Eesti õpilased uurisid saksa-eesti mälupaiku
Fotod: erakogu
Vestluses saksa kultuuri esindajaga on Eesti saksa keele õpilastel suurepärane võimalus viidata eesti-saksa tihedatele kultuurisidemetele ning seega tõsta vestluskaaslase huvi Eesti vastu.
Eesti kultuurist ei ole võimalik lahutada baltisaksa kultuuri – selle tõdemuseni jõudsid nüüd ka paljud õpilased, kes võtsid osa 2017/2018. õppeaasta saksa keele olümpiaadist, kirjutasid uurimistööd mõne (balti)saksa-eesti mälupaiga kohta ning esitlesid neid Tartus. Žüriile laekus eelvooru töid nii mõisatest, kirikutest kui ka haridusasutustest, mille saamis- ja ajaloos on leitavad selged saksa jäljed. Tänu saksa keele oskusele avastas nii mõnigi õpilane oma elukoha lähedalt kordumatuid aardeid.
Saksa keele oskus ei ole Eestis oluline üksnes Euroopa Liidu või rahvusvahelise suhtluse huvides, vaid avab uksi ka kodumaa kultuuri ja ajaloo mõistmiseks. Jaan Undusk on kirjeldanud saksa keele oskajate puudust Eestis lausa mõistega „keelepuue”, sest keeleoskuse puudumise (puude) tõttu jäävad noored kõrvale eesti aja-, kultuuri- ja mõtteloo uurimisest – eesti kultuuri- ja mõtteloo allikad ületavad nii eesti keele kui ka geograafilise piiri.
Siiski võime rõõmustada, et sel aastal leidsid noored üleriigilise saksa keele olümpiaadi käigus üles allikad nii mõisate, kirikute kui ka haridusasutuste kohta: tähelepanu köitsid saksapärased nimed Manfred von Glehn, Gustav Max Schmidt, Edzard Schaper jt. Baltisaksa ja eesti kultuuri seoseid leiti Eduard Vilde teostest „Kättemaksukontorini”.
Mis on mälupaigad?
Mälupaikade käsitlus pärineb prantsuse ajaloolaselt Pierre Noralt, kes mõtestab mälupaiku kui kohti inimeste kollektiivses mälus, mille tähendus on inimeste teadvuses kristalliseerunud. Lihtsamalt öeldes: tegemist on paikade, objektide, nähtuste, inimeste ja kõige muuga, mis on suure inimrühma seas eriliselt olulised ning mille meenutamisele ja mälestamisele pööratakse erilist tähelepanu.
Nii on kahtlemata mälupaik eestlaste silmis laulupidu, mille hoidmise ja järgnevatele põlvedele edasikandmisega tegeldakse lausa riigi tasandil. Samas ei tähenda laulupeo mälupaigaks nimetamine, et sel kõigi Eesti elanike silmis sama tähendus oleks – mälupaigad muutuvadki ajas ja isikuti. Eriti näitlikustab seda Eestile niivõrd omane mälupaik – laulupidu, mille juured ulatuvad samuti baltisaksa kultuuri.
Seda, et mälupaigad ei ole absoluutsed, kogesid õpilased, kui tegid uurimistöö jaoks intervjuusid. Just selle töö käigus ilmnes, kas ja mil määral on valitud topograafilised paigad inimeste mällu talletunud, ning aeg-ajalt tuli ka tõdeda, et mõnel paigal pole tänapäeva Eesti inimeste silmis enam mingit tähendust, samas kui baltisakslaste seas oli see oluline sümbol. Paistab, et teemaga mitte kokkupuutunutel on lausa keeruline märgata (balti)saksa jälgi oma ümbruses, kui välja arvata mõne mõisa härrastemajad või saksakeelsed kirjad kirikutes või surnuaedades.
Saksa pärand
2017/2018. olümpiaadi lõppvoor leidis aset 9. märtsil Tartu ülikooli germanistikaosakonnas. Lõppvooru avamisel peetud kõnes rõhutas Tartu linnapea Urmas Klaas, et saksa keel kuulub kahtlemata haritud Eesti inimese keelte pagasisse ning tõi näiteid selle olulisusest tänapäevases maailmas. Lõppvooru kutsutud 12 õpilast saadeti ettevalmistuseks kolme Tartu muuseumi: Tartu ülikooli muuseumi, Tartu kunstimuuseumi ning 19. sajandi Tartu linnakodaniku muuseumi, kus neil oli võimalus kuulata saksakeelset ekskursiooni Morgensterni, Julie Hagen-Schwarzi ning 19. sajandi linnakodaniku teemal. Nii said õpilased demonstreerida olulisi osaoskusi võõrkeeleõppest: suulise kõne mõistmise ning sisu oma sõnadega edasi andmise oskust.
Kolm eelnevalt nimetatud teemat on ehedad näited (balti)saksa kultuuri jälgedest eesti-saksa ühisel kultuuriväljal.
Ülikooli raamatukogu esimese direktori Johann Karl Simon Morgensterni pärand on nähtav toomkiriku varemetes asuva endise ülikooli raamatukogu näol. Tema hindamatu panus ülikooli raamatukogu ning kunstimuuseumi loomisel on tänapäeva Tartu ülikooli kindel alustala. On huvitav mõelda, mida arvanuks Morgenstern praegusest olukorrast, kus Tartu ülikooli tudengid pikaleveninud remondi tõttu raamatukogus suurele osale olemasolevast kirjandusest ligi ei pääse.
Julie Hagen-Schwarzi on viimasel ajal tihti nimetatud Eesti esimeseks naiskunstnikuks, samas on ta suurepärane näide sellest, kuidas perekonna toel ning reegleid eirates oli võimalik ka 19. sajandil naisena omandada akadeemiline haridus. Et aga tasemel haridus naistele on suhteliselt uus nähtus, on õpilastele üldiselt üllatav tõsiasi.
Tänapäeva linnastumise taustal on huvitav jälgida 19. sajandi linnakodaniku elu – nende (peamiselt sakslaste) toel on meieni jõudnud kohvikute ja kondiitriäride kultuur, samuti Eestis jõulude ajal nii väga armastatud piparkoogid. Meie igapäevaelu nähtustel on rääkida huvitav lugu.
Lisaks üldisele teemale loositi igale õpilasele üks alateema ning muuseumieksponaat, millele oma ettekandes tugineda. Pärast muuseumikülastusi võisid õpilased ülikooli arvutiklassis kasutada ettekandeks valmistumisel kõiki abivahendeid.
Keel avab maailma
Järgnenud ettekannetes sai kuulda näiteks baltisaksa üliõpilastraditsioonide levimisest tänapäeva Eestis, naiste hariduse olulisusest baltisakslaste seas 19. sajandil, samuti kondiitriäride ja kohvikukultuuri järjepidevusest Eestis ning Saksamaal. Igale õpilasele esitasid ettekande lõppedes küsimusi nii eelnevalt loositud õpilasoponent kui ka žürii liikmed. Ettekannete käigus näitasid õpilased mitmekülgseid teadmisi, infopädevust, loomingulisust ning eelkõige väga head saksa keele oskust.
Žürii oli sel aastal interdistsiplinaarne ja sinna kuulusid nii Tartu ülikooli germanistika õppejõud Silke Pasewalck, Anne Arold, Marika Peekmann, tõlkeõppejõud Terje Loogus, maailmakirjanduse dotsent ning baltisaksa kirjanduse uurija Liina Lukas kui ka ajaloolane ning baltisaksa kultuuri seltsi Eestis juhatuse esimees Olev Liivik ja Saksamaa välismaise koolihariduse keskuse (Zentralstelle für das Auslandsschulwesen) koordinaator Silke Kachelmann.
Kõrgeimalt hinnati Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi 11. klassi õpilast Merilin Maassi, kelle uurimistöö käsitles tuntud saksa kirjaniku Edzard Schaperi suvekodu Haapsalus ning kes lõppvoorus arutles naiste hariduse teemal Julie Hagen-Schwarzi näitel. Teda juhendas õpetaja Epp Suigusaar.
Teist kohta jagasid Kadri-Ann Lainde Tallinna saksa gümnaasiumist (õp Küllike Kütt) ja Marta Jakobson Tartu Jaan Poska gümnaasiumist (õp Taimi Oidjärv). Autasustamisel õnnitles õpilasi ka Saksamaa Liitvabariigi suursaadik Eestis Christoph Eichhorn. Lisaks Goethe instituudi välja pandud stipendiumitele andis baltisaksa kultuuri selts Eestis välja kaks eriauhinda, mis viivad kaks õpilast kevadisele ekskursioonile Eesti mõisatesse.
Selleaastane olümpiaad näitas, et peaksime ka keeleõppe puhul pöörama tähelepanu õpilaste mõtlemis- ja analüüsioskuse arendamisele ning kultuuriteadmiste edendamisele. Kui võõrkeeleõpe piirdub üksnes igapäevaste keeletoimingute õpetamisega, jääb õpilastele avamata maailm, mis selle keele taga peitub. Et rääkida endast ning ümbritsevast, läheb vaja rohkem sõnu ja fraase, kui piisab kohvi tellimisel.
Vaevalt asub iga saksa keelt valdav noor Eestis õppima ajalugu või juurat või suundub elama mõnda saksakeelsesse riiki, kuid üsna kindel saab olla selles, et varem või hiljem puutub iga noor kokku mõne teise rahvuse ja kultuuri esindajaga. Sellises suhtlussituatsioonis täidab just tema mitteametlikult Eesti kultuurisaadiku rolli ning peab vältimatult osalema kultuuridevahelises suhtluses.
Lõppvooru tulemused
- Merilin Maass Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasium
- Kadri-Ann Lainde Tallinna saksa gümnaasium
- Marta Jakobson Tartu Jaan Poska gümnaasium
- Laura Heleene Tirkkonen Tallinna saksa gümnaasium
- Eeva Liisa Bender Hugo Treffneri gümnaasium
- Robert Vincent Lackmann Viljandi gümnaasium
- Jette Elise Kivikangur Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasium
- Katrin-Lisa Laius Tallinna saksa gümnaasium
- Kelli Pärn Viljandi gümnaasium
- Birgit Partvei Viljandi gümnaasium
- Anna-Liina Kask Viljandi gümnaasium
- Ann Kramer Viljandi gümnaasium
Allikas: Tartu ülikooli teaduskool