Kuidas paremini õppida ja õpetada digiühiskonnas?
19. ja 20. aprillil kogunesid Tallinnas Kultuurikatlas Euroopa rakenduskõrgkoolide esindajad ning kõrgharidus- ja innovatsioonieksperdid, et arutada koostööd digitaalses tulevikuühiskonnas ja kõrgkoolide rolli selles.
Euroopa rakenduskõrgkoole ühendava võrgustiku EURASHE presidendi Stéphane Lauwicki sõnul otsivad kõrgkoolid praegu vastuseid küsimusele, kuidas muutuvat tööturgu ja majandust õppekavadega siduda. Peame panustama üha digitaalsemaks muutuvas maailmas innovatsiooni ning olema ühiskonna ja ettevõtetega tihedalt seotud. Digitaalsus on muutnud nii õppimist kui ka õpetamist.
„Kõrgharidusest kõnelemisel torkab viimasel ajal silma üks trend,“ märkis Lauwick. Mõned ütlevad, et peaksime õpetama tudengitele rohkem digitaalseid vahendeid ja nende kasutamist. Teised väidavad, et me ei pea digimaailma eirama, küll aga harima oma tudengeid laiemalt. Et seda saavutada, peame kasutama õpetajaid, professoreid ja teadlasi ning kaasama töömaailma ja ettevõtjaid.
Stéphane Lauwick prognoosis, et kogu Euroopa tööturgu ootavad ees rasked ajad, kuna tekivad uued kvalifikatsioonid, nn töökohad 4.0, mis tekitab kõrgharidusele küsimusi, kuidas treenida tudengeid selleks, kui me ei tea veel, millised need uued kvalifikatsioonid on. Õpetamisel tulekski keskenduda rohkem tudengikesksele õppimisele ning mitmekesisusele.
Konverentsil kogunesid ligi 200 kõrgkooli esindajad üle Euroopa. Esimesel päeval keskenduti haridusele ja õpetamisele digiühiskonnas ning teisel päeval kõrgkoolide koostööle ärimaailmaga.
Eesti rakenduskõrgkoolide nõukogu esimehe, Tallinna tehnikakõrgkooli rektori Enno Lendi sõnul on juba praegu muutunud töötajatele esitatavad nõuded ja töö iseloom, mis nõuab paindlikkust nii töövõtjalt kui ka -andjalt. Suureneb veelgi distantsõpe ja kasutusele tulevad uued e-õppe moodused, mida kombineeritakse tavapärase auditoorse õppimisega.
„Töötajatele esitatavad nõudmised on juba praegu muutunud,“ sõnas Lend. Automatiseerimine ja uus tööstus seab kõrgemad nõudmised ka oskustöölistele. Järjest enam kerkib päevakorrale ka paindlikum tööaeg ja kaugtöö ning see muudab nõudeid õppimisele ja haridusele.
Enno Lend rõhutas, et rakenduskõrgkoolide õppekavad, õppeväljundid ja õppeprotsess peab silmas pidama töömaailmas toimuvat. Tööandjate ja ettevõtetega tuleb suhelda. Peame vaatama, mis toimub reaalses tööelus ja mis toimub hariduselus ning maailmas laiemalt.
Ülikoolid veebi?
„On neid, kes räägivad, et tuleviku maailmas ei ole enam füüsiliselt ülikoole, auditooriume ega raamatud, vaid kõik on virtuaalne ja iga õppija võib panna kursuseid kokku internetis ja äpimaailmas,“ sõnas Lend. Seisukoht on äärmuslik, sest mis tahes õppemeetodist ja vormist rääkides peab silmas pidama, et informatsiooni on praegu ja tulevikus küll tohutult palju, aga seda peab ka tõlgendama, sünteesima ning sellest aru saama, ning just see oskus läheb aina enam hinda. Arusaamist ja analüüsi saab aga õpetada ikka vaid vanal heal juba keskaja ülikoolis välja arenenud mudeli põhjal, kus õppejõud ja õpilased omavahel suhtlevad.
Enno Lend märkis, et võime vaid oletada, mis saab kümne aasta pärast tööturul, kuid lõpuni selles kindel olla ei saa. Digitaliseerimisega seoses tekkinud nähtused nagu distantsõpe ja e-õpe ei asenda traditsioonilist õpet, vaid on pigem selle täiendus. Liiga vähe on räägitud ka sellest, et mitte ükski e-õppe või digiõppe tööriist ei vabasta üliõpilasi isemõtlemise kohustusest. Diskuteerimine, seoste-põhjuste-tagajärgede üle mõtisklemine on tulevikus kindlasti veel olulisem. Töökohad teisenevad ja osale ametikohtadele pole juba praegu võimalik leida inimesi, mida võimendab see, et oodatakse majanduskasvu, aga inimeste arv väheneb.
Dirk van Damme, kes juhib Pariisis OECD juures hariduse ja oskuste direktoraati, tõi oma ettekandes välja, et eelkõige avab digitaliseerimine meie majanduse üle Euroopa ja sunnib inimesi oma oskusi arendama ja ümber mõtestama.
Dirk van Damme püstitas ka küsimuse, kuidas saavad haridussüsteemid ennast digitaliseerimiseks ette valmistada, väites, et paindlikkus muutub järjest olulisemaks. Kõrge spetsialiseerumisega töökohad on löögi all – tuleb oma oskusi võimalikult palju avardada, et olla muutusteks valmis. Juba praegu ollakse ülespetsialiseeritud. Keskmise kvalifikatsiooniga inimesed kannatavad muudatustes kõige enam. Asjad muutuvad järjest keerulisemaks, sellepärast tuleb klammerdumist vältida ja end pidevalt täiendada. Elukestev õpe just seda tähendab ja muutub järjest olulisemaks.
Kuidas päästa Euroopat?
Euroopa rakenduskõrgkoolide juhtide ja ekspertide üksmeelsel hinnangul muudab tööstuse automatiseerimine ning kaug- ja projektipõhine töötamine ja andmeside areng ka sotsiaalmajanduslikke suundmusi. Lähema kümne aasta jooksul prognoositakse valgekraede töökohtade vähenemist ja insenerikutsete esiletõusu. Vaja on välja töötada haridusprogrammid rahvusvahelistele tudengitele ja immigrantidele, kellel on hariduse järele suur vajadus.
Alar Kolk Euroopa innovatsiooniakadeemiast rääkis, kuidas päästa Euroopat.
„Netflix on USA-st, telefonid on Aasiast. Spotify ja Skype on ainsad Euroopa päritolu uue majanduse ettevõtted,“ tõdes Kolk. Kõrgharidusasutused pole uue majanduse tulekuga rahuldaval tasemel hakkama saanud. Tulevikus on ettevõtetes robotid. Arvutid saavad juba praegu aru kõnest ja piltidest ning on võimelised õppima. Tulevik on õpivõimelistel ja robotiseeritud ettevõtetel. Iga tudeng saab praktiliselt tasuta suurkorporatsioonide jagatavate tehnoloogiate abil rajada oma ettevõte. Sellega peavad kaasa minema ka kõrgkoolid ja noori selleks ette valmistama.
Kolgi sõnu on Euroopa innovatsiooniakadeemial usk noortesse ja kõrgkoolidesse, sest vanemad inimesed sellega kaasa ei tule. Ettevõtjad ja noored on Kolgi sõnul liiga vähe ambitsioonikad. On vaja radikaalselt uusi ideid ning nendel põhinevaid tooteid ja teenuseid, mis jõuavad sadade miljoniteni. Traditsioonilist tootmist ei ole võimalik nii kiiresti ja hüppeliselt eskaleerida. Viis, kuidas kõrgkool võiks noori paremini ettevõtluse vallas õpetada, on lihtne: kõrgkool peab ise aktiivselt ettevõtlusega tegelema.
„Tudengeid juurde ei tule, raha valitsuselt juurde ei tule, seega peab kool ise ettevõtlusega tegelema,“ sõnas Kolk. Näitena tõi ta Silicon Valley, kus riik võttis ülikoolidelt pool raha ära ja ülikoolidel ei jäänud muud üle, kui hakata ise tootma ning looma firmasid. Kõrgkool ei pea olema enam teadus-, vaid ettevõtluskool.
„Ellu jäävad ettevõtted, kes suudavad digitaliseerida, teised kaovad, kuna neil ei ole lisandväärtust ega tootlikkust tulevikumaailmas,“ sõnas Kolk. „Kohvikud ja saunad on juba äpipõhised ning võidukäiku teeb telemeditsiin. Ülikoolid peavad osalema uutes moodsates õppeprogrammides. Praegu on tasuta veebiplatvormid, kus saab oma digilahendusi luua, ja kool peaks seda valmisolekut toetama. Tuleviku märksõna on suuresti füüsiliste toodete asendamine digitaalsetega.
Ka Tartu tervishoiu kõrgkooli rektor Ulla Preeden märkis, et ootused ajaga kaasas käiva ja paindlikuma kõrghariduse järgi on suured, mistõttu peab koos töömaailmaga mõtlema, kuidas tagada majanduse innovatsiooni ja ühiskonna arengut. Euroopa tööandjad ei usalda enam kõrgkoolide diplomeid ja esitavad küsimusi, kas lõpetajad on tööturul usaldusväärsed ja kompetentsed ning edukad. „Rakenduskõrghariduse erilisus seisnebki selles, et üliõpilased on töömaailmaks rohkem valmistunud. Kui teha uuringuid, mida tuleviku tööandja vajab, siis võib öelda, et need on üldised oskused: loovus, juhtimine, kommunikatsioon, koostööoskus,“ sõnas Preeden.
Preeden nentis, et tööturg vajab ka inimesi, kellel lisaks inimlikele oskustele oleksid tõhusad spetsialistioskused. Kõrghariduse murepunkt on praegu see, et inimesed, kes tulevad akadeemilisest kõrgharidusest, on rohkem aldis muutustele tööturul. Aga need, kes lõpetavad rakenduskõrgkooli, on spetsialiseerunud konkreetsele töökohale, mida tulevikus ei pruugi enam olla.
Järjest olulisemaks muutub elukestev õpe ehk teine kõrgharidus selles valguses, et oma oskusi on vaja täiendada. Õppeprotsessis peab kaasa minema just tehnoloogia arengu ja digitaliseerimisega.
Lugesin seda kirjutist mitu korda. Ega kirjutatust täiesti aru ei saanudki, peavalu sain aga küll.
Ja tekkisid mõned kõhklused, mitte kahtlused.Esmalt see väide, et on kehtestatud justkui digiühiskond? Mis asi see digiühiskond on, kes on selle kehtestanud? Mina näen pigem seda, et meie hariduse tippspetsialistid ahhetavad ,kui kuulevad, et meil on koolides kuuendik õpetajatest 60 aastased või vanemad ja keskmine õpetaja vanus on 48 aastat. Ja need spetsialistid nagu ei saa aru , et riigikogu on aasta- aasalt tõstnud pensioniiga , mis on praegu üle 63 aasta!
Kas õpetajate noorendamiskuuriks peaks siis Kambodžas kasutatud võtteid tarvitama? Ja et noored ei lähe õpetajaks õppima! Miks nad peaks, kui pooled õpetajad töötavad alakoormusega ja täiskoormusega kohti napib?
Artiklis öeldakse, et vaja on välja töötada haridusprogrammid rahvusvahelistele tudengitele ja immigrantidele, kellel on hariduse järele suur vajadus! Kus see vajadus väljendub peale elamislubade saamist?
Väga huvitav! Kas vaene Eesti ühiskond peaks olema maailma päästja ja oma hammasteta maksumaksja maksurahaga rahvusvaheline messias?
Niigi pole kehtestatud kallimatel erialadel , nagu seda on arstiteadus, normaalseid lepingusuhteid siit riiklikul rahastamisel arstikutse saanutele, kes põhjamaadesse tööle siirduvad.
Kuidas tagada majanduse innovatsiooni ja ühiskonna arengut, kas lõpetajad on tööturul usaldusväärsed, kompetentsed ja edukad? Loovus, juhtimine, kommunikatsioon, koostööoskus, elukestev õpe!
Küll on palju küsimusi, loosungeid, stampväljendeid!
Nagu elaksime kunagise NLKP ajastul , mil ka loosungid ja ilukõned olid kohustuslikud.
Loodan, et lõpuks võidab terve mõistus ja talupojatarkus.
KOLLEEGID!
Valgustaja sisukas kommentaar pani artiklisse süvenema… Digiprobleemi ümber valitseb tohutu sõnadega mäng – demagoogia. See tuleb hästi välja ka artiklist – arvamused seinast seina (igaühel oma tõde)! Sest meie ajastule on omane INIMESE enda kõrvale heitmine… Kuulasin-vaatasin just TÜ kasvatusvaldkonnas professoriteks saanute loenguid (vt veebis UTTV) ja ehmusin – õpetajate koolitamisel ja isegi seoses õpetamisega ei räägi professorid enam (!) üldse psühholoogiateadusest…
Või võtame “ülimoodsa” tehisintellekti küsimuse, millest räägivad just tehnoloogiainimesed, kes ise inimest PSÜÜHILISE olendina ei tea tunne. Üleüldse – käitume Friedebert Tuglase sõnul nagu köögitüdrukud – kuulnud pererahva ukse taga mõne arusaamatu kõnekatkendi, tõttame seda kohe maailmale suure uudisena kuulutama…
Eile pahandas AKs üks Eesti tehnoloogiailma suurkuju – miks valitsus eraldab tehisintellekti uurimisele nii vähe raha… Kui ta oleks enne selgitanud, miks aastal 2017 oli Eesti riigi väliskaubanduse defitsiit (puudujääk!) KAKS MILJARDIT (!), siis võinuks tulla välja ka oma probleemiga… Tehnoloogia saab INIMEST argielus vaid AIDATA!
Tööstusharud ja tehased selles harus, on maailmas pika aja jooksul välja kujunenud mingite kaupade tootmiseks inimeste vajaduste rahuldamiseks. Kaupade tootmise tõhustamiseks on inimtööjõu asemel kasutusele võetud aurumasinaid ja nüüd on tootmist automatiseeritud elektroonika ja IT ning nutinduse abil. Kui kasutusele võeti aurumasinaid, siis leidus samuti fetiššiste, kes unustasid ära, miks on vastavad erialased tehased loodud ja laulsid hoosiannat aurumasinale. Aurumasina usku inimesed aga ei taibanud, et aurumasin iseenesest pole eriti midagi ning lõpeb ka aurumasinate areng, kui puudub tööstus ja transport, milles neid kasutatakse. Sama on juhtumas ka Industry 4.0 -st liiga lihtsalt aru saajatega. Tehaste tehnoloogia- ja tooteareng on tänapäevase taseme saavutanud suuresti digitehnoloogiate abistava toime tõttu, kuid iseseisvalt, s.t. tehasteta need digitehnoloogiad tekkinud poleks.
Kui tehased jätkavad oma erialase tegevuse automatiseerimist lähtudes oma toote eripärast, siis kaasneb sellega vältimatult vastava digitehnoloogia abiks võtmine. Kui aga lähtuda vaid digitehnoloogiast, siis kaob põhjus mingit tehnoloogiat arendada, kui seda digit ei kasutata tootmise arendamiseks. Seega, nii kunagise aurumasina kui ka tänase digitehnoloogia kasutusele võtt oli seotud erialase tootmise arendamise vajadustega ja spetsiifikaga. Kui me aga kaotame orientiirina meie tööstuse ja tehase sisulised arengu vajadused ja asume kohe digi kallale, hakkame digifetiššistideks, nagu kunagi sattus osa litsameelseid aurumasina fetiššistideks, siis kaob tehnoloogiline erialane motivaator, mitte ainult erialaste tehaste arendamsieks vaid tootmisega seotud digi arendamiseks, sest digi ongi lihtsameelsete fetiššistide arvates “kõik”, n.ö. ots ja algus ja milleks seejuures jännata tööstuse arendamise keeruliste erialaste probleemidega?
Arendagem seega tehaseid eelkõige erialaselt ja siis kaasneb sellega digi igal juhul. Vastupidi aga asi ei toimi. Umbmäärase digiga tegelemine ei vii tootmiseni, kuigi tundub, et digi on lihtne vahend ükskõik, mille saavutamiseks.