Usun, ei usu, usun, ei usu, usun …!

Katrin Niglas.

Eesti 100. aastapäevaga seotud mõtisklustes ja kõnedes oleme ikka ja jälle kinnitanud, et meie kui riigi püsimajäämise ja edu pant on eestlaste hariduse- ja teaduseusk. Ometi ei ole ka meie puutumata tõejärgse ühiskonna muret tekitavatest suundumustest.

Käsikäes PISA testi rõõmustavate tulemustega pakub üha enam kõneainet ebateaduse, valedega manipuleeriva poliitika ning tõenduspõhisusest mitte lugu pidava kommunikatsiooni vohamine.

13

Usul, sh ebausul on tugev jõud – vaevalt oskame seletada, miks arvu 13 loetakse õnnetust põhjustavaks, kuid sellest uskumusest tulenevalt on maailmas levinud komme, et kõrghoonetest puudub 13. korrus, lennujaamades ei ole väravat nr 13 või lennukites 13. istmerida.

Tallinna ülikoolil on täitumas 13 tegusat aastat, mille puhul on paslik ühiselt arutleda usku ja usutavust puudutavatel teemadel. 13 aastale kohaselt astuvad 16. märtsil Tallinna ülikooli päeval 13 minutiks valgusvihku 13 inspireerivat teadlast ja lektorit, kel igaühel oma vaatenurk ja seisukohad.

Kas?

Kas suudame eristada tõde jamast? Kas teame, kuidas uskumused meie võimeid mõjutavad? Kas usk teadusesse peab käima käsikäes usuga ainuõigetesse vastustesse? … ja miks üleüldse peaksime uskuma teadust ja teadlasi?

Mõtiskledes selle üle, mis teeb teaduse usaldust väärivaks ja usutavaks, tulevad esimese (ja tugevast emotsioonist kantud) mälupildina silme ette kaadrid India matemaatiku Srinivasa Ramanujani elu põhjal vändatud filmist „Mees, kes teadis lõpmatust” (2015). Ramanujan oli autodidakt, kes paistis juba lapsepõlves silma erakordse andekusega, kuid teadlasena aktsepteeriti teda alles siis, kui ta oma mentori professor Hardy toel oli omandanud oskuse oma geniaalseid ideid teaduslikku meetodit rakendades tõestada.

Nende enam kui sada aastat tagasi toimunud sündmuste ekraniseering aitab mõista, kuidas teadlased eraldavad terad sõkaldest. Tõsi, tänapäeva teadusmaailmas on uuritavate probleemide ja küsimuste ring väga mitmekesine ning teaduslik meetod ei hõlma kaugeltki ainult teoreemide või hüpoteeside formaalset tõestamist, kuid tõenduspõhisus on jätkuvalt mõõdupuu, mille järgi teadlased uute teadustulemuste usutavust hindavad.

Ei

Kuid kas sellest piisab, et teadus ja teadlased oleksid usutavad ka neile, kes ise teadusega ei tegele?

Paraku on siin vastus kindel ei. Olukorras, kus informatsioon ja selle levitamine on muutunud kõigile lihtsasti kättesaadavaks ning arvamusvabadus kui väärtus on kallutamas tõe kaanoneid, jääb teadus (mis põhimõtteliselt ei saa nüüd ja ühekorraga anda kõiki vastuseid ja absoluutse kindlusega toimivaid lahendusi) kaotajaks, kui me teadlastena ei pööra praegusest oluliselt enam tähelepanu kommunikatsioonile.

Eelmisel aastal pressisõbraks valitud Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere on siinkohal mõjukas eestkõneleja. Tema mõtteid kokku võttes tõdeme, et tõendite ja faktide lauale lajatamise asemel on inimeste kõnetamiseks vaja enamat: tunnustada eri perspektiive ning väärtusi, seletada lahti faktide tagapõhi, selgitada protsessi, mõtestada faktide tähendust arusaadavas keeles ja kontekstis, rikastades faktipõhist lähenemist inimliku empaatiaga.

Millal?

Empaatiat inimeste ja ühiskonna valupunktide suhtes tuleb lisada mitte ainult valmis teadustulemuste kommunikeerimise faasis, vaid ka siis, kui me teadlastena otsustame, milliseid eesmärke me oma teadustööle seame ja milliseid küsimusi püstitame.

Peame selgelt näitama, et teadus on valmis tulema alla elevandiluust tornist ja otsima lahendusi inimeste ja ühiskonna ees seisvatele keerukatele probleemidele. Üks hea näide on siin Euroopa Komisjoni teadusuuringute ühiskeskuses tehtav teadustöö, vt täpsemalt https://ec.europa.eu/jrc/en.

Loomulikult ei saa teadus areneda baasteaduse või tänastest raamidest julgelt välja astuva uudishimuteaduseta, kuid uue tasakaalupunkti leidmine on usutavuse suurendamise võti. Ja veel, ega me teadlastena üksi pruugigi selles kõige paremat tulemust saavutada – eksperimenteerimine teaduse ja kunstide või mõne muu eluvaldkonna esindajate ühisesse meeskonda lõimimisega on juba näidanud teadusele elu ja emotsiooni lisamise potentsiaali.

100%

Usalduse säilimiseks või koguni tagasivõitmiseks tuleb teadlastel võidelda paraku ka mainekaotusega, mida põhjustavad aeg-ajalt ilmavalgele lahvatavad teadusalasest väärkäitumisest sündinud skandaalid.

Eks on meilgi Eestis oma väikesed patud, kuid kindlasti on lugejale paremini tuttavad üleilmset kajastust leidnud plagiaadi ja fabritseerimise juhtumid, kus tuntud ja tunnustatud teadlastel või ühiskonnategelastel on tulnud loobuda teaduskraadist ja avalikust positsioonist.

Nii nagu absoluutne tõde on pigem ideaal, pole võimalik tagada ka sajaprotsendilist ausust. Samas ei lase teadlased seda laadi protsessidel isevoolu minna, vaid räägivad läbi alusväärtused ja sõlmivad kokkuleppeid, mis toetavad ausa teaduse põhimõtete rakendumist. Nii ühinesid eelmise aasta lõpus kõik Eesti ülikoolid ja teadusasutused hea teadustava kokkuleppega (vt https://www.eetika.ee/et/eesti-hea-teadustava). Ebaausat teadust ei ole alati lihtne ausast eristada, kuid teadlaskogukond ei jäta ilmsiks tulnud juhtumeid vaka alla ning eksinud teadlane peab kandma vastutust.

Märka!

Tulles tagasi Srinivasa Ramanujani loo juurde, loodan, et meie seas on aina enam avatud meelega õpetajaid, õppejõude ja mentoreid, kes oskavad oma õpilaste seas märgata ja ära tunda tahumata teemante. Uskuda neisse isegi siis, kui pinnapealsele pilgule tunduvad nende ideed olevat kõike muud kui harjumuspärane tõde ja õigus, ning toetada ja suunata nende püüdlusi nii, et säiliks teemandi mitmetahulisus, kuid lisanduks kõigile äratuntav sära!

Tallinna ülikooli päeva kohta leiad rohkem informatsiooni meie veebilehelt http://www.tlu.ee/tlupaev2018. Tule ja arutleme koos!