haapsalu KHK lapsehoidja kursuse õppijad Uuemõisa lasteaia-algkooli robootika töötas. FOTO: HKHK

Kool on aktiivne koostöö algataja

Haapsalu kutsehariduskeskus pingutab selle nimel, et käivituksid töökohapõhise õppe uued erialad. Kogemusi selleks on omandatud kolm aastat.

Haapsalu kutsehariduskeskuses (HKHK) saavad töökohapõhises õppes koolitust lapsehoidjaks, hooldustöötajaks, puhastusteenindajaks ja CNC-töötlemiskeskuse operaatoriks õppijad. Kokku käib õpe viies õppegrupis.

Populaarseim eriala on praegu hooldustöötaja oma. „See on ilmselt seotud tööturul toimuvate muutustega,” ütles Haapsalu kutsehariduskeskuse töökohapõhise õppe projektijuht Eneli Uibo. Alates aastast 2020 on sel erialal töötajal kohustuslik omada kutset. Hooldustöötaja õpe toimub Lihulas kahes rühmas, kus kokku omandab kutset 17 õppijat viiest asutusest. Koostööpartneritena nimetas Uibo Koonga ja Varbla hooldekodu ning Lõuna-Läänemaa tervishoiu ja sotsiaalhoolekande keskust. Sama ameti oskajaid on hakatud koolitama Hiiumaal, kus kahest asutusest – Tohvri hooldekodust ja Käina Samaaria kodust – osaleb kokku 12 õppurit. Ka Lihulas on kavas eeloleval sügisel uus õpperühm luua.

Edukas koostöö lasteaedadega

Kool teeb koostööd mitme lasteasutusega, mullu lõpetas Hiiumaal Käina lasteaias kolm inimest edukalt töökohapõhise õppe. Laulasmaa kooli lasteaed osaleb teist aastat HKHK töökohapõhises koolituses. Õppijaid on lisaks Laulasmaale Turba ja Lihula lasteaiast. Kooli uued partnerid on puiduettevõtted nagu Haapsalu uksetehas CNC-õppes.

Laulasmaa kooli lasteaia vanemõpetaja Jana Hinno on lapsehoidja eriala kutsestandardi 4. taseme praktikandi juhendaja teist aastat. Nagu aasta varem, juhendab ta ka nüüd üht lasteaiaõpetaja abi praktikaajaga 1081 akadeemilist tundi. Mooduliteks jaotatud õpe on Hinno sõnul väga mahukas, sisaldab iseseisvaid töid ja arvestusi. Kursuse lõpparvestuseks on eksam, mille sooritamisel saab õppija lapsehoidja 4. taseme. Hinno rõhutas, et ainult lasteaias toimuv õpe ei annaks õppijale selliseid teoreetilisi teadmisi ja võimalusi, nagu saab koolist. Praktikant käib kaks korda kuus HKHK-s õppepäevadel, kool võimaldab õppekäiku linna lasteaeda, hinnatakse kodutöid, õppijad annavad tagasisidet koolile õppimisprotsessi kohta. Praktikantide juhendajad kohtuvad vähemalt neljal korral õppeaasta jooksul. „Juhendajatel oli suurepärane võimalus osaleda Eesti Keele Instituudi lektori koolitusel,” rääkis Inno. „Sai täiendada oma teadmisi kirjaoskuse vallas ja viia end kurssi õigekirja muudatustega.” Hinno pidas kõige olulisemaks, et koolitus on tasuta.

Ta rääkis, et töökohapõhise õppe praktikantide juhendamine on tema kogemustes kõige mahukam ja pikaajalisem, kestab 11 kuud. Kuna suurem osa väljaõppest toimub lasteaias kohapeal, on see juhendajale lisakoormus. „Aga leian, et sellega arenen ka ise ning seda suurem on rõõm jagada oma teadmisi ja kogemusi.” Hinno arvas, et lasteaias saab põhitöö kõrvalt juhendada ühte inimest, ajanappusel oleks peaaegu võimatu juhendada gruppi.

Koolis on suurem roll

Koostööalgatusi tuleb Uibo sõnul mõlemalt, nii koolilt kui ka ettevõtetelt, kuid suurem roll on haridusasutusel. Kool koostab õppekavad ja loob võimaluse töökohapõhiselt õppida, lähtudes tööturu vajadustest. Kohtudes asutuste juhtidega, selgitatakse välja koolitusvajadused. „Kool teeb palju tööd, et eriala käivituks ja edukalt toimiks,” rääkis Uibo. „Saadame infot asutustesse ja külastame neid.” HKHK on Läänemaal töökohapõhist õpet pakkunud kolm aastat, nüüd on tekkinud asutusi, kes ise kooli poole pöörduvad, nagu hooldustöö koolitusvajaduse puhul. „Kui õpe on alanud, on just asutusel suur roll selle edukal läbimisel, sest vähemalt 65% praktilisest õppest toimub seal,” lausus Uibo.

Kuna Läänemaal pole suuri asutusi, kust võiks ühekorraga saata õppima kogu rühma, näiteks 15 inimest, pannakse üks õppegrupp kokku vähemasti kahe asutuse inimestest nagu Hiiumaal hooldustöö õppes.

HKHK-s õpib praegu töökohapõhises õppes eri erialadel 69 õppijat. Kõige kauem, tänavu kolmandat aastat on õpetatud lapsehoidjaid. Lõpetanute kiitev tagasiside on toonud kooli uusi soovijaid. Sel aastal avati esmakordsed CNC- ja puhastusteenindaja õpe. Järgmise õppeaasta plaanis on juba koostöö Lihula ja Läänemaa haiglaga, kes soovivad koolitada hooldajaid. Huvi tuntakse jätkuvalt ka lapsehoidja eriala vastu. „Õpime ja saame kogemusi igal aastal. Plaanime avada ka järgmisel õppeaastal samad erialad, mis praegu toimivad,” rääkis Uibo. Raskem on olnud alustada puidu ja tööstuse valdkonna õppega, kuna töötajaid on töö ajal ettevõttes vaja. Kuid koostöös asutustega on leitud neilgi aladel sobivad koolitusajad. Kuna töökohapõhise õppe rahastus tuleb PRÕM-i projekti kaudu, maksab kool asutuse juhendajatele juhendamistasu.

Annika Poldre