Internet on nagu Šveitsi armeenuga

Mõttetu on arutleda selle üle, kas internet on lastele hea või halb. Internetis kehtivad suuresti samad elutõed nagu tavamaailmas, lihtsalt tuleb osata need seosed üles leida.

Tehnikahuviline lapsevanem ja külalisõpetaja Diana Poudel üllitas hiljuti Hooandja abiga raamatu „Turvaline internet. Digimaailma teejuhtˮ, mille tagakaanelt võib lugeda, et see on pilvitu sissejuhatus virtuaalmaailma tagatubadesse. Eht teisisõnu on see ladusalt ja eluliste näidete varal kirjutatud praktiline teejuht virtuaalsesse maailma. Raamatus on 16 peatükki teemade kohta, millega internetis kokku puutume.

Mis raamat see on? Tsiteerin sissejuhatust: „See raamat ei ole õpik ega teatmeteos, vaid meelelahutuslik käsiraamat. … [raamatu] lõppeesmärgiks on digipädevuste tõstmine koolides.ˮ

See raamat ongi meelelahutuslik käsiraamat, kus küllaltki võõras ja mõneti hirmutav teema on lugejate jaoks lahti kirjutatud ilukirjanduse vormis. Püüdsin kirja panna olulisema teooria ning lisada sellele põnevaid lugusid elust enesest, huvitavaid fakte ja praktilisi ülesandeid.

Minu jaoks on olnud suurim tunnustus, kui mõni täiesti arvutikauge inimene on öelnud, et raamat oli tema jaoks nii põnev, et ta luges seda poole ööni ja saab nüüd paljudest asjadest internetis paremini aru.

Kes on praegu koolis „digipädevamadˮ – õpilased või õpetajad?

See on päris keeruline küsimus. Võib-olla oleks õige tuua paralleel keeleõppega. Õpilased on nagu inimesed, kes paarsada sõna selgeks õpivad ja kohe julgelt suhtlema lähevad, kuigi neil puudub igasugune ülevaade grammatikareeglitest ning vahepeal on täiesti võimatu aru saada, mida nad öelda tahavad. Õpetajad seevastu meenutavad neid tuttavaid, kellel koolis olid alati kõik võõrkeele kontrolltööd viied, aga kes ikkagi ei julge rääkida, kuna kardavad teha mõne vea.

Ehk siis õpetajatel on teadmisi ja elukogemust, kuid nad ei tunne end kindlalt. Õpilastel on suured lüngad teadmistes, aga nad ei lase sellest häirida ja seetõttu jätavad mulje kui kogenud digikasutajad. See mulje püsib kuni esimese suurema jamani.

Rääkides digipädevusest, ei saa seega öelda, et õpetajad on fossiilid ja muna õpetab kana?

Kindlasti ei saa õpetajaid dinosaurusteks või fossiilideks pidada. See on hämmastav, kui palju õpetajaid oma vabal ajal digiteemasid uurivad ja neil on suur soov sellest kõigest rohkem teada saada. Lihtsalt paratamatult suudame nooruses asju intuitiivsemalt õppida, kui vanemas eas ja seega on õpilased eelisseisus. Nemad on sünnist peale digitaalsed ja virtuaalsed olnud.

Laste teadlikkus on näiline – nad oskavad rakendusi kasutada, kuid tegelikult ei tea, kuidas internet toimib. Tegelikult kehtivad internetis suuresti samad elutõed nagu tavamaailmas, tuleb lihtsalt osata need seosed üles leida. Eks seda ma olen püüdnud oma raamatus ka teha – seletada digiteemasid igapäevaste tuttavate asjade kaudu.

Kas saab õpetada internetis turvaliselt liiklemist ja millises vanuses õpilased seda kõige enam vajavad?

Muidugi saab õpetada internetis turvaliselt liiklema. See on üsna sarnane liiklusreeglite õpetamisega. Me peame seda samm-sammult tegema, vastavalt sellele, kus laps internetis liigub.

Me ju ei anna kooli minevale lapsele liikluseeskirju kätte, vaid õpetame teda eelkõige turvaliselt liiklema kodu, kooli ja huviringide vahel. Hiljem, kui ta hakkab sõpradega üksi linnas kinos käima või sõidab maale vanaema juurde, anname talle täiendavaid juhiseid. Ja õpetama peab algama sellest hetkest, mil laps internetis midagi tegema hakkab.

Millised on levinud õpilastele omased eksimused veebis? Ehk millised on levinumad viisid, kuidas õpilasel võidakse veebis nahk üle kõrvade tõmmata?

No neid asju on palju. Üks, mis kohe meenub, on halb netihügieen üldiselt. Paroole jagatakse kergekäeliselt ja seetõttu tekivad olukorrad, kus kellelgi on mängudes väärtuslik kraam ära võetud või kellegi konto all postitusi tehtud. Küberkiusamise vormid – noored ei saa aru, et netis kehtivad samad reeglid mis päriselus: ei tohi varastada, valetada ega sihilikult haiget teha. Küberruumis on siis eelkõige emotsionaalne valu.

Milline on Eesti olukord võrreldes muu maailmaga?. Veeb on üleilmne, aga Eesti peab end arenenud digiriigiks?

Ausalt öeldes on mul hea meel, et mu lapsed alles nüüd vaikselt inglise keelt mõistma hakkavad, tänu sellele on nende esmased kogemused internetis saadud turvalisel saarekesel, võrreldes sellega, mis inglisekeelses küberruumis toimub. Aga Eesti kui digiriigi kuvand on huvitav paradoks – välismaalased arvavad, et meil on süstemaatiline digiõpe juba lasteaiast peale, aga tegelikult seisab väga palju meie digiõppest käputäie entusiastlike õpetajate peal, kes uurivad häid kogemusi, loovad materjale ja näitavad eeskuju. Selles on keel pigem takistus, kuna olen aru saanud, et paljud õpetajad ei tunne end inglise keeles kuigi koduselt ja eestikeelseid tugimaterjale on siiski vähe.

Millised on praegu peamised veebiohud? Millised rakendused ja veebilehed on aktuaalsed ohuallikad?

Kõik siin ilmas on ohtlik. Internet on nagu Šveitsi armeenuga – sellega saab teha nii head kui ka halba. Näiteks on jäänud silma hoiatused uue rakenduse Sarahah kohta, kus saab jätta anonüümseid kommentaare. See mõjub nagu vilkuv majakas tormisel merel kõigile küberkiusajatele ja pahatahtlike kavatsustega inimestele. Aga ma ei usu, et rakenduse loojate esmane eesmärk oli küberkiusamise edendamine.

Samamoodi on lugu Bitcoiniga. Me vajame privaatsust ja pole ju meeldiv mõte, et tänu raha liikumisele on pankadel põhjalik ja detailne ülevaade meie elust. Aga tänu Bitcoinile on nüüd elu lihtsam ka häkkeritel ja terroristidel.

Samas võib ohtlik olla täiesti tavaline ja lihtne mäng. Raamatus kirjutan pikemalt loost, kus teise klassi tüdrukule pakutakse populaarses võrgumängus Growtopia ihaldusväärset mängunänni selle eest, et laps saadaks endast alasti foto. Kusjuures seda alasti foto küsimist on masendavalt palju – just täna tegin tunni ühes Tallinna koolis, kus mitmed teise klassi lapsed rääkisid sarnaseid kogemusi. Ehk siis enamik rakendusi ja veebilehti ei ole oma olemuselt ohtlikud – pahatahtlikud kasutajad muudavad need ohtlikeks.

Väljakutsemängud Tide POD Challenge, igasugu auto ette hüppamised, rongi eest läbijooksmised jne … Kuidas vanemad saavad lapsi nende eest kaitsta?

Suhelda, suhelda ja veel kord suhelda – muud imeravi kahjuks ei ole. Tuleb olla aktiivselt kaasatud laste virtuaalsesse ellu. Kui laps kuhugi keskkonda konto loob, peaks ka lapsevanem end kasutajaks tegema ja lapse enda sõbraks lisama. Nii tulevad ohukohad välja. Ja kindlasti tuleb tunda ennetavat huvi lapse tegemiste vastu internetis – kui lapsele tundub, et vanemat ei huvita tema virtuaalsed tegemised, siis tuleb ta oma murest rääkima liiga hilja.

Kas vanem peaks silmas pidama, keda laps YouTube’is jälgib – kes on ohtlikud youtuberid ja kui ohtlikud nad on? Mis märksõnu tuleks

Diana Poudel.

Youtube’is karta?

See on keeruline küsimus. Tuleks jälgida, aga siin on ülereageerimise oht. Isiklikult ma ei mõista seda youtuberite ja nende kanalite järjest suuremat populaarsust, kuid samas annan endale aru, et need videod on noorte kultuuriruumi oluline osa.

Eestikeelse YouTube’i puhul tundub suurim oht olema lolluste ja roppuste plahvatuslik levik. Kahjuks oleme olukorras, kus põhikooliealised noored on tuhandetele teistele noortele eeskujuks ning nende juttu võetakse puhta kullana.

Aga ingliskeelses meediaruumis on ohte juba rohkem, YouTube’i kasutavad nii terroristlikud organisatsioonid endale uute liikmete värbamiseks kui ka libauudiste levitajad. Ja nad ei pane oma videotele külge teemaviiteid #iamterrorist või #fakenews. Ehk siis taas kord pole võimalik kasutada mingit filtrit ja YouTube’i ära keelamine ei ole ka lahendus. Keelatud vili on alati see kõige magusam. Ehk siis taas kord peaks ennast kursis hoidma, mida laps jälgib, ning miks mitte koos temaga vahepeal tema lemmikkanaleid vaatama.

Ligipääsu piiramine internetile – selle võimalused ja vajalikkus tänapäeva Eestis?

Ligipääsu on tehniliselt võimalik piirata, kuid see toimib ainult siis, kui laps kuulab vanemate sõna. Kui puudub usaldus ja autoriteet, siis on see lihtsalt võimatu missioon, kuna WiFi on kättesaadav igal nurgal ning alati saab ju minna avalikku internetipunkti. Vajalikkus? See on nüüd küll iga pere isiklik otsus. Kui laps ei suhtle sõpradega, ei käi huviringis ja veedab kogu vaba aja arvuti taga, tuleb ilmselgelt sekkuda. Aga äkki peaks interneti keelamise asemel pakkuma lapsele alternatiivseid tegevusi?

Seadme turvalisuse ABC – viirused ja pahavara … Millised on esimesed sammud lapse seadmete puhul?

Installi kõigisse seadmetesse viirusetõrje, loo kõigile kasutajatele eraldi kontod ja õpeta lapsi oma paroole turvaliselt hoidma.

Tinderi RAKENDUS – kas ka see võib kujutada alaealistele ohtu?

Nagu ütlesin, rakendus ise ei kujuta ohtu. Aga kindlasti on seal kasutajaid, kelle kavatsused ei kannata päevavalgust. Samas ei muretseks ma nii väga Tinderi pärast olukorras, kus juba 6. klassis püüavad paar eriti tegijat nagu muuseas PornHubi nime mainida ja klassist kostev naerukihin annab märku, et enamik lastest teab, mis saidiga on tegu.

Küberkiusamine ja perverdid – sellest teemast on palju räägitud, aga kuidas nendega praegu on? Kuidas seda teemat lapsele seletada?

Mõlemad on masendavalt aktuaalsed teemad. Küberkiusamise puhul on suurim probleem, et ei noored ega ka täiskasvanud suuda alati mõista, et virtuaalses elus toimuv on ka päris elu.

Igasugustest pedofiilidest on lastele räägitud, aga nad ei saa aru, et ükski netipervert ei loo kontot oma tõelise pildi ja nimega, seetõttu on oluline seletada teemat laiemalt: miks tuleb internetis suheldes infoga väga ettevaatlik olla ning mida seal teistele jagada.

Mida ise viimase aasta jooksul veebiturvalisuse teemal õppinud olete, milliseid kogemusi omandanud?

Tehnilisest poolest polegi võib olla kuigi palju juurde õppinud, aga hirmutav on probleemide hulk, millega lapsed on minu poole pöördunud. Mul endal on kodus neljandas klassis käivad kaksikud ja kui tulen mõnd koolitust andmast, on mõnikord kiusatus kõik nutiseadmed kodust kokku koguda ja paariks aastaks kapi otsa peitu panna. Ja väga oluline kogemus on olnud ka see, et lapsed tahavad kõigest, mis internetis toimub, väga rääkida. Aga kahjuks tundub, et paljudel lastel pole võimalust neid teemasid täiskasvanuga arutada. See on kurb.

Kes te ise olete?

Eelkõige olen tehnikahuviline lapsevanem, kellel on internetiga elu jooksul veidi rohkem kogemusi olnud kui paljudel teistel minu põlvkonnast. Olen tegelenud internetiturundusega, veebilehtede loomisega ja kui lapsed väikesed olid, siis käivitasin üle-eestiline lapsehoidjate andmebaasi Pere24. Aitasin mõni aasta tagasi käima lükata Laagri Roboringi kohalikus koolis ja olen veidi ka koolirobootika üritustega seotud. Lisaks õpin Tartus kommunikatsioonijuhtimist, olen kohaliku volikogu liige ja viimasel ajal tundub, et külalisõpetaja töö hakkab juba väga täistöökohta meenutama.

Kuidas sündis raamat „Turvaline internetˮ? Kellele see on?

Raamatuidee tekkis sügisel, kui mitmed õpetajad ja lapsevanemad palusid mult lugemissoovitust. Endalegi üllatuseks vastasin, et seni on eesti keeles ilmunud ainult üks turvalise interneti käsiraamat ja see ka tõlketeosena ja küllaltki ammu.

Kui selle üle imestust avaldasin, soovitas tuttav naljaga pooleks ise kirjutada. Kuna kirjutada mulle meeldib, siis tegingi proovi. 20 päevaga oli põhitekst peaaegu valmis ja siis ei jäänud muud üle, kui asi üle finišijoone viia. Alguses kirjutasin selle raamatu eelkõige õpetajaid ja lapsevanemad silmas pidades, aga kirjutamise käigus sai sellest raamat, mida nüüdseks on huviga lugenud põhikooli lõpuklasside õpilased ja pensionärid, kellel laste digiteemadega mingit seost ei ole, ja kõigi tagasiside on olnud ääretult kiitev. Ehk siis praegu julgen seda soovitada lugeda kõigil, kes internetis liiguvad, aga ennast seal päris kindlalt ei tunne.

Milline on koolide huvi?

Kui rääkida koolitustest, mida teen, siis koolide huvi on olnud päris suur. Praegu on piiranguks pigem enda aeg. Eks seetõttu sai nüüd tehtud raamatu põhjal õppematerjalid, et õpetajad ise saaksid nende abil tunde anda.

Loodan, et see raamat jõuab õpetajateni ja on neile abiks. Järgmisel nädalal on mul esmakordselt plaanis kaks avalikku koolitust, kus kasutan algklassidele tehtud materjale, mis ka õpetajatele saadaval on.

Neid õppematerjale saavad õpetajad endale alla laadida lehelt kool.digiabi.ee/turvaline-internet. Iga õpetaja võib neid kohendada vastavalt enda vajadustele.