Keskkonnaharidus pole vaid bioloogiaõpetaja rida

Elamuslik õpe keskkonnahariduskeskustes ei ole ainult meelelahutus, vaid eluline ja oluline tähenduste loomine. Ka keskuses õpitakse päriselt. Foto: Imbi Henno

Meie õpilased on loodusainetes maailma tipus. Keskkonnaharidust ongi üha hoogsamalt arendatud ja programme pakkuvaid keskusi on juba üle 120. Ometi on hakatud koostama keskkonnahariduse ja -teadlikkuse uut tegevuskava. Kellele ja milleks seda vaja on? Vestlusringis avaldasid mõtteid keskkonnaministeeriumi keskkonnateadlikkuse nõunik Asta Tuusti, haridus- ja teadusministeeriumi peaekspert Imbi Henno ning Vanalinna hariduskolleegiumi bioloogiaõpetaja Auli Relve.

Keskkonnahariduse pakkujate ring on järjest laienenud. Ühegi teise aine õpetajail pole selliseid võimalusi anda tunde väljaspool kooli. Kas keskkonnaharidusel on midagi viga, et on vaja uut tegevuskava?

Asta Tuusti: Julgen öelda, et nii hea pole meie keskkonnahariduse olukord kunagi varem olnud, aga alati saab paremini. Uurisime 2016/2017. õppeaastal, kuidas lõimivad koolid igapäevatöösse läbivat teemat „Keskkond ja jätkusuutlik areng”. Andmed näitavad, et peaksime sisulisemalt ja eesmärgipärasemalt läbi mõtlema, kuidas edasi minna. Uuriti ka mitteformaalse keskkonnahariduse kvaliteeti. Kui õpetaja läheb õpilastega keskkonnahariduskeskusesse, kasutab ta sõiduks tavaliselt bussi. See aga suurendab süsiniku jalajälge. Peame olema kindlad, et keskkonnahariduskeskuse programmist saadav kasu on suurem kui negatiivne mõju keskkonnale.

Imbi Henno: Keskkonnahariduse arengukava oli ka aastateks 2008–2013. Vahepealsetel aastatel saime Euroopast toetust uute keskuste ehitamiseks ja renoveerimiseks. Riiklikus õppekavas on juba 2002. aastast läbiva teemana „Keskkond ja jätkusuutlik areng”, eristumegi sellega teistest riikidest. Terve põlvkond peaks olema saanud koolihariduse, kus pööratakse tähelepanu jätkusuutlikule arengule.

Meil teevad ministeeriumid väga head koostööd. Keskkonnaministeerium on oma infrastruktuuriga ja programmidega keskkonnaharidust tõhusalt toetanud.

Uuringute siht oli selgitada välja, kas keskuste pakutav ja koolide ootused kattuvad – et veelgi tõhusamalt ressursse kasutada ja teha veel paremini koostööd.

Asta Tuusti: Õppekava toetamine ja ainete lõimimine on olnud keskuste pakutavate programmide põhimõte. Teine põhimõte on olnud aktiivõpe. Aktiiv- ja õuesõpe on andnud õpetajaile ideid, kuidas kanda keskustes rakendatavaid põhimõtteid üle igapäevatöösse.

Millised on õpetaja ootused programmidele?

Auli Relve: Veel aasta tagasi tegelesin huviharidusega, korraldasin-juhendasin laagreid. Nüüd olen teisel pool. Silda ainetundide ja huvikeskuste vahel pole ma veel oma töös leidnud, aga olen alles esimest aastat õpetaja ja kogu võhm läheb tundidele. Eks ootused sõltuvad konkreetsest õpetajast ja tema varasematest kogemustest. Mina lähtun teemadest, mis tunduvad huvitavad.

Kas õpetaja ja mitteformaalse hariduse vahel on sild või kuristik?

Auli Relve: Huvihariduse poolel töötades tundsin pigem, et kuristik. Mõnikord püütakse looduslaagrites rõhuda sellele, et meil on siin tore ja pole igav, ja vastandutakse koolitunni formaadile. Selline suhtumine ei ole jätkusuutlik. Inimesele, kes ei tööta klassiruumis, võib ju tunduda atraktiivne niimoodi vastanduda.

Asta Tuusti: Sild on olemas. Mitte väga tugevatel taladel, aga siiski on arvud kõnekad. Eelmisel aastal kirjutati KIK-i koolide aktiivõppe programmi 471 projekti. Programmides osales 105 000 õpilast. KIK-i keskkonnateadlikkuse programm on selgelt suunatud õppetegevustele. Sõnum, mida püüame tegevustega edastada, ongi see, et õppimine ei tohi olla igav, vaid põnev. Ka elamuslik õpe ei ole vaid meelelahutus, vaid eluline ja oluline tähenduste loomine. Näitame, et keskuses õpitakse päriselt. Programmid peavad tuginema teaduslikele seisukohtadele ja andma uusi teadmisi, arendama oskusi. Eriti püüame tähelepanu pöörata sellele, et tekiks äratundmine: meil on tähtis loodust kaitsta ja hoida, inimene on osa loodusest, loodus on kultuuri ja majanduse alus. Sama tähtis on mõista, et loodusvarade kasutamine on loomulik ja seda tuleb teha mõistlikult.

Olen kogenud, et hoiakud võivad muutuda äkki. See pole anuma täitmine tilk tilga haaval lootuses, et ühel hetkel on see täis ja väärtushinnangud muudetud. Pigem tungla läitmine. Kui küünal on süüdatud ja inimese jaoks on teema tähtsaks tehtud, hakkab ta ise otsima tähenduslikku keskkonnainfot ja mõtlema, kuidas käituda keskkonnateadlikult.

Kui keskuse õppeprogrammis on õpilastel huvitav, siis ei saa ju ka õpetaja enam vanal moel tunde edasi anda?

Imbi Henno: Ei tea, kas ühe korraga koolitunnis midagi muutuma hakkab, aga õpetust rikastatakse tunnivälise tegevusega ja püütakse kogemusõpet juurde tuua. Tuleme taustsüsteemist, kus loodusaineid õpetati väga akadeemiliselt. Nüüd püüame uurimisõpet rakendada. Aktiivõpet rakendavad ju kõik aineõpetajad. Meil on väga head tulemused PISA-s, oleme lääne kultuuriruumi parimad.

1996. aastast on juba loodusõpetuse õppekavas 1. klassist muutused. Õpilased on teadlikud, aga muutunud on ka õpikäsitus. Eestlane väärtustab oma loodust, keelt ja kultuuri. Koolivälised tegevused aitavad õpetust arendada ja ka koolis toovad õpetajad järjest rohkem aineõpetusse tunnivälist tegevust.

Üks probleem siiski on: vähesed noored tahavad minna LTT-erialasid edasi õppima. Lisategevustega suudame ehk arendada huvi ja tõsta motivatsiooni.

Asta Tuusti: Paljud õpetajad rakendavad uut õpikäsitust. Üks õpetaja suudab palju ära teha. Kuulsin Auli õpilaselt, kel hoopis teatrihuvi, et bioloogia on nii huvitav. Aktiivõppe programme ise välja töötada ja igapäevatundi viia on raskem, aga see on suhtumise küsimus. Tähenduslikkus ja põnevus võib tekkida materjali esitlusest. Ei pea olema alati palju põnevat tegevust. Suur põnevus tekib kahe kõrva vahel.

Auli Relve: Olen kooli värskelt tulnud, mul pole veel aastakümnete väsimust. Kõik, mis ülikoolis räägiti, oli nii huvitav, tahan seda edasi anda. Hoog on sees. Õpilastele on tähtis, mis näoga on õpetaja klassi ees. Meie koolis on väga palju neid, kel siht silme ees, nad on tulevane kultuuri koorekiht. Arvestan sellega, et neist ei tule loodusteadlasi, kuid tahan, et nende mõtteviis kujuneks keskkonnateadlikuks.

Kui suur on looduskeskuste osa tundide läbiviimisel?

Imbi Henno: Põhiliselt käib keskustes esimene ja teine kooliaste, gümnasistide jaoks pole nii palju programme. Põhikooli kolmas kooliaste ja gümnaasium vajab rohkem tähelepanu. Tegevuskava üks eesmärke ongi viia kokku nõudmine ja pakkumine, et astuksime ühte jalga. Et programmid vastaksid koolide ootustele ja keskused teaksid, mida koolid ootavad.

Kas loodusaineid võikski õpetada vaid väljaspool kooli?

Auli Relve: Kindlasti mitte. Lisaks väärtushinnangutele on vaja süsteemset, faktipõhist vana kooli päheõppimist.

Asta Tuusti: Analoogiliselt ümberpööratud klassiruumi metoodikaga saaks sama kasutada looduskeskuses. Mingi eeltöö tehtaks enne keskusse minekut ära ja seal pöörataks tähelepanu praktilisele ja uurivale tegevusele. Et ei dubleeritaks koolitundi ja aeg oleks tõhusalt kasutatud.

KIK-i rahastatavate õppeprogrammidega on kaetud 60% koolidest, aga igal koolil on võimalus tellida õppeaasta vältel üks programm igale klassile. Et asi läheks tõhusamaks, peaks kogu ettevalmistus – programmi tulek, kaasavõetav söök-jook – olema läbi mõeldud säästva arengu kontekstis. Siin on meil suur töö ära teha.

Tähtis on seegi, mis keskusest saadud teadmiste-kogemustega tehakse. Ei tohiks nii olla, et käidi ja unustatakse. Õpetaja ülesanne on õpitu baasil edasi minna. Kooli ja looduskeskuse koostöö silda saab tugevamaks ehitada.

Imbi Henno: Läbiva teema „Keskkond ja jätkusuutlik areng” mõte pole selles, et õpetaja räägib: meil on keskkonnaprobleemid. Keskkonnaharidust on nimetatud ka süütunde tekitamiseks, sest kogu aeg räägitakse, kui suured on probleemid.

Ühiskond ei muutu jätkusuutlikuks, kui teemast räägivad ainult bioloogia- või geograafiaõpetaja, vaid alles siis, kui räägivad kõik õpetajad ja kogu kool toimib jätkusuutlikult.

Keskustesse programmidest osa saama ei pea kaasa minema bioloogiaõpetaja, vaid ka teised. Väljakutse ongi see, et huvitunud oleks ka teiste ainete õpetajad.

Asta Tuusti: Eri ainete õpetajad käivadki, see on juba reaalsus. Bioloogiaõpetajate jaoks on keskkonnahariduse temaatika igapäevane. Aga olen näinud matemaatika- ja keeleõpetajaid, kes leiavad keskuste teemades ja meetodites väljakutseid, mis teevad õpetatava huvitavamaks. Õppimine algab ju huvist. See tekib alles siis, kui õpetajat ennast huvitab, mida ta õpetab.

Järgmiste aastate tegevusi kavandades ongi meie ülesanne mõelda, milliseid uusi õppematerjale loome, kuidas õpetajaid koolitame, kuidas teavitame avalikkust.

Tegevuskava eesmärk on tõsta kogu ühiskonna keskkonnateadlikkust, aga võtmeisik on siiski õpetaja, kellest sõltub ka täiskasvanute keskkonnateadlikkuse muutumine. Kõige suurem tõenäosus on, et laps kehtestab sotsiaalse kontrolli selle üle, kuidas kodus toimetatakse.

Aga me ei tohi unustada teisi sihtgruppe. Omavalitsuste hoiakud on olulised ja see, kuidas suudetakse kaasata inimesi. Keskkonnateadlikkus ei tohi olla ainult ametnike ja looduskaitsjate rida.

Tegevuskava on suunatud ka ühiskonna keskkonnateadlikkuse suurendamisele. Kuhu on meil suureneda?

Asta Tuusti: Aastal 2016 korraldatud uuringust tuli välja, et 89% Eesti inimestest hindab end pigem keskkonnateadlikuks. Teisi peeti keskkonnateadlikuks 72%.

Kui vaatame ümberringi toimuvat, siis tundub, et meil on veel pikk tee minna. Inimene, kes armastab loodust ja linde, hakkab saiaga veelinde toitma. Kas see on keskkonnateadlik? Hoopis karuteene.

Lisaks väärtushinnangutele peame lähtuma teaduslikest seisukohtadest. Loodusteadusliku kirjaoskuse peaks kujundama kool. Keskkonnainfo asja- ja ajakohastamine on samuti oluline, sest keskkond muutub pidevalt, tulevad uued teadmised ja seireandmed.

Meil toodetakse palju infot, aga kuidas jõuaks inimesteni tõepärane ja usaldusväärne info? Üks oluline ülesanne on jõuda selleni, et eri asutuste-organisatsioonide keskkonna teemadel väljastatavad sõnumid oleksid usaldusväärsed ja jõuaksid inimesteni üheselt mõistetavalt. Kui infoväli on hõivatud tõepärase infoga, on sinna palju raskem libateadust sokutada.

Imbi Henno: Peame ka mõistetes kokku leppima, et saaksime asjadest ühtemoodi aru. Meil on kolm sünonüümi: kestlik, jätkusuutlik ja säästev areng. Pole olemas ideaalset jätkusuutlikku arengut. Iga grupi või riigi visioon on erinev, sõltub kontekstist, ajast ja olukorrast.